Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

uuendajad kuulutasid, et otsivad keskteed autoritaarse sotsialismi ja arenenud kapitalismi vahel. Nad pidasid iseennast eri väärtussüsteemide kokkupõrke olukorras aktiivselt tegutsevaks avangardiks. Ameerika valitsus ilmutas samasugust võitlusvaimu, propageerides demokraatlikke valikuvõimalusi ja turumajandust ning kaitstes kõike seda, mida peeti läänemaailma huvideks.9 Mõlemad pooled võitlesid otsekui ristirüütlid ning Reagan ja Gorbatšov olid kirglikult veendunud oma võitluse õigsuses. Peagi sai selgeks, et Reagan eelistab eesmärgina tuumarelvastuse piiramist, mis aga ei leidnud tema juhtivate ametimeeste enamiku toetust. Gorbatšov väitis, et pooldab Reagani desarmeerimisalaseid eesmärke, ja nõudis sellekohaste lepete kiiret allakirjutamist. Kas Gorbatšov tuumarelvade täielikku likvideerimisse ka tegelikult uskus või ei uskunud, igatahes käitus ta nii, nagu usuks sellesse, ning kuna poliitilised ja majanduslikud raskused NSV Liidus aina kuhjusid, suurenes ka talle avaldatav surve, mis nõudis järjest tihedamat lähenemist Ameerikale. Pragmaatilist laadi surve ja intellektuaalsete veendumuste omavaheline tasakaal on midagi, mis väärib lähemat uurimist.

      Washingtoni ja Moskva püsivat vastastikust usaldust polnud kunagi kerge saavutada. Bushi kahtlused olid nii suured, et kui ta sai jaanuaris 1989 presidendiks, nõudis ta kõigepealt põhjalikku ülevaadet Ameerika välispoliitikast. Mõlema riigi juhtidel oli endiselt palju, mida teise kohta õppida. Mõlema üliriigi ajakirjandus oli vastaspoolest kirjutades endiselt järjekindlalt skeptiline, ehkki enam mitte agressiivne. Gorbatšov olevat toetunud oma esimestes analüüsides Nõukogude uurimisinstituutide parimatele saavutustele.10 Aga tema mõtteviisi edaspidiseid mõjutusi vaadeldes tuleb silmas pidades tema enda kriitilisi märkusi nii teadlastelt kui ka KGB-lt saadud nõuannete koha. Mis puudutab Reaganit ja Bushi, siis palju nende endi ametnikke keelitas neid nägema Gorbatšovis kavalat suli, kes püüab ameeriklaste käest välja petta neile ebasoodsaid järeleandmisi. Ekspertide ettekanded olid rasked ja neid on palju ning nüüd on meie ülesanne kindlaks teha, mida iga president nendest järeldas ja kui palju jäid nad lootma omaenda instinktidele ja näost näkku saadud tähelepanekutele. Reagani usaldus Gorbatšovi vastu kasvas aastail 1985–1988 vastavalt tippkohtumistele Genfis, Reykjavikis, Washingtonis ja Moskvas. Bush sõbrunes Gorbatšoviga pärast Malta tippkohtumist 1989. aastal.

      Moskva ja Washingtoni juhid pidid leidma tee, kuidas oma poliitikute koorekiht endaga samasse paati saada. Aastaid enne 1980. aastate keskpaika oli ikka väidetud, et Ameerika sõjatööstuslik kompleks pole üldse huvitatud mingitest arengutest ülemaailmse rahu suunas. Samuti oldi arvamusel, et NSV Liidu rasketööstusega seotud ministeeriumid ja sõjaväe kõrgem juhtkond peavad ikka ja alati silmas militaristlikke eesmärke.11

