Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

turjalt raputada, kuid ta pidi enne tööle minemist Calebi ära tooma ja kooli viima. Ta polnud küll suurem asi puusepp – tegelikult oli ta elus õppinud ainult üht elukutset ja see oli sõduri oma –, aga see töökoht oli alaline ja kodu lähedal ning kuna pooleli oli palju ehitusi, vajas majutusamet kõiki tegutsemisvõimelisi inimesi, keda tal õnnestus hankida.

      Kerrville oli õmblustest ragisemas; Iowast oli siia jõudnud üle viiekümne tuhande hinge, kes rohkem kui kahekordistasid linna elanike arvu kõigest paari aasta jooksul. Nii paljude inimeste äraseedimine ei kujunenud kergeks ega olnud seda veel praegugi. Kerrville’i rajamisel oli lähtutud põhimõttest, et linlaste iive võrdub nulliga. Abielupaarid tohtisid sünnitada rohkem kui kaks last ainult kopsakat lõivu makstes. Kui üks laps ei elanud täisealiseks saamiseni, võisid nad soetada ka kolmanda, kuid ainult juhul, kui too laps suri enne kümnendat eluaastat.

      Iowa rahva saabudes lendas kogu see kontseptsioon tuulde. Tekkisid toidunappus, suur nõudlus kütuse ja ravimite järele ning tervisehädad – levisid kõik haigused, mis löövad välja siis, kui liiga palju inimesi on topitud liiga vähesesse ruumi, ja pahameelt jätkus mõlemal poolel rohkem kui küllaga. Kiiruga püstitatud telklinn neelas küll alla esimesed lained, aga uute saabujate mõjul langes see ajutine laager kähku räpasusse. Ehkki paljud Iowa omad olid pärast varasemat pidevat sunnitööd suutnud vaevaliselt kohaneda eluga, milles kõiki otsuseid ei langetata nende eest – „laisk nagu kodumaalane” oli üldlevinud väljend –, kulgesid teised sootuks vastupidises suunas, rikkusid öise liikumiskeelu reegleid, täitsid Dunki lõbumaju ja mängupõrguid, jõid ja varastasid ja kaklesid ning tegelesid üldiselt amokki jooksmisega. Õnnelikud näisid linlaste hulgas olevat ainult allmaailma tegelinskid, kes tegid raha kiiresti ja palju, kaubeldes mustal turul kõigega toidukraamist kuni haavasidemete ja haamriteni.

      Inimesed hakkasid avalikult rääkima kolimisest väljapoole linnamüüri. Peteri arvates oligi see pelgalt aja küsimus; kuna kolme aasta jooksul ei olnud keegi märganud ainsatki viiruskit, drakki ega uimardit, avaldati koduvalitsusele järjest suuremat survet väravate avamiseks. Sündmused staadionil olid muutunud linlaste seas tuhandeks erinevaks legendiks, mille hulgas ei leidunud kaht täpipealt ühesugust, aga isegi kõige paadunumad kahtlejad olid hakanud leppima mõttega, et oht on tegelikult möödas. Peter oleks pidanud olema esimene, kes sellega nõusse jääb.

      Ta pöördus, et linna poole vaadata. Ligikaudu sada tuhat inimhinge… kunagi oleks selline arv ta jalust rabanud. Ta oli kasvanud üles linnakeses – maailmas –, kus oli vähem kui sada inimest. Värava juurde olid kogunenud töölisi põllumajanduskompleksi toimetavad autod, mis röhitsesid hommikusse õhku diislisuitsu. Kõikjalt saabusid elu helid ja lõhnad, linn oli ärkamas ja ringutas jäsemeid. Probleemid olid ehtsad, kuid väikesed võrreldes nendega, mida see vaatepilt tõotas. Viiruskite ajastu oli läbi saanud, inimkond oli tõusuteel. Vallutamist ootas terve manner ning Kerrville oli koht, kust see uus ajastu pidi algama. Nii et miks linn tema meelest siis nii armetu ja habras välja nägi? Miks tundis ta muidu igati nii julgustandval suvehommikul tammil seistes endas halva eelaimuse värinaid?

      No hüva, mõtles Peter, on kuidas on. Kui lapsevanem olemine on sulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et sa võid kui tahes palju muretseda, aga see ei muuda õrna õhkugi. Ta pidi lõunaeine kaasa pakkima, „ole siis tubli” ütlema ja päevatäie ausa ja lihtsa tööga maha saama ning kahekümne nelja tunni pärast selle kõigega uuesti otsast algama. „Kolmkümmend,” mõtiskles ta. „Ma saan täna kolmkümmend aastat vanaks.” Kui keegi oleks kümme aastat tagasi temalt küsinud, kas ta elab nii kaua, et seda päeva näeb, rääkimata juba sellest, et ta kasvatab siis poega, oleks ta küsijaid jaburaks pidanud. Nii et võib-olla see on ainus asi, millel on tegelikult mingisugune tähtsus. Võib-olla piisab üksnes sellestki, et sa oled elus ja sul on keegi, keda sa armastad ja kes sind vastu armastab.

      Ta oli küll Sarale rääkinud, et ei taha pidu, kuid muidugi see naine korraldab midagi. „Pärast kõike seda, mida me oleme läbi teinud, tähendab kolmkümmend nii mõndagi. Tule pärast tööd minu juurde. Me oleme kõigest viiekesi. Ma luban sulle, et sellest ei tule midagi suurt.” Ta käis Calebil koolis järel ja läks koju pesema ning veidi pärast kella kuut jõudsid nad Sara ja Hollise korterisse ja astusid uksest sisse ja sellele peole, millest Peter oli keeldunud. Kahte tillukesse umbsesse tuppa oli topitud tosinaid inimesi: naabreid ja töökaaslasi, Calebi sõprade vanemaid ja mehi, kellega ta oli koos sõjaväes teeninud, ning kohal oli isegi õde Peg, kes naeris ja lobises oma mornhallis nunnarüüs nagu kõik teisedki. Sara embas teda uksel ja õnnitles sünnipäeva puhul, Hollis pani aga joogiklaasi käest ja andis talle matsu vastu selga. Caleb ja Kate itsitasid nii ägedalt, et suutsid ennast vaevu vaos hoida. „Kas sa teadsid sellest?” küsis Peter Calebilt. „Ja sina, Kate?” „Muidugi me teadsime!” hüüatas poiss. „Isa, sa peaksid praegu oma nägu nägema!” „Noh, sa oled kõva karistuse ära teeninud,” ütles Peter oma pahase isa häälega, kuigi temagi naeris.

      Laual oli süüa ja juua, tort ning isegi mõned kingitused selliste asjade näol, mida inimesed olid saanud ise valmistada või kusagilt välja nuiata, kusjuures osa nendest oli mõeldud naljaks – sokid, seep, taskunuga, kaardipakk ja suur õlgkübar, mille Peter pähe pani, et kõik saaksid korraks mõnuga naerda. Saralt ja Holliselt sai ta nende ühiste rännupäevade meenutuseks taskukompassi, kuigi Hollis poetas talle pihku ka väikese terasplasku. „Dunki kõige värskem toodang ja midagi erilist,” ütles ta silma pilgutades, „ning ära küsi minu käest, kuidas ma selle sain. Mul on alamkihtides ikka veel sõpru.”

      Kui viimased kingituspakid olid lahti tehtud, andis õde Peg talle üle suure torusse keeratud paberipoogna. Sellele oli kirjutatud „Palju õnne sünnipäevaks meie kangelasele!” ja kõik allkirjad – mõned nendest loetavad, mõned aga mitte – kuulusid vaeslaste varjupaiga lastele. Peterile tõusis klomp kurku ja ta võttis vanal naisel ümbert kinni, mis oli neile mõlemale üllatuseks. „Ma tänan teid kõiki,” ütles ta. „Aitäh kõikidele ja igaühele eraldi.”

      Kui pidu otsa sai, hakkas kesköö juba kätte jõudma. Caleb ja Kate olid nagu kaks teineteisele selga vajunud kutsikat Sara ja Hollise voodis magama jäänud. Peter ja Sara istusid laua taga, Hollis aga koristas tube.

      „Kas Michaelist on midagi kuulda olnud?” päris Peter Saralt.

      „Mitte piuksugi.”

      „Kas sa oled mures?”

      Sara kortsutas järsult kulmu ja kehitas siis õlgu. „Michael on Michael. Ma ei jaga seda laeva asja ära, aga tema teeb ju seda, mida ta tahab teha. Korra ma arvasin, et Lore võib ta maha rahustada, aga see aeg on vist möödas.”

      Peter tundis süütunde sähvatust. Kaksteist tundis tagasi oli ta selle naisega voodis olnud. „Kuidas haiglas läheb?” küsis ta, lootes jututeemat vahetada.

      „Seal on hullumaja. Mind pandi sünnitusi vastu võtma. Paljusid ja paljusid sünnitusi. Jenny on minu abiline.”

      Sara kõneles Gunnar Apgari õest, kelle nad olid leidnud Kodumaalt. Rase Jenny tulnud Kerrville’i esimese evakueeritute partii koosseisus ja jõudnud kohale parajasti sünnituse ajaks. Aasta tagasi abiellus ta ühe teise tulnukaga Iowast, kuigi Peter ei teadnud, kas see mees on ikka tegelikult lapse isa. Need asjad juhtusid üsna sageli kiiruga.

      „Tal on kahju, et ta ei saanud siia tulla,” jätkas Sara. „Sa oled tema jaoks tähtis tegelane.”

      „Kas olen?”

      „Tegelikult oled paljude inimeste jaoks. Ma ei oska öeldagi, kui mitu korda on minult küsitud, kas ma tunnen sind.”

      „Sa teed nalja.”

      „Palun vabandust, aga kas sa seda õnnitlusplakatit siis ei lugenud?”

      Peter kehitas kohmetult õlgu, ehkki mõneti tundis ta heameelt. „Ma olen ju lihtsalt puusepp. Kui sa tahad tõde teada, siis ei ole ma ka just liiga hea puusepp.”

      Sara naeris. „Kuidas soovid.”

      Liikumiskeeld oli juba ammu kehtima hakanud, kuid Peter teadis, kuidas patrulle vältida. Calebi silmad avanesid üksnes vaevu, kui Peter ta turjale tõstis ja hakkas kodu poole minema. Ta oli poisi parajasti magama pannud, kui kuulis koputust