Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

öelnud, kui Lucius oleks tema küsimusele tõepoolest vastanud?

      Lucius tõrjus need häirivad mõtted peast. Metssea verega kanistri osmiku varju jätnud, kõndis ta nõlvast alla jõe äärde. Guadalupe vesi oli alati külm, aga siin oli ta veelgi külmem, sest jõelookes oli sügav hauakoht – selle põhjani oli kakskümmend jalga –, kuhu voolas looduslik allikas. Veeserva palistasid kõrged valgest lubjakivist kaldapangad. Lucius võttis saapad ja püksid jalast, haaras kinni kaldale jäetud köiest, tõmbas kopsud õhku täis ja hüppas puhast kaart joonistades jõkke. Vee temperatuur langes iga sügavamale laskutud jalaga. Ühe kivinuki külge oli voolu eest kaitstult kinnitatud raskest presendist kott. Lucius sidus köie selle sanga külge, tõmbas koti kivinuki tagant vabaks, puhus kopsud õhust tühjaks ja tõusis pinnale.

      Ta ronis vastaskaldal veest välja, kõndis allavoolu ühe madala kohani, ületas uuesti jõe ning naasis mööda rada kaldapangale. Seal istus ta pangaservale, võttis köie kätte ja vinnas koti üles.

      Ta pani ennast riidesse ja kandis koti osmikusse. Seal laua taga tühjendas ta selle: veel kaheksa kanistrit, mis mahutasid ühtekokku üheksa gallonit verd ehk ligikaudu sama palju, kui liigub poole tosina täiskasvanud inimolendi soontes.

      Kui jahisaak oli kord juba jõest välja võetud, ootas seda ees kiire riknemine. Ta köitis kanistrid ühte ning korjas oma varustuse – kolme päeva toidukraami ja vee, püssi ja laskemoona, noa, laterna ja jupi jämedat köit – kokku ja viis majast välja koplisse. Kell ei olnud veel seitsegi, kuid päikesepaiste oli juba lõõskavalt kuum. Ta saduldas hobuse, libistas püssi hoidikusse ja heitis ülejäänud asjad hobuse turjale. Magamiskotiga ta ennast ei vaevanud. Öö läbi ratsutades jõuab ta kuuekümnenda päeva hommikuks Houstonisse.

      Ta andis kandadega vopsu vastu ratsu külgi ja läks liikvele.

      4

MEHHIKO LAHTKakskümmend kaks meremiili Galvestoni saarest lõunakagus

      Kell 04.30 ärkas Michael Fisher näole rabisevast vihmast.

      Ta tõmbas ennast ahtripeegli najale istuma. Tähti ei paistnud, kuid idas hõljus silmapiiri ja pilvede vahel kitsas lõiguke punetavat koiduvalgust. Õhk oli täiesti liikumatu, kuid see ei pidanud kuigi kauaks niiviisi jääma; Michael tundis tormi juba lõhnast.

      Ta nööpis lühikesed püksid eest lahti, nihutas oma vaagnaosa üle ahtri ning laskis Mehhiko lahe vetesse rahuldava mahu ja kestusega uriinijoa. Ta ei olnud iseäranis näljane, sest nälg oli üks neid asju, millest ta oli oma keha õpetanud mitte välja tegema, kuid ta kulutas viivu selleks, et alla minna, segada endale ports valgupulbrist jooki ja see kuue kõrisõlme hüplema paneva sõõmuga alla neelata. Kui ta just ei eksi – ja ta ei eksinud peaaegu kunagi –, on sellel hommikul talle üksjagu põnevust varuks; kõige parem oleks vaadata sellele näkku täiskõhuga.

      Kui esimese välgu siksak silmapiiri lõhestas, oli ta tekil tagasi. Viieteistkümne sekundi pärast jõudis pika ja kõmiseva kärgatusena kohale kõu, nagu oleks mingisugune porisev jumal kurku puhtaks köhinud. Ka õhk oli lähenevale tuuleiilile viitaval korratul moel liikvele läinud. Michael lülitas automaatrooli välja ja haaras tüüripinni pihku ning sellelsamal hetkel saabus täie jõuga kohale ka kuum ja torkiv troopikavihm, mis ta üheainsa sekundiga läbimärjaks leotas. Ilma suhtes ei olnud Michaelil mingisuguseid kindlaid seisukohti. Ilm on nagu kõik muudki asjad just nimelt see, mida ta on, ja kui see ongi torm, mis ta merepõhja saadab, siis noh, ei tohiks ju öelda, nagu poleks ta seda ära teeninud.

      „Kas tõesti? Ihuüksi? Selle asjandusega? Kas sa oled hulluks läinud?” Mõnikord esitati need küsimused heasüdamlikult ja väljendasid ehtsat muret; isegi täiesti võõrad inimesed püüdsid tal säärast mõtet peast rääkida. Aga enamasti oli kõneleja ta juba arvelt maha kandnud. Kui teda ei tapa meri, siis teeb seda tõke – see veepinnal ujuvast lõhkeainest blokaadirõngas, mis pidi väidetavasti ümbritsema tervet mandrit. Milline terve mõistuse juures olija saatuse niiviisi kiusatusse viiks? Ja eriti veel nüüd, mil keegi ei olnud näinud ainsatki viiruskit ringi liikumas… kui kaua… oma kolme aasta jooksul? Kas siis terve manner ei ole piisavalt suur ruum, et üks rahutu hing saaks seal ringi hulkuda?

      Tõsi ta ju on, aga sugugi mitte kõiki valikuid ei tehta loogika alusel. Mõned tehakse ka kõhutundest. Michaeli kõhutunne ütles talle, et seda tõket ei ole olemas ega ole kunagi olnudki. Ta näitas keskmist sõrme ajaloole, mille jooksul inimkond oli sada aastat öelnud: „Mina küll mitte, mitte mingil juhul, minge teie ilma minuta edasi.” Kas nii, või mängis ta vene ruletti. Mis ei olnud tema perekonnalugu arvestades sugugi välistatud.

      1

      On omistatud ka W. B. Yeatsile ja mitmele teiselegi – siin ja edaspidi tõlkija märkused.