      Reagan ja Bush olid teadlikud Ameerika konservatiivide skeptilisest suhtumisest kokkulepetesse, mida nad soovisid Kremliga sõlmida. Märgatavad olid ka Nõukogude vanameelsete kommunistide kasvavad kahtlused seoses järeleandmistega, mida Gorbatšov kahe riigi lähenemist taotledes Valge Maja nõudmistele vastu tulles tegi. Reaganil läks korda oma valijaskonda rahustada ja Gorbatšovil oma pooldajaid vähemalt kuni 1980. aastate lõpuni samuti. Kahest mehest oli Gorbatšovi ülesanne raskem, sest temal tuli ilmselgelt anda ameeriklastele rohkem, kui ta ise vastu sai, ja kui Reagan sai päranduseks stabiilse poliitilise ja majandusliku korra, siis Gorbatšov püüdis meeleheitlikult murda aastakümnetega välja kujunenud kommunistlikku mõtteviisi ja praktikat. Ent mispärast osutusid mõlema riigi relvastumist pooldavad jõud koerteks, kes ei hakanud haukuma – või kuidas õnnestus riigijuhtidel olukord maha rahustada, kui keegi kusagil hakkaski haukuma? Üks osa vastusest peitub selles, et Reagan rahuldas oma sõjatööstureid ja relvajõude, sõlmides hulgaliselt uurimis- ja tootmislepinguid. Vaevalt aga saab sedasama öelda Gorbatšovi ja teiste uutjate kohta, sest nüüd polnud riigieelarve prioriteet enam riigikaitse. Partei, KGB ja kaitseministeeriumi juhtivad tegelased ühendasid augustis 1991 oma jõud Gorbatšovi vastu, aga ikkagi jääb õhku küsimus, miks läks neil selle katseni jõudmisega nii palju aega.

      Kõige selle taga on teine küsimus, mida harva esitatakse: kuivõrd poliitbüroo üldse mõistis tema ees seisvate raskuste suurust veel enne seda, kui Gorbatšovist sai peasekretär? Kommentaatorid olid juba ammu rääkinud majanduslikust survest, mis mõjutas NSV Liidu eelarvet 1980. aastate algusest saadik.12 Kuigi poliitbüroo teadis, et tema liitlased Ida-Euroopas on lääne pankade suured võlglased, ei olnud võimalik neid välja osta või anda neile tehnoloogiaalast abi. Poola oli krooniliselt poliitilises kriisis. Nõukogulaste sissetung Afganistani läks kalliks maksma nii inimelude kui ka rahalises mõttes. Moskva toetas Kuubat, Vietnami, Etioopiat ja geriljaliikumisi Aafrika lõunaosas, mis aga kurnas riigi rahandust. Samas oli uue infotehnoloogia algatatud revolutsioon majanduses paiskamas NSV Liitu veelgi suuremasse mahajäämusse. Juba 1940. aastate lõpul olid Ameerika Ühendriigid ja selle liitlased kehtestanud embargo sõjanduse huvides kasutatavate kõrgtehnoloogiliste kaupade müügile Nõukogude Liitu. Seda embargot tõlgendati üsna vabalt, hõlmates ka paljusid tsiviiltööstuses vajalikke masinaid, ning tagajärg oli NSV Liidus järjest suurenev vahe tootlikkuses. Pealegi oli poliitbüroo kergesti mõjutatav rahvusvahelisest diplomaatilisest survest, kuna oli võtnud endale kohustuse tagada riigis inimõigused vastavalt Helsingi kokkuleppele, millele riigipead Brežnev ja Ford koos Ida-Euroopa, Lääne-Euroopa ja Kanada liidritega 1975. aastal alla kirjutasid.

      NSV Liidu raskused ei tõesta veel iseenesest, et Nõukogude juhtkond mõistis neid niisugustena, nagu need tegelikult olid. Õnneks on nüüd võimalik uurida, mida Kremlis enne 1985. aastat mõeldi. Gorbatšov on väitnud, et poliitbüroo ei andnud endale aru, missugune on tegelik olukord riigis, enne kui tutvustas oma reformikava. Kas oli tema maalitud pilt Kremli poliitikast usutav või oli tegu kõigest iseennast õigustava karikatuuriga? Vastusest sõltub väga palju. Kui teda uskuda, siis murdis ta maha lukus ja riivis ukse; kui mitte uskuda, siis oli see uks juba poikvel. Siin ongi üks oluline uurimisvaldkond, ehkki sellega ei ammendu veel muutustesse puutuvate müsteeriumide loetelu. Kerkib ka küsimus, kuidas tal läks korda säilitada ülejäänud Nõukogude juhtkonna toetus, kui ta oli juba asunud välispoliitikat ümber kujundama.

