Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

ja nii pandigi alus aina suurema hävitusjõuga tuumarelvade arsenalidele.

      Ideoloogiate võitluse ringi ühes nurgas istus Ameerika, mis kaitses kapitalismi, vastasnurgas oli aga kommunismi eestkõneleja Nõukogude Liit. Pärast Kolmanda Reichi purustamist asus NSV Liit levitama Ida-Euroopas marksistlik-leninliku riigi ja ühiskonna mudelit. Kiiresti järgnesid riigipöörded Hiinas ja mujalgi ning Jossif Stalin kuulutas, et jõudude tasakaal maailmas kaldub kommunismi kasuks. Ameerika aga toetas kõikides maailmajagudes neid valitsusi, kes olid valmis vastu seisma kommunismi mõjuvõimu levikule. Üliriigid asutasid oma sõjalised koalitsioonid, NATO ja Varssavi pakti. Washington häbimärgistas seda, kuidas Kreml rikub inimõigusi, Moskva mõistis hukka, kuidas jõukuse levikut Ameerikas piiratakse. Mõlemad süüdistasid teineteist lõputult röövellikus imperialismis. Mõlemad rahastasid riigipöördeid ja vasturiigipöördeid, revolutsioone ja kontrrevolutsioone kõikjal üle maailma. Mõlemad toetasid rahaliselt oma satelliitriike ja püüdsid neid oma huvides igati kontrolli all hoida. Ennustades rivaalitseva üliriigi vältimatut hävingut, kuulutasid mõlemad, et sellel rõõmurohkel päeval kaob maailmast igasugune kurjus.

      Samal ajal teadsid nad väga hästi – ja Stanley Kubricku 1964. aastal valminud film „Doktor Strangelove” näitab seda eriti selgesti –, et iga väiksemagi valearvestuse tõttu võidakse välja tulistada tuumaraketid ja see põhjustab ülemaailmse katastroofi. Igasugustest tehnika edusammudest hoolimata võib vastase jälgimise ahelas siiski liigagi kergesti juhtuda eksitusi. Poliitikutest liidrid, kelle õlul lasus vastutus sõja või rahu eest, sõltusid täielikult oma vastuluureorganitest ja häiresüsteemidest, mis pidid neid teavitama, kas vastaspool kavatseb midagi esimesena ette võtta. Valehäire tagajärjed võisid olla katastroofilised.

      Ameerika ja NSV Liidu võitlus jätkus lakkamatult. Juunis 1950 tungisid Põhja-Korea kommunistid nõukogulaste varjatud mahitusel ameeriklastest toetatud Lõuna-Koreasse. Ameerika ja selle liitlased saatsid kohale oma väed kommunistide edasitungi tõkestama ja nii puhkenud sõda kestis kolm aastat. Oktoobris 1962 jõudsid üliriigid maailmasõja lävele, kui Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov heitis Ameerikale kinda ja asus paigutama strateegilisi ballistilisi rakette Kuubale. Hruštšov taganes alles pärast seda, kui president John Kennedy ähvardas selle protsessi takistamiseks kasutada jõudu. Raketikriis sundis rivaalitsevaid kildkondi kokku leppima strateegias, kuidas niisuguse olukorra kordumine ära hoida. Samuti asuti läbi rääkima, kuidas hakata piirama oma tuumarelvade varu. President Richard Nixoni ja peasekretär Leonid Brežnevi ajal jõuti rahumeelsema konkurentsini, mida teatakse kui pingelõdvendust, kusjuures samal ajal võisteldi mõju eest maades, mida nimetati Kolmandaks Maailmaks. President Jimmy Carter katkestas pingelõdvenduse detsembris 1979 vastuseks nõukogulaste sissetungile Afganistani. Kahe üliriigi vastasseis teravnes pärast Ronald Reagani võitu 1980. aasta novembris toimunud presidendivalimistel. 1983. aasta lõpus sai Nõukogude juhtkond luurelt ettekande, et ameeriklased kavandavad NATO korraldusel peetavate õppuste Able Archer raames korraldada ennetava tuumaplahvatuse. Olukord rahunes alles siis, kui Washington kinnitas, et kõik toimub rahumeelsetel eesmärkidel.

