Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

Lääne-Euroopa kommunistlikke ja sotsialistlikke parteisid?

      Gorbatšovil oli Varssavi pakti riikidega kergem asju ajada kui Ameerika presidentidel NATO-ga. Ehkki tema katse NSV Liitu reformida tegi Ida-Euroopa parteibossid murelikuks, kiitis enamik neist tema pingelõdvenduspoliitikat suhete parandamisel Ameerikaga. Sellegipoolest sattusid nad üha suuremasse segadusse ja ärevusse, kui kommunistliku korra probleemid 1980. aastatel aina süvenesid.14 Küll aga ei lahkunud nad võimult vabatahtlikult ja nende kukutamise määrava tähtsusega teguriks oli tänavaile tulnud aktivistide ning rahvahulkade julgus. Gorbatšov ei olnud nõus relvasissetungi lubama, et kommunistlikku korda päästa. Vähesed püüavad eitada, et õhutades inimesi seisma oma õiguste eest, andis ta oma panuse revolutsioonidesse, mis vanad juhid võimult kukutasid. Aga ikka veel on jäänud küsimata küsimus, mispärast tulid 1989. aasta sündmused talle suures osas üllatusena – ja uurimata nende mõju olukorrale Leedus ja teistes Balti liiduvabariikides.15 Õigupoolest tekitab kogu tema strateegia praegugi küsimusi. Mitte keegi ei saa seada kahtluse alla, kui tähtis oli Nõukogude juhtide otsus loobuda peaaegu kõikidest NSV Liidu tugipunktidest Kolmandas Maailmas, ehkki nad samas polnud rahul Ameerika kogu maailma hõlmavate taotlustega.16 Aga kõik see kutsub asja edasi uurima. Maailma poliitikaelu muutub hämmastava kiirusega ning iga pikem või lühem samm mõjutab kõiki teisi. Ja ilma et peaaegu mitte keegi seda oleks märganud, lakkas Nõukogude Liit olemast üliriik.

      Külma sõja lõpp polnud mingi ettemääratud protsess, aga enamik käsitlusi on vähemalt ühel meelel selles, et nii Ameerika kui ka NSV Liit oleks võinud mis tahes hetkel langeda tagasi vanale vastuseisu teele. Reagan, kui ta oleks nii otsustanud, võinuks lihtsalt keelduda NSV Liiduga konstruktiivselt asju ajamast. Ameerika konservatiivina oli tal küllaga põhjust olla nõukogulaste poliitikaga rahulolematu. Gorbatšov aga oleks võinud ise oma reformid peatada või tagasi pöörata. Paljud nendest, kes toetasid tema määramist peasekretäriks, just nimelt seda temalt ootasidki ja lõpuks tõusiski üks tema lähedasemaid abilisi augustis 1991 tema vastu algatatud putši etteotsa. Kommunistlikust süsteemist oli küllalt palju alles jäänud, et sellest oleks saanud praktiliselt teostatava alternatiivi. Gorbatšov aga, keda toetasid teised reformimeelsed ja torkisid tagant Reagan ning Bush, valis vastupidise tee ja nii läkski külm sõda samm-sammult rahulikult hingusele.

      Ameerika võitis kahevõitluse NSV Liiduga, mis kadus ajaloo prügimäele. Gorbatšov kinnitas, et Nõukogude uutjad olid samuti võitjad, sest nad propageerisid aktiivselt üliriikide leppimist ja Nõukogude Liidu poliitilist demokratiseerimist. Seegi mõistatus ootab vastust. Ameerika juhid ei teinud vähimatki katset varjata, kuidas nad avaldasid Kremlile jätkuvalt survet. Reagan ja Bush seadsid tingimuseks, et kui NSV Liit tahab saavutada Ameerikaga paremaid suhteid, ei aita sellest, kui tullakse ära Afganistanist ja lõdvendatakse haaret Ida-Euroopa üle: Gorbatšov peab hakkama ka omaenda rahvast teisiti kohtlema. Ameeriklastel oli nõudmisi seoses raadiosaadete segamise, väljasõiduviisade, Balti riikide vabaduse, poliitvangide ja laimupropagandaga. Sellekohast survet avaldati järelejätmatult juba enne 1985. aastat ja see jätkus ka neil aastail, kui Gorbatšov oli võimul.17 Aga kuna NSV Liidu majandushädad 1989. aastast alates üha süvenesid, oli Gorbatšovil järjest raskem Washingtonile ei öelda. Siiski on veel vaja välja selgitada, kui suur osa tema valmisolekust teha järeleandmisi tulenes ameeriklaste survest ja kui palju Nõukogude riigi majanduse jooksvatest ning pikaajalistest hädadest.