      Muidugi pidid Gorbatšov ja Reagan samal ajal kulutama oma aega ja energiat paljude muude asjaolude klaarimisele. Ehkki neile on nende välispoliitika eest kiitust jagatud, on vähe tähelepanu pööratud sellele, kuidas nad kogu protsessi juhtisid. Asjaolu, et Gorbatšov valis välisministriks Eduard Ševardnadze, on pälvinud liiga vähe tähelepanu. Ševardnadze pooldas välispoliitikas radikaalseid lahendusi ja kuni 1989. aastani oli nende koostöö üldjoontes harmooniline. Reagani valik, keda kutsuda riigidepartemangu juhtima, langes George Shultzile, kellele pakkusid erilist huvi võimalused, mida pakkusid relvastuse piiramise kokkulepped. Kui Ševardnadze võis esialgu nautida peaaegu kogu poliitbüroo toetust, siis Shultz pidi murdma piike mitme Reagani valitsuse juhtiva ametnikuga, kes olid vastu igasugusele leppimisele Moskvaga. Kuni 1987. aastani ei asunud Reagan kaugeltki alati Shultzi kõrvale nende vastu. Ševardnadze ja Shultz osutusid rikkaliku kujutlusvõimega asendamatuteks planeerijateks, kes vormistasid strateegilise tähtsusega desarmeerimisalased lepingud, millele nende riigijuhid alla kirjutasid. Käesolev raamat võtab vaatluse alla, kuidas riigimehed, keda nimetan suureks nelikuks – Reagan, Gorbatšov, Shultz ja Ševardnadze – andsid oma otsustava panuse Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu lähenemisse.

      Just need kaks üliriiki andsid määrava tõuke protsessile, mis tõi kaasa külma sõja lõpu. Mõlemad oskasid hinnata vajadust kaasata siia ka oma liitlased ja sõbrad. Hilisematel aastatel hakkavad Lääne-Euroopa presidendid ja peaministrid üksmeelselt kinnitama, et nemadki tegid koos ameeriklastega järjekindlalt tööd, et vaenulikud suhted NSV Liiduga lõpetada. Peaminister Margaret Thatcher, president François Mitterrand, kantsler Helmut Kohl ja välisminister Giulio Andreotti on kõik väitnud, et nemadki on andnud toimunusse oma suure panuse. (Nende ametivennad Kanadas, Jaapanis ja Austraalias on oma meenutustes olnud tagasihoidlikumad.) See sunnib hoolega läbi vaatama suurt virna tõendusmaterjali, mis näitab, et Ameerika liitlased NATO-s eesotsas Thatcheriga ründasid 1980. aastate keskpaiku Reaganit eravestlustes tegude eest, milles nad nägid kohatult suurt usaldust Kremli vastu.13 Kohlil ja tema novembris 1989 avaldatud kümnel punktil Saksamaa taasühendamise

9

R. Pipes, ‘Misinterpreting the Cold War: The Hardliners Had It Right’, Foreign Affairs, nr 1 (1995).

10

R. English, Russia and the Idea of the West: Gorbachev, Intellectuals and the End of the Cold War (New York: Columbia University Press, 2000).

11

S. Whitefield, Industrial Power and the Soviet State (Oxford: Oxford University Press, 1993).

12

Vt A. Nove, An Economic History of the USSR, ümber töötatud trükk (London: Penguin, 1993); S. Kotkin, Armageddon Averted: The Soviet Collapse, 1970–2000 (New York: Oxford University Press 2001); M. Lewin, The Gorbachev Phenomenon: A Historical Interpretation (London: Hutchinson Radius, 1988); S. G. Brooks ja W. C. Wohlforth, ‘Economic Constraints and the End of the Cold War’, väljaandes W. C. Wohlforth (toim), Cold War Endgame: Oral History, Analysis, Debates (University Park, PA: Pennsylvania State University Press, 2003).

13

R. Aldous, Reagan and Thatcher: The Difficult Relationship (London: Hutchinson, 2012).