Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

ulatas Peterile pitseriga suletud paberi. „Head õhtut, härra Jaxon.”

      Peter sulges vaikselt ukse, lõikas vaha oma uue taskunoaga läbi ja avas läkituse.

      Härra Jaxon!

      Kas ma tohin Teilt paluda, et Te külastaksite kolmapäeval kell 8.00 minu bürood? Teie töödejuhatajaga on jõutud kokkuleppele, et Te tohite töö kohale hilineda.

      Lugupidamisega

      Texase Vabariigi president Victoria Sanchez

      „Isa, miks see sõjamees uksel seisis?”

      Caleb oli tuppa lonkinud ja hõõrus rusikatega silmi. Peter luges läkituse uuesti läbi. Mida võib Sanchez temalt tahta?

      „Oli üks tühiasi,” ütles ta.

      „Kas sa oled jälle sõjaväes?”

      Ta vaatas poisi poole. Kümne aasta vanune. Ta kasvas nii kiiresti.

      „Muidugi mitte,” ütles ta ja pani kirja käest. „Lähme voodisse tagasi.”

      3

PUNANE VÖÖNDTexas, Kerrville’ist kümme miili lääne poolJuuli, 101. aasta p.v

      Mees, Kes Uskus Lucius Greer võttis koha lavatsil sisse enne koitu. Tema relv oli .308-kaliibrine käsilukuga püss, mis oli piinliku hoolega taastatud ning varustatud poleeritud puitkaba ja optilise sihikuga, mille klaasid olid küll ajapikku tuhmunud, kuid ajasid asja siiski ära. Tal oli järel neli padrunit. Ta pidi varsti Kerrville’i naasma, et neid juurde vahetada. Kuid tänasel viiekümne kaheksanda päeva hommikul polnud padrunitega muret. Ta vajas ühtainust lasku.

      Öö jooksul oli lagendikule laskunud õrn uduvine. Tema sööt – ämbritäis puruks litsutud õunu – oli sadakond jardi ülestuult kõrge rohu sees peidus. Rätsepaistes Lucius ootas, püss süles. Tal ei olnud vähimatki kahtlust, et tema saakloom ennast näitab. Värskete õunte lõhn oli vastupandamatu.

      Et aega mööda saata, lausus ta lihtsa palve: „Minu Jumal, kõiksuse isand, ole minu juht ja trööstija, anna mulle jõudu ja tarkust käia ees ootavatel päevadel Sinu tahtmise järgi ning teada, mida minult nõutakse, et olla selle ülesande vääriline, mille täitmise Sa oled minu hoolde usaldanud. Aamen.”

      Sest midagi oli tulemas; Lucius tundis seda. Ta tajus seda niisamuti, nagu ta tajus oma südame tuksumist, hingeõhku kopsudes ja luude raskust. Inimajaloo pikk kaarjoon oli teel oma viimase katsumuse tunni poole. Keegi ei võinud teada, millal see tund kätte jõuab, kuid tulema pidi see kindlasti ja sellest pidi saama sõjameeste aeg. Lucius Greeri sarnaste meeste aeg.

      Kodumaa vabastamisest oli möödunud kolm aastat. Tolle öö sündmused olid ikka veel temaga ja sähvatasid kustumatute mälestustena teadvusse. Hullumaja staadionil ja mängu astuvad viiruskid; oma tulejõu punasilmade peale valla päästnud ülestõusnud ning lava poole liikuvad Alicia ja Peter, kes on relvad välja tõmmanud ja tulistavad üha uuesti ja uuesti; ahelates Amy kõhetu figuur ja see möire, mis kostis tema kurgust, kui ta vabastas endas peidus olnud jõu; tema teisenev keha, mis heitis endalt inimese kuju, ahelate purunemise raksatus, kui ta ennast vabastas, ja hulljulge välgunoolena kiire hüpe koletistest vaenlaste suunas; lahingu kaos ja segadus ning Kümnenda Kaheteistkümnest Martínezi alla lõksu jäänud Amy; purustava plahvatuse ere välgatus, sellele järgnenud täielik vaikus ja liikumatult tardunud maailm.

      Järgmisel kevadel Kerrville’i naastes teadis Lucius, et ta ei ole enam võimeline inimeste hulgas viibima. Selle öö tähendus oli selge; teda oli kutsutud elama üksildase elu. Ta ehitas endale ihuüksi tagasihoidliku osmiku jõe kaldale, kuid tundis seal tõmmet millegi veelgi sügavama järele, mis kutsus teda kõnnumaale. Lucius, too välja omaenda mina. Loobu sellest, mis on laenatud; heida kõrvale kõik maised mugavused, et mind tundma õppida. Ta alustas ainult noa ja seljariietega teekonda kuivadesse mägedesse ja nende taha, ilma et tal oleks olnud muud sihtkohta peale kõige sügavama üksilduse, et tema elu saaks võtta oma tõelise vormi. Ilma toiduta veedetud päevad, katkised ja veritsevad jalad ning janust punsunud keel – kui tal ei olnud nädalate viisi olnud teisi seltsilisi peale lõgismadude, kaktuste ja kõrvetava päikese, hakkas ta hallutsinatsioone nägema. Saguaarokaktuste salk muutus valvel seisvate sõdurite riviks; vett täis järved ilmusid sinna, kus neid ei olnud; mägede rida kauguses võttis müüriga ümbritsetud linna kuju. Ta suhtus nendesse viirastusse vähimagi kriitikameeleta ega teadnud, et nad on võltsid. Nad olid ehtsad, sest ta uskus, et nad on ehtsad. Ning samasugusel viisil segunesid tema ajus ka minevik ja olevik. Vahel oli ta lähetusjõudude major Lucius Greer; vahel türmis istuv vang; vahel aga noorsõdur või koguni tema ise poisipõlves.

      Ta rändas nädalate kaupa sellise paljudesse maailmadesse kuuluva olevusena. Siis avastas ta ühel päeval ärgates, et lebab närvutava keskpäevapäikese all jäärakus. Tema keha oli võikalt otsa jäänud ning kaetud kriimustuste ja villidega; sõrmed olid verised ja mõned küüned küljest rebitud. Mis juhtus? Kas ta tegi seda ise? Tal ei olnud mitte mingisuguseid mälestusi – ta üksnes tajus ootamatult ja ülivõimsalt öösel talle ilmutatud pilti.

      Lucius oli näinud nägemust.

      Tal polnud aimugi, kus ta viibib, ja ta teadis ainult seda, et ta peab kõndima põhja poole. Kuue tunni pärast avastas ta, et viibib Kerrville’i maanteel. Ta käis janust ja näljast hullununa edasi, kuni nägi vahetult enne ööpimeduse saabumist viita, millel oli punane X. Varje oli rikkalikult varustatud – seal oli toitu, vett, rõivaid ning relvi ja laskemoona ja leidus isegi elektrigeneraator. Kõige teretulnum tema silmadele oli aga maastur. Ta pesi ja puhastas oma haavad ning saatis öö mööda pehmel asemel, täitis hommikul auto paagi kütusega, laadis aku, pumpas rehvid täis ja alustas sõitu ida poole, jõudes ülejärgmise päeva hommikuks Kerrville’i.

      Oranži vööndi serval loobus ta maasturist ja läks jalgsi linna. Seal müüs ta ühes H-linna hämaras ruumis selliste meeste seltskonnas, keda ta ei tundnud ja kelle nimesid talle ei öeldud, maha kolm varjest võetud karabiini, et osta hobune ja muud varustust. Kui ta oma osmikuni jõudis, oli öö juba saabumas. Osmik seisis tagasihoidlikult jõe ääres paplite ja sootammede keskel, koosnedes kõigest ühestainsast tambitud mullast põrandaga toast, kuid ometigi täitis see vaatepilt tema südame tagasituleku soojusega. Kui kaua ta oli ära olnud? Talle näis, et aastaid ja koguni aastakümneid oma elust, aga tegelikult kõigest kuid. Aeg oli teinud täisringi; Lucius oli kodus.

      Ta tuli sadulast maha, pani hobuse lõõga ja astus majakesse. Udusulgedest ja oksaraagudest ehitatud pesa voodil osutas kohale, mille keegi oli tema äraolekul oma koduks teinud, kuid muidu oli kasin sisustus endine. Ta läitis laterna ja võttis laua taga istet. Tema jalgade kõrval maas oli kraamikott varustusega, mille hulka kuulusid Remington, padrunikarp, uued sokid, seep, habemenuga, tikud, käsipeegel, pool tosinat hanesulge, kolm pudelit põldmarjast valmistatud tinti ja paksu kiulise paberi lehed. Ta täitis pesukausi jõeveega ja tuli siis majja tagasi. Peeglist paistev pilt ei olnud ei rohkem ega vähem šokeeriv, kui ta oli arvanud: aukus põsed, sügavale pealuusse vajunud silmad, kõrbenud ja ville täis nahk ning hullumeelse sassis juuksepundar. Näo alumine pool oli mattunud habemesse, milles oleks rõõmuga elanud mõni hiireperekond. Ta oli äsja saanud viiekümne kaheseks; sellele mehele seal peeglis võis vaevata pakkuda kuutkümmet viit.

      No hüva, ütles ta endamisi, kui sa kavatsed uuesti olla sõjamees ja kas või vana ja murdunud sõjamees, siis võiksid sa ju kuradima hästi ka sõjamehe moodi välja näha. Lucius lõikas kõige hullema osa juustest ja habemest maha ning kasutas seejärel habemenuga ja seepi, et ennast puhtaks raseerida. Seebivee uksest välja visanud, naasis ta laua juurde, millele ta oli laotanud paberi ja suled.

      Lucius sulges silmad. See kujutluspilt, mida ta nägi tollel ööl jäärakus, ei olnud samasugune nagu nood teda kõrbes viibimise ajal visalt kiusanud hallutsinatsioonid. See sarnanes pigem meenutusega millestki, mida ta on ise läbi elanud. Ta koondas tähelepanu pildi detailidele ja uitas vaimusilmas selle laamal. Kuidas ta tohib kas või lootagi, et suudab oma asjaarmastajaliku käega jäädvustada midagi niivõrd suurejoonelist? Aga ta kavatseb katset teha.

      Lucius hakkas joonistama.

      Põõsastest