      Vajadus niisuguse uurimistöö järele viib meid ühe nüüdisajaloo põhisündmuse juurde. Oli aeg, kui ülevaated külma sõja viimastest aastatest sõltusid peaaegu ainult riigijuhtide ja ametimeeste mälestustest. Edaspidi ilmusid Washingtoni ja Moskva seifidest lagedale dokumendid, mis heidavad valgust kõige kõrgemal tasemel tehtud otsustele. Nüüd on võimalik minna arhiividesse ja tutvuda originaalüleskirjutustega sellest, mida Reagan, Gorbatšov ja Bush tookord ütlesid ja kirjutasid. Rikkalikku materjali leidub laiali pillatult üle Venemaa, mujal Euroopas ja Ameerikas, aga ka internetis. Kõik need on juba iseenesest küllaltki erakordsed. Aga on ka erandlikke allikaid nagu näiteks kõige kõrgemale võimule väga lähedal olnud Nõukogude ja lääne ametiisikute – Anatoli Adamišini, Rodrick Braithwaite’i, Anatoli Tšernjajevi, Charles Hilli, Vitali Katajevi, Jack Matlocki ja Teimuraz Stepanov-Mamaladze – avaldamata päevikud ja dokumendid. Nende isiklikud ülestähendused, mida nad toona tegid, annavad võrratu pildi põnevatest ja tähtsatest sündmustest, mille tunnistajaks nad olid.

      Viimaseks õigustuseks veel ühele ülevaatele külma sõja lõpust olgu põhimõte pöörata võrdselt tähelepanu nii Nõukogude Liidule kui ka Ameerika Ühendriikidele ja nende suhetele rahutus ning muutuvas maailmas, kusjuures need muutused hõlmavad nii poliitikat, majandust, isiklikke valikuid, võimalusi, ideoloogiat, tunnetuslikku arengut kui ka geopoliitilisi väljakutseid. Külm sõda oleks vägagi kergesti võinud lõppeda teistsugusel viisil, millel olnuks meile kõigile hukatuslikud tagajärjed. Kõik läks aga nii nagu läks, mis on kindlasti palju parem. Järgnev ongi lugu sellest, kuidas Washington ja Moskva jõudsid nii vähetõenäolise rahuni.

      ESIMENE OSA

      1. RONALD REAGAN

      Mees, kes astus 20. jaanuaril 1981 USA presidendina Valgesse Majja, äratas paljudes üle kogu maailma muremõtteid. Ronald Wilson Reaganil oli ohjeldamatu kommunismivastase maine. Üsna vähesed olid tema intellektist heal arvamusel ja paljud pidasid tema edu põhjuseks eelmise aasta novembris toimunud valimistel pigem rahulolematust ametisoleva Jimmy Carteri toonase välispoliitikaga, kui mingitki usku Reaganisse kui asjatundlikku riigijuhti.

