Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

Ja kõik sündiski nii, nagu Amy oli ette näinud; ja tema hukkamise tund määrati kindlaks. Ja see pidi leidma aset ajal Enne seda ehitatud suurel amfiteatril Staadionil, et Kodumaa inimesed seda näeksid.

      4. Ja Alicia ja teised peitsid ennast selles kohas ära, et saaksid siis, kui Kaksteist välja ilmuvad, kasutada oma relvi nende ja ka Punasilmade vastu.

      5. Ja Amy toodi rahvahulga ette ja ta oli ahelates; ja ta riputati metallist raami külge. Ja Guilder tundis tema kannatustest suurt rõõmu, õhutades rahvahulki sedasama tegema.

      6. Kuid Amy ei valmistanud talle oodatud rahuldust. Ja Guilder saatis Kaksteist Amyt ära sööma, et kõik kohalviibijad tajuksid tema võimu ja tema ees kummargile laskuksid.

      7. Kuid Amy nägi, et ta ei ole üksi, sest Kaheteistkümne hulgas oli Wolgast, kes oli tulnud Carteri asemel, et saaks Amyt kaitsta. Ja Amy ütles Kaheteistkümnele:

      8. „Tere, mu vennad. Mina olen teie õde Amy.” Ja rohkem sõnu ta ei rääkinud.

      9. Sest ta hakkas vappuma ja tema keha muutus pimedust kildudeks purustava heleda valguse sarnaseks; ja Amyst sai raevuka möirgega üks nende seast ja ta võttis endale viiruski kuju, mis oli võimas vaatepilt. Ja see oli enda Vallalaskmine. Ja üks, kes seda nägi, oli Peter, teine oli Alicia ja kolmas oli Lucius ja nägid ka kõik teised.

      10. Ja ahelad purustati ja astuti suurde heitlusse ja võideti suur võit; ja kaotati palju elusid. Ja üks nendest oli Wolgasti oma, kes ohverdas ennast Amy päästmiseks, sest tema armastus Amy vastu oli nagu isa armastus oma lapse vastu.

      11. Ja sellisel viisil Kaksteist kadusid maa pealt, mis tegi kõik tema inimesed vabaks.

      12. Aga Amy saatusest ei teadnud tema sõbrad midagi; sest teda ei leitud kusagilt.

      I

      TÜTAR

98.–101. AASTA P.V

      „On olemas üks teine ilm, kuid ta on selle ilma sees.”

Paul Éluard1

      1

PENNSYLVANIA KESKOSAAugust, 98. aasta p.vKaheksa kuud pärast Kodumaa vabastamist

      Maapind andis noa all kergesti järele ja päästis valla mulla musta värvi lõhna. Õhk oli kuum ja niiske; puudel laulsid linnud. Ta oli neljakäpakil ja torkis noaga mulda, et seda lahti raiuda. Üksikute peotäite kaupa kühveldas ta seda eemale. Nõrkus oli küll osaliselt kadunud, kuid mitte täielikult. Keha oli lõtv, segaduses ja välja kurnatud. Alles olid nii valu kui ka mälestus valust. Möödunud oli kolm päeva – või oli neid neli? Näol pärlendas higi; ta limpsis huuli, et tunda soola maitset. Ta muudkui kaevas ja kaevas. Higi voolas ojadena ja langes mullale. Sinna kõik lõpuks ju lähebki, mõtles Alicia. Kõik läheb mulda.

      Kuhi tema kõrval paisus. Milline sügavus on piisav? Kolm jalga madalamal hakkas pinnas muutuma. Muld muutus külmemaks ja savilõhnaliseks. See tundus olevat märk. Ta kallutas ennast tahapoole, jäi saapataldadele kükitama ja rüüpas välipudelist pika sõõmu. Käed olid marraskil; päka kohal oli ihu latakana maha koorunud. Ta tõstis peopesa suule, hammustas nahatüki küljest ja sülitas porri.

      Sõdur ootas lagendikuserval ja tema lõuad tegid valjusti tööd ühe vöökõrguse rohupuhma kallal. Hobune oli graatsiliste tuharate, lopsaka laka, sinakalt kimmeljate karvade, uhkete kapjade ja hammaste ning suurte mustade silmadega ja teda ümbritses mingisugune suursugususe aura. Ta võis soovi korral olla täiesti rahulik, järgmisel hetkel aga saada hakkama tähelepanuväärsete asjadega. Sõdur kergitas Alicia lähenedes oma tarka nägu. Ma saan aru. Me oleme valmis. Hobune pöördus pikaldast kaart joonistades ümber ning kõndis Alicia järel puude vahele sellesse kohta, kuhu naine oli presendi üles tõmmanud. Tema verise magamiskoti kõrval lebas maas pisike määrdunud teki sisse keeratud kompsuke. Tütar elas vähem kui tunni, kuid ometigi oli Aliciast selle tunniga ema saanud.

      Sõdur vaatas, kuidas tütar nähtavale ilmub. Lapse nägu oli kaetud; Alicia tõmbas riide pealt. Sõdur langetas koonu lapse palge juurde ja tema ninasõõrmed läksid tüdruku lõhna sisse hingates puhevile. Oma inimlikkusega võpatama panevad tibatillukesed silmad ja nina ning roosinupukesest suu. Pead kattis pehme punane juuksemütsike; aga temas ei olnud elu ega hingust. Alicia oli aru pidanud, kas ta oleks suuteline armastama seda õuduse ja valuga sigitatud last, kelle isa on koletis. On mees, kes oli teda peksnud, vägistanud ja neednud. Kui rumal ta oli olnud!

      Ta naasis lagendikule. Päike paistis otse pea kohal; rohust kostis rütmilise tuikamisena putukate sumisemist. Ta asetas tütre hauda ja Sõdur seisis sellal tema kõrval. Väituste alguses oli Alicia hakanud palvetama. „Tee nii, et ta oleks terve.” Aga kui need piinarikkad tunnid järgemööda üksteise sisse lahustusid, tundis ta endas surma külma kohalolekut. Valu tampis teda nagu terasene tuul ja kajas kõuemõminana vastu tema rakkudes. Midagi oli valesti. „Jumal, palun kaitse teda, kaitse meid.” Aga tema palved langesid tühjusesse.

      Esimene peotäis mulda oli kõige raskem. Kuidas seda tehakse? Alicia oli matnud paljusid mehi. Mõnda nendest oli ta tundnud, mõnda mitte, armastanud oli ta ainult üht. Seda poissi Hightopi. Nii lõbus, nii elav, aga siis teda polnud enam. Alicia laskis mullal sõrmede vahelt läbi pudeneda. Muld kukkus riidele sellesama rabinaga, mida teevad puulehtedel esimesed vihmapiisad. Tütar kadus vähehaaval pilgu eest. „Hüvasti,” mõtles ta, „hüvasti, mu kullake ja mu ainus.”

      Ta läks telgi juurde tagasi. Talle tundus, nagu oleks hing temas miljoniks klaasikilluks purunenud. Luud-kondid olid nagu seatinaga täidetud torud. Ta vajas vett ja toitu; tema tagavarad olid otsa lõppenud. Aga jahipidamine ei tulnud kõne allagi ja oja, milleni jõudmiseks oli vaja viis minutit mööda nõlva allapoole minna, jäi otsekui miilide kaugusele. Mis tähtsust on nendel keha vajadustel? Mitte millelgi ei ole tähtsust. Ta heitis magamiskotile, sulges silmad ja uinus peagi.

      Ta nägi unes jõge. Laia ja tumedat jõge, mille kohal säras kuu. Kuupaiste oli veel nagu mