Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

Hommikul krudises jalge all härmatis. Saabus mingisugust puhtuse tunnet kaasa toov talvepakane. Maa oli kaetud paksu lumega. Mustavad puuderivid, lindude tillukesed jalajäljed, valgeks lubjatud ja värvituks pleegitatud taevas – kõik oli kärbitud põhiolemuseni. Mis kuu praegu on? Mis kuupäev? Aja möödudes hakkas toidu hankimine muret valmistama. Et jõudu kokku hoida, ta peaaegu ei liigutanudki ennast tundide või lausa tervete päevade kaupa; ligikaudu aasta ei olnud ta ühegi inimhingega vestelnud. Talle hakkas tasapisi pärale jõudma, et ta ei mõtlegi enam sõnadega, otsekui oleks temast saanud metsloom. Ta mõtiskles, ega ta ei hakka äkki segaseks minema. Ta hakkas Sõduriga rääkima nagu inimesega. Ta ütles: „Sõdur, mida me peaksime õhtuks sööma? Sõdur, kas sinu arvates on juba aeg minna tulepuid koguma? Sõdur, kas taevas kisub lumele?”

      Ühel ööl ärkas ta oma osmikus ja taipas, et on juba mõnda aega kuulnud kõuekärgatusi. Niiske kevadtuul puhus hooti kord siit, kord sealt ja viskles puulatvades. Alicia kuulas kiretult tormi lähenemist; ja siis oli see neil äkitselt kallal. Taevast lõhestas välgunool, mis näitas tema silmadele tardunud pilti ümbritsevast, ja sellele järgnes kõrvulukustav mürin. Kui taevaluugid püssikuulina raskeid vihmapiisku alla paisates valla läksid, laskis ta Sõduri ulu alla. Hobune värises hirmust. Alicia pidi teda rahustama; Sõdur oleks oma koguka kere üheainsa kabuhirmust põhjustatud liigutusega siin ülikitsas ruumis osmiku kildudeks purustanud. „Tubli poiss oled,” pomises Alicia tema külge silitades. Vaba käega libistas ta loomale köie ümber kaela. „Tubli-tubli poiss. Mida sa ütled? Kas sa oled tüdrukule vihmasel ööl seltsiks?” Sõduri keha oli hirmust pinevil nagu lihasepundardest müür, aga kui Alicia pikkamisi jõudu rakendas, et teda allapoole tõmmata, laskis ta sellel siiski sündida. Osmiku seinte taga lõi välku ja taevas kõmises kõu. Hobune laskus vägevat ohet kuuldavale tuues põlvili ja keeras ennast Alicia magamiskoti kõrvale külili ning niiviisi nad kahekesi öö läbi sadanud ja talve minema uhtunud vihma ajal magasidki.

      Ta elas selles paigas kaks aastat. Lahkuda ei olnud sugugi kerge; metsast oli saanud tema lohutus. Ta oli selle rütmid omaks võtnud. Aga kui algas Alicia kolmas suvi, läks temas liikvele üks uus tunne – aeg edasi minna oli saabunud. Alustatu tuli lõpule viia.

      Ülejäänud osa suvest saatis ta mööda ettevalmistusi tehes. Nende hulka kuulus ka relva valmistamine. Ta lahkus jalgsi jõeäärsete linnakeste suunas ning naasis kolme päeva pärast kolisevat kotti kaasa tassides. Tal sai üldiselt aru, mida ta tegema peab, sest oli seda protsessi palju kordi pealt näinud, üksikasjad pidid aga selguma katsetuste ja eksimuste meetodil. Lameda pealispinnaga kivirahn oja ääres pidi täitma alasi ülesannet. Ta läitis veepiiril lõkke, lisas puid ja vaatas, kuidas need söeks põlevad. Kunst seisis selles, kuidas säilitada parajat temperatuuri. Kui talle tundus, et see on õige, tõstis ta kotist välja esimese töötlemisele kuuluva objekti – see oli kahe tolli laiune, kolme jala pikkune ja kolme kaheksandiku tolli paksune tööriistaterase O1 latt. Ta võttis kotist ka vasara, rauast sepapihid ja paksud nahkkindad. Ta asetas teraslati otsa lõkkesse ja vaatas, kuidas see metalli kuumenedes värvi muudab. Seejärel asus ta tööle.

      Läks vaja veel kolme retke allajõge kraami järele ja töö tulemused nägid rohmakad välja, kuid lõpuks jäi ta rahule. Pideme ümber mässis ta karedaid ja sitkeid väänkasve, et sile metall kindlalt peos püsiks. Käel oli mõnus mõõga kaalu tunda. Tera lihvitud tipp säras päikesepaistel. Aga tõeliseks eksamiks pidi saama esimene löök. Viimasel käigul allajõge sattus ta inimpea suuruste melonitega põllule. Taimed kasvasid tiheda puntrana, millesse põimusid käelaba meenutavate lehtede köitraagudega varustatud varred. Ta valis ühe vilja välja ja viis kotis koju. Nüüd sättis ta selle ühe mahalangenud puutüve peale, sihtis ja tõi mõõga püstise kaarega alla. Meloni pooled vajusid otsekui ehmatusest rabatuna pikkamisi teineteisest eemale ja potsatasid maha.

      Nüüd ei olnud enam midagi, mis oleks teda siin paigal hoidnud. Lahkumisele eelnenud päeva õhtul käis Alicia tütre haual. Ta ei tahtnud seda viimasele hetkele jätta; tema äraminek pidi olema puhas. Haud oli kaks aastat tähistamata olnud. Sellel ei paistnud mõtet olevat. Aga hauda ilma tähiseta jätta ei tundunud ka õige. Oma viimasest terasest valmistas ta risti. Selle vasaraga maasse tagunud, laskus ta mullale põlvili. Surnukehast polnud nüüd vist enam midagi järel. Vahest mõned luud või luude jäljendid. Tema tütar oli saanud maapinnaks, puudeks, kivideks, isegi taevaks ja loomadeks. Ta oli läinud kohta, kuhu teadmine ei ulatu. Tema proovimata jäänud hääl oli lindude laulus ja punane juuksemüts lõõmavates sügislehtedes. Alicia mõtles ühe käega pehmet mulda katsudes nende asjade peale. Aga palveid tema sees enam ei olnud. Kunagi murdunud süda jäigi katki.

      „Anna andeks,” ütles ta.

      Tuuletu, hall ja udust tihke õhuga hommik koitis silmatorkamatuna. Hirvenahast tupes mõõk oli tal põigiti seljas; noad olid pistetud risti üle rinna veetud padrunivööde taskutesse. Silmi varjasid mootorratturiprillidega sarnanevad tumedad prillid, meelekohti katsid nahklapid. Ta kinnitas sadulapauna ja vibutas ennast Sõduri turjale. Hobune oli peatset teeleasumist tajudes juba päevi sihitult ringi ekselnud. Kas me teeme ikka seda, mida me minu arvates teeme? Tead sa, mulle üksjagu meeldib siin olla. Alicia kavatses piki jõge ida poole ratsutada ja selle kõrval mägedest läbi pääseda. Kui tal veab, jõuab ta New Yorki veel enne, kui esimesed sügislehed langema hakkavad.

      Ta sulges silmad, et pead tühjendada. Hääl saabus alles siis, kui ta oli sellele ruumi teinud. Hääl tuli sealtsamast, kust unenäodki, ja sosistas talle kõrva nagu koopast puhuv tuuleõhk.

      „Alicia, sa ei ole üksi. Ma tean sinu hingevalu, sest see on minu enda valu. Lish, ma ootan sind. Tule minu juurde. Tule koju.”

      Ja vopsuga vastu hobuse külgi kannustas ta Sõdurit.

      2

      Kui Peter maja poole tagasi läks, hakkas päev parajasti lõppema. Tema pea kohal murdis ennast üha sügavamaks muutuva sinise taustale ulatuvate pikkade värvisõrmede haardest vabaks Utah’ määratu taevas. Oli varasügisene õhtu – ööd olid külmad, päevad ikka veel ilusad. Ta liikus piki vulisevat jõge kodu poole, õngeritv õlal ja koer kõrval kaasa lonkimas. Kotis oli tal kaks kullakarva lehtedesse mässitud rasvast hõrnast.

      Talule lähenedes kuulis ta majast muusikat. Etikul porised saapad jalast võtnud ja koti käest pannud, poetas ta ennast uksest sisse. Amy istus seljaga ukse poole vana klaveri taga. Peter nihkus talle tasakesi selja tagant lähemale. Amy keskendumine oli nii täielik, et ta ei pannud mehe sisenemist tähelegi. Peter kuulas liikumatult ja hädavaevu hingates. Amy keha õõtsus kergelt muusikaga kaasa. Tema sõrmed liikusid kärmelt mööda klahve üles-alla. Laul oli nagu puhta tunde kehastus helides. Selle käikudest kostis sügavat südamevalu, aga tunnet väljendati niivõrd hellalt, et see ei jätnudki kurba muljet. Laul viis Peteri mõtted aja tunnetamisele – see kaob alati minevikku ja muutub mälestuseks.

      „Sa oled kodus.”

      Laul lõppes, ilma et Peter oleks seda märganudki. Ta asetas käed Amy õlgadele, too aga nihutas ennast istmel ja kallutas näo ülespoole.

      „Tule siia,” ütles ta.

      Peter kummardus, et teda suudelda. Amy ilu oli jahmatamapanev ja kujutas endast verivärsket avastust alati, kui Peter tema poole vaatas. Ta langetas pea klahvide suunas. „Ma ei taipa senimaani, kuidas sa seda teed,” ütles ta.

      „Kas sulle meeldis?” Amy naeratas. „Ma harjutasin terve päeva.”

      Peter vastas Amyle, et laul meeldis talle; et see oli väga armas. Ta ütles, et see pani teda mõtlema nii paljudele asjadele. Seda oli raske sõnades väljendada.

      „Kuidas jõgi oli? Sa olid tükk aega ära.”

      „Kas olin?” Päev oli möödunud nagu paljud teisedki rahulolu uduvines. „Sellel aastaajal on jõgi nii ilus, et mul kadus vist ajaga järg käest.” Ta suudles Amyt peanupule. Amy juuksed oli hiljaaegu pestud ja lõhnasid nende taimede järele, mida ta kasutas kareda leeliseseebi pehmendamiseks. „Sa lihtsalt mängi. Ma hakkan õhtusööki tegema.”

      Peter läks läbi köögi tagaukseni ja sealt õue. Aed hakkas närbuma; varsti magab ta lumikatte all ja helde saagi viimane osa on talveks hoiule pandud. Koer