      Nii 1980. aastatel kui ka kogu külma sõja ajal hoidis mõlemaid pooli kuuma sõda alustamast tagasi kindel teadmine, et vastasel on küllalt relvi andmaks hävitavat vastulööki. Kremlis või Valges Majas võis üksnes täielik lollpea loota pääseda terve nahaga konfliktist, kus kasutatakse ballistilisi tuumarakette. Ometi ei tehtud ühtki tõsisemat katset külma sõda lõpetada. Parimal juhul üritasid liidrid ohtusid vähendada. Nende poliitika sõltus mõjukatest rühmitistest, kes esindasid riigikaitse huve. Nõukogude sõjatööstuslik kompleks oli aastakümnete jooksul allutanud riigi majanduspoliitika prioriteedid oma huvidele, aga 1973. aasta naftahindade tõusust põhjustatud majanduslangus läänes ajendas Ameerika valitsust sõlmima majanduse elustamise nimel lepinguid parema sõjatehnika hankimiseks.3 Seetõttu tunduski külm sõda maailmapoliitika alalise komponendina ja jäi mulje, et patsifistid ning tuumarelvade vastu võitlejad on täielikult kaotanud reaalsustaju.

      Olukord muutus järsult märtsis 1985, kui Mihhail Gorbatšovist sai Nõukogude partei peasekretär ja ta asus tegema Ronald Reaganiga rahu nimel koostööd. Veidi enne seda, kui ta astus jaanuaris 1981 presidendiametisse, sai Reagan oma jahmatuseks teada, et Ameerika on tuumarünnaku vastu kaitsetu. Püüdes lõpetada võidurelvastumist, kutsus ta üles vähendama mõlema üliriigi tuumarelvade varusid. Gorbatšov reageeris tema üleskutsele hävitada kõik tuumarelvad ja katastroof Tšornobõli tuumajaamas 1986. aasta aprillis näitas talle koguni, kui ohtlik on ka tsiviiltuumaenergia. Oluline üksmeele ilming oli see, kui peasekretär ja president said oma valitsused koostööle, et vähendada nii maalt, merelt kui ka õhust startivate rakettide arvu. Kui kahe riigi suhted paranesid veelgi, nägid Reagan ja tema järeltulija George Bush imestusega, kuidas NSV Liit loobub oma totalitaarsest poliitikast ja kommunistlikust ideoloogiast ja võimaldab üha rohkem kodanikuvabadusi ja majandusreforme. Selle tulemusena sõlmisid üliriigid üksnes aastatel 1987–1990 vastu igasuguseid ootusi keskmaa- ja strateegiliste tuumarelvade piiramist, Afganistani, konventsionaalse relvastuse vähendamist ja Saksamaa taasühendamist puudutavad kokkulepped. 1989. aastal pühkis üle Euroopa kommunismivastaste revolutsioonide laine. Maailma poliitikaelu ei olnud enam endine ja Bush tundis, et võib julgesti kuulutada külma sõja lõppenuks.

      Kuidas ja mispärast sai niisugune suur muutus võimalikuks? Moskva ja Washingtoni suhted olid veel 1980. aastate alguses äärmiselt teravad, aga ometi jõudsid NSV Liit ja Ameerika Ühendriigid sama kümnendi lõpuks ajaloolise leppimiseni. Et see juhtus nii rahumeelselt, oli kolossaalne saavutus; külm sõda oleks võinud väga kergesti lõppeda katastroofiga.

      See teema pole sugugi unustuse hõlma vajunud, sest külma sõja lõppu käsitleb määratu hulk kirjandust. Mälestusi on ilmunud nii riigijuhtide kui ka nende ametnike sulest, samuti on üllitatud tohutu hulk dokumendikogusid, rääkimata juba teaduslikest käsitlustest. Alati on leidunud rivaalitsevaid koolkondi. Gorbatšovi imetlejate silmis vääris üksnes tema pea aupaistet, kuna tema olevat lepitanud üliriigid ja andnud rahule võimaluse. Niisugune arusaam oli laialt levinud nii idas kui ka läänes ajal, kui Gorbatšov oli võimul, aga seda jagavad praegugi koguni mõned tema kritiseerijad. Peasekretäri sihikindlust ja isikupära peetakse vahenditeks, millega ta tegi teoks oma idealistliku arusaama poliitikast NSV Liidus ja kogu maailmas.4 Võistleva koolkonna arvates aga oli just Reagani kommunismivastane poliitika see, mis tõi Gorbatšovi läbirääkimiste laua taha. President olevat saavutanud oma eesmärgid tänu sellele, et asus kindlameelselt Ameerikat sõjaliselt moderniseerima, ja tema strateegilise kaitse algatust peetakse selleks õlekõrreks, mis murdis kaameli selgroo. Teda kiidetakse selle eest, et ta saavutas Nõukogude Liidu liidriga tugeva kontakti, kahjustamata sealjuures oma riigi eesmärke.5

      Gorbatšov ja Reagan olid tõepoolest erandlikud poliitikud, kes tegid koostööd erakorralisel ajal.6 Aga isegi kui Gorbatšovi panust tunnustada, kerkib küsimus, kas ta asus ise Nõukogude poliitikat reformima või sunniti ta seda tegema? Ja ehkki üha rohkem võtab maad arvamus, et just Reagani osa oli protsessi mõjutamisel määrav, tuleb iseäranis rõhutada tema tuumadesarmeerimisprogrammi tähtsust. Pealegi oli Bush üldlevinud arvamuse kohaselt Gorbatšoviga asju ajades esialgu vähem hakkaja kui tema eelkäija. Et olla tema vastu aus, tuleb aga öelda, et Bush tõusis kõrgeimale ametipostile ajal, mil Ida-Euroopas ja mujalgi leidsid aset erakordsed muutused.7 On mõtet küsida, kuidas riigijuhid vastastikku teineteist mõjutasid ja miks nende arvamused teineteist mõjutasid. Selleks tuleb tähelepanu pöörata ühtviisi mõlemale üliriigile. Peasekretär ja president ei astunud tegelikult välispoliitikas ühtki sammu, pidamata silmas teise tõenäolist vastust, ning juhtlõng, mis seob käesolevas raamatus vaatluse all olevaid sündmusi, ongi tõeliselt igakülgne analüüs.

      Ameerika ja Nõukogude liidrid tõid omavahelisse suhtlusse palju asjalikkust ja improvisatsiooni ning kommunistliku korra hämmastav lagunemine NSV Liidus ja Ida-Euroopas nõudis neilt äärmist kohanemisvõimet.8 Valge Maja ja Kreml ilmutasidki seda võimet vägagi palju. Reagan, Gorbatšov ja

3

Vt F. Romero, Storia della guerra fredda. L’ultimo conflitto per l’Europa (Torino: Einaudi, 2009); G. Arrighi, The Long Twentieth Century: Money, Power and the Origins of Our Time, 2. trükk (London: Verso, 2009); G. Arrighi, ‘The World Economy and the Cold War, 1970–1990’, väljaandes M. Leffler ja O. A. Westad (toim), The Cambridge History of the Cold War, 3. kd (Cambridge: Cambridge University Press, 2010).

4

Vt A. S. Tšernjajev, Šest let s Gorbatšovõm (Moskva: Progress, 1993); vt ka R. Garthoff, The Great Transition: American-Soviet Relations and the End of the Cold War (Washington, DC: Brookings Institution Press, 1994); A. Brown, The Gorbachev Factor (Oxford: Oxford University Press, 1996); J. F. Hough, Democratization and Revolution in the USSR, 1985–1991 (Washington, DC: Brookings Institution, 1997); J. Levesque, The Enigma of 1989: The USSR and the Liberation of Eastern Europe (Berkeley: University of California Press, 1997); D. S. Foglesong, The American Mission and the ‘Evil Empire’: The Crusade for a Free Russia since 1881 (Cambridge: Cambridge University Press, 2007); V. Zubok, A Failed Empire: The Soviet Empire in the Cold War: From Stalin to Gorbachev (Chapel Hill, NC: University of North Carolina Press, 2007).

5

Vt G. Shultz, Turmoil and Triumph: My Years as Secretary of State (New York: Charles Scribners Sons, 1993). Vt ka M. Anderson, Revolution: The Reagan Legacy (Stanford, CA: Hoover Institution Press, 1990); M. Anderson ja A. Anderson, Reagan’s Secret War: The Untold Story of His Fight to Save the World from Nuclear Disaster (New York: Three Rivers Press, 2009); J. Mann, The Rebellion of Ronald Reagan: A History of the End of the Cold War (New York: Viking, 2009); J. Lewis Gaddis, The Cold War: A New History (New York: Penguin Press, 2005).

6

Vt J. F. Matlock Jr, Autopsy on an Empire: The American Ambassadors Account of the Collapse of the Soviet Union (New York: Random House, 1995); J. F. Matlock Jr, Reagan and Gorbachev: How the Cold War Ended (New York: Random House, 2004); M. P. Leffler, For the Soul of Mankind: The United States, the Soviet Union, and the Cold War (New York: Hill and Wang, 2007).

7

P. Zelikow ja C. Rice, Germany Unified and Europe Transformed: A Study in Statecraft (Cambridge, MA: Harvard University Press, 1995); R. L. Hutchings, American Diplomacy and the End of the Cold War: An Insiders Account of U.S. Policy in Europe, 1989–1992 (Baltimore, MD: Johns Hopkins University Press, 1997).

8

J. G. Wilson, The Triumph of Improvisation: Gorbachev’s Adaptability, Reagans Engagement, and the End of the Cold War (Ithaca, NY: Cornell University Press, 2014).