Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

pudenesid laiali, kult aga taarus ettepoole, tõmbles korraks jõuliselt ja nõtkutas esijalgu. Lucius hoidis teda sihiku vaateväljal. Veel üks ja esimesest tugevam tõmblus ning loom potsatas külili.

      Lucius ronis kähku mööda redelit alla ja läks sinna, kus loom rohu sees maas lamas. Ta keeras sea presendi sisse, lohistas ta puuderivini, võttis tagajalad silmusesse, seadis konksu paika ja hakkas looma üles vinnama. Kui pea jõudis Luciuse rinna kõrgusele, sidus ta köieotsa kinni, asetas sea alla kausi, tõmbas noa välja ja lõikas loomal kõri läbi.

      Kaussi pahises kuuma vere juga. Sellest metsseast pidi saama terve galloni. Kui siga oli tühjaks jooksnud, kallas Lucius vere lehtri abil plastkanistrisse. Oleks rohkem aega olnud, oleks ta sisikonna välja võtnud, looma tükkideks lõiganud ja liha ära suitsetanud, et see mustal turul rahaks teha. Aga käes oli viiekümne kaheksas päev ja Lucius pidi juba teel olema.

      Ta langetas laiba maapinnale – vähemalt koiottidel on sellest kasu – ja läks osmikusse. Ta oli sunnitud tunnistama, et see näeb välja nagu hullumeelse elupaik. Veidi rohkem kui kahe aasta eest oli Lucius sule esimest korda paberile pannud ja nüüd olid seinad kaetud tema töö viljadega. Ta oli läinud vahel tindilt üle söele, grafiitpliiatsile ja isegi värvidele, mis maksid terve pataka raha. Mõned pildid olid teistest paremad – neid ajalises järjestuses vaadates oli võimalik jälgida tema pikaldast ja kohati masendavalt saamatut iseõppija teed kunstnikuna. Parimad nendest jäädvustasid siiski rahuldaval viisil seda kujutist, mida Lucius päev läbi oli oma peas kaasa tassinud nagu mingisuguse laulu noote, mida saab endalt maha raputada üksnes lauldes.

      Michael oli ainus inimene, kes oli neid pilte näinud. Lucius oli ennast küll kõikidest eemal hoidnud, kuid Michael jõudis tema jälile ühe Lore’i sõbra kaudu, kes oli seotud allmaailmaga. Aasta tagasi avastas püüniseid üles seadmast tulnud Lucius, et tema õuele on pargitud vana pikap ja selle avatud tagaluugil istub Michael. Nende aastate jooksul, mis Greer teda tundis, oli ta kasvanud üsnagi pehmeloomulisest poisist parimates eluaastates mehe hästivormitud musternäidiseks: sitke ja sale, jõuliste näojoontega ning teatava karmusega silmade ümber. Ta oli sedasorti kaaslane, kellega tohib arvestada baarikakluses, mis algab rusikalöögiga vastu nina ja lõpeb sellega, et sa põgened elu eest.

      „Pagan võtku, Greer,” ütles ta, „sa näed välja nagu küpsisele määritud pask. Mida peab üks inimene tegema, et siinkandis tibakese külalislahkuse osaliseks saada?”

      Lucius tõi pudeli lagedale. Esialgu polnud päris selge, mida Michael tahab. Luciuse meelest oli teine muutunud, jättis mõned asjad ütlemata ja oli veidi endassetõmbunud. Vaikne ei olnud Michael küll kunagi olnud. See mees tulistas ideid, teooriaid ja kampaaniaid välja nagu kuule, ükspuha kui põrunud ja toored need ka polnud. Tarmukus oli ikka veel olemas – selle mehe peanupu peal oleks võinud sama hästi kui pihke soojendada –, aga see oli kuidagi mornim ja kammitsetum, otsekui oleks Michael mõlgutanud mõtteid millegi sellise üle, mille väljendamiseks tal pole sõnu.

      Lucius oli kuulnud, et Michael tuli naftatehasest tulema, hakkas Lore’ist eraldi elama, ehitas endale miskit sorti laeva ja veetis suurema osa ajast sellega üksinda Mehhiko lahel ringi seilates. See mees ei jõudnud iial nii kaugele, et oleks välja öelnud, mida ta kogu sellelt tühjalt ookeanilaamalt otsib, ja Lucius ei käinud talle ka peale. Kuidas oleks ta ise oma erakuelu seletanud? Kuid selle üheskoos veedetud õhtu jooksul, mil nad jäid Dunki Eriretsepti nr 3 pudelist – Lucius polnud nüüd enam just suurem asi jooja, aga seda kraami oli kohane kasutada lahustina – üha rohkem purju, jõudis ta arvamusele, et Michaelil ei olnudki tegelikult muud põhjust tema ukse taha tulla kui inimese ürgne vajadus olla teise inimese läheduses. Lõppude lõpuks saatsid ju nad mõlemad oma aega mööda metsikus looduses ja vahest oli nii, et kõiki muid jutte kõrvale jättes tahtis Michael tegelikult olla mõne tunni kellegi sellise seltskonnas, kes saab aru, mida ta läbi elab, kui tunneb sügavat vajadust olla üksinda just nimelt sellal, mil nad kõik oleksid pidanud lustist tantsu lööma, lapsi saama ja üleüldse tähistama rõõmuga maailma, kus surm puude otsast oma käppi alla ei siruta ega sind lihtsalt lõbu pärast endale kahma.