      Ta oli endine Hollywoodi filminäitleja ning üldiselt valitses arvamus, et ta sündis 1911. aastal õnnesärgis. Tegelikult oli Reagani lapsepõlv Illinoisi osariigis üsnagi heitlik, sest tema müügimehest isa oli tavaline joodik. Perekonda hoidis koos ema, ustav Kristuse jüngrite koguduse liige. Koolis paistis Ronald silma näitlejana, sportlasena ja jutuvestjana ning tegi puhkepäeviti lisatööd vetelpäästjana. Ta astus Eureka kolledžisse, kus õppis majandust ja sotsioloogiat, hiljem aga leidis endale töö raadiodiktorina. Teinud läbi proovivõtted Californias Warner Brothersi juures, sai temast filminäitleja ja ehkki ta ei tõusnud kunagi käputäie maailmakuulsate staaride hulka, mängis ta siiski koos Humphrey Bogarti ja Errol Flynniga. 1940. aastal abiellus ta filminäitlejatar Jane Wymaniga ja alustas perekonnaelu. Teise maailmasõja ajal kutsuti ta küll sõjaväkke, aga tegutses filminduses edasi First Motion Picture’i juures ja sai filminäitlejate kutseühingu presidendiks. Jane Wyman võttis 1949. aastal lahutuse ja kolm aastat hiljem abiellus Reagan Nancy Davisega, kes oli samuti filminäitlejatar. Kui filmirolle jäi vähemaks, leidis Reagan tööd General Electricu iganädalases draamasarjas. Tema teine abielu kujunes tõeliseks eraelu tugisambaks. Reaganile ei meeldinud üldse olla Nancy juurest eemal isegi lühikest aega ja ta arutas temaga kogu aeg ühiskonnas toimuvat.

      Noore mehena oli ta hääletanud F. D. Roosevelti ja demokraatliku partei poolt, aga ajapikku eemaldusid tema vaated demokraatide seisukohtadest ja 1966. aastal võitis ta California kubernerivalimised juba vabariiklasena. 1968. aastal püüdis ta edutult saada oma uue partei presidendikandidaadiks. Ta kaotas 1976. aastal ametisolevale Gerald Fordile, aga oli juba vaieldamatu tegija Ameerika poliitika paremal tiival. 1980. aastal tal vabariiklaste hulgas tõsiseltvõetavat rivaali ei leidunud ja novembris peetud valimistel tõrjus ta kõrvale ka ametisoleva presidendi Jimmy Carteri.

      Trumanist kuni Carterini oli pärast Teise maailmasõja lõppu peetud enesestmõistetavaks, et lääs peab püüdma NSV Liitu kõigest ohjeldada; ükski USA president polnud kunagi tegelikult üritanud nõukogulaste mõju levikut maailmas vähendada. Ronald Wilson Reagan võttis kindlalt nõuks seda olukorda muuta. Tema nägemust mööda oli Ameerika pärast läbikukkumist Vietnami sõjas kaotanud eneseusu. Ta kavatses suurendada Ameerika sõjalist eelarvet ja seada NSV Liidu rahanduse võidurelvastumise pinge alla. Tema eesmärk oli heita Kremlile kinnas kõikjal üle kogu maailma. Ta tahtis mõista kommunismi hukka kõikides selle ilmingutes ja rääkis igas oma kõnes nõukogulaste sissetungist Afganistani 1979. aastal kui tõendist, et NSV Liit on ekspansionistlik riik. Tema soov oli, et Ameerika tõuseks kaitsma

14

S. Kotkin ja J. Gross, Uncivil Society: 1989 and the Implosion of the Communist Establishment (New York: Modern Library, 2009).

15

T. Garton Ash, The Magic Lantern: The Revolution of ’89 Witnessed in Warsaw, Budapest, and Prague (New York: Random House, 1990); T. Garton Ash, In Europe’s Name: Germany and the Divided Continent (London: J. Cape, 1993); Lévesque, The Enigma of 1989; C. Maier, Dissolution: The Crisis of Communism and the End of East Germany (Princeton, NJ: Princeton University Press, 1997).

16

O. A. Westad, The Global Cold War: Third World Interventions and the Making of Our Times (Cambridge: Cambridge University Press, 2005); S. Pons, La rivoluzione globale: storia del comunismo internazionale 1917–1991 (Torino: Einaudi, 2012).

17

J. Haslam, The Soviet Union and the Politics of Nuclear Weapons in Europe, 1969–87: The Problem of the SS-20 (Basingstoke: Palgrave Macmillan, 1989); Brooks ja Wohlforth, ‘Economic Constraints’. Vt ka J. Haslam, Russias Cold War: From the October Revolution to the Fail of the Wall (New Haven, CT: Yale University Press, 2011).