      Mõnda aega nad viisid ennast kurssi teisi puudutavate uudistega: Sara tööga haiglas ning tema ja Hollise ammuoodatud kolimisega põgenikelaagritest alalisse elupaika, Lore’i edutamisega naftatöötlejate brigadiriks, Peteri lahkumisega lähetusjõududest, et koos Calebiga kodus olla, ning Eustace’i mitte kedagi üllatanud otsusega lähetusjõududest erru minna ja koos Ninaga Iowasse naasta. Pealispinnal kulges vestlus tänu heatujuliselt optimistlikule toonile sujuvalt, kuid see ulatus ainult teatava sügavuseni ja Lucius ei lasknud ennast haneks tõmmata. Selle pinna all luurasid alati need nimed, mida nad välja ei öelnud.

      Amyst ei olnud Lucius kellelegi rääkinud – tõde teadis ainult tema.

      Alicia saatuse kohta ei olnud Luciusel midagi välja pakkuda. Ega ilmselt ka kellelgi teisel. See naine oli haihtunud Iowa suurde tühjusse. Tollal Lucius ei muretsenud selle pärast – Alicia oli nagu komeet ning armastas pikki etteteatamata äraolekuid ja lõõmavaid naasmisi, mida keegi ei osanud oodata –, aga kui päevad möödusid, ilma et temast oleks mingitki märki olnud, ning Michael oli voodi külge köidetud, kipsis jalg lingus rippumas, pani Lucius tähele, et Alicia kadumine põleb tema sõbra silmades nagu pommi otsiv pikk süütenöör. „Sa ei jaga asja ära,” rääkis ta Luciusele, olles masendusest sama hästi kui voodilt õhku tõusmas. „See ei ole nii, nagu nendel teistel kordadel.” Lucius ei vaevunud talle vastu vaidlema, sest too naine ei vajanud ju üleüldse mitte kedagi, ega püüdnud ka Michaelit peatada, kui ta kaksteist tundi pärast kipsi eemaldamist sadulasse istus ja ratsutas lumetormi Aliciat otsima, mis oli äärmiselt küsitava väärtusega ettevõtmine, arvestades seda, kui palju aega oli mööda läinud, ja asjaolu, et ta ise suutis hädavaevu kõndida. Kuid Michael oli Michael – seda meest ei saanud keegi keelata ja kogu loos oli midagi kummaliselt isiklikku, otsekui oleks Alicia lahkumine olnud mingisugune sõnum just nimelt temale. Ta tuli poolenisti külmununa tagasi viie päeva pärast, olles ratsutanud läbi saja miili pikkuse ringjoone, ega rääkinud sellest enam midagi ei tollel päeval ega ka järgmistel päevadel. Ta ei öelnud kordagi isegi mitte Alicia nime.

      Nad kõik olid Aliciat armastanud, aga Lucius teadis, et on olemas teatav inimtüüp, kelle südant ei ole võimalik tunda ja kes on sündinud seisma teistest eraldi. Alicia oli lahustunud maailmakõiksusse ja pärast kolme aasta möödumist ei olnud Luciuse mõtetes mitte küsimus, mis on temast saanud, vaid see, kas ta ongi tegelikult üldse olemas olnud.

      Selle teema, mis oli tagasi vaadates teda kogu õhtu jooksul vaevanud, tõstatas Michael alles siis, kui kesköö oli juba ammu möödas ning viimased klaasitäied olid välja valatud ja kurku kallatud.

      „Kas sa arvad tõesti, et nad on kadunud? Ma pean silmas drakke.”

      „Miks sa seda küsid?”

      Michael kergitas küsivalt kulmu. „Noh, kas arvad?”

      Lucius sõnastas oma vastuse ettevaatlikult. „Sa olid ju seal – sa nägid, mis juhtus. Tapa Kaksteist ja sa tapad ka ülejäänud. Kui ma ei eksi, oli see sinu idee. Nüüd on pisut hilja ümber mõelda.”

      Michael vaatas ringi ega lausunud midagi. Kas vastus rahuldas teda?

      „Sa peaksid vahel minuga merele tulema,” ütles ta viimaks veidi rõõmsamaks muutudes. „See meeldiks sulle tõepoolest. Seal väljas on suur ja avar maailm. See ei meenuta midagi, mida sa oled kunagi varem näinud.”

      Lucius muigas. Too mees polnud valmis rääkima sellest, mis tema hinge närib. „Ma mõtlen järele.”

      „Võta seda kui püsivat kutset.” Michael tõusis püsti, üks käsi tasakaalu hoidmiseks lauaserva külge klammerdumas. „Noh, mina olen näiteks täiesti jommis. Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma arvan, et mul on aeg minna oksendama ja ära vajuda oma autos.”

      Lucius osutas kitsale koikule. „Kui soovid, on see voodi sinu oma.”

      „See on sinust armas. Võib-olla siis, kui ma olen sind paremini tundma õppinud.”

      Ta komberdas ukse juurde ja pöördus seal, et lasta oma ähmasel pilgul viimast korda pisikeses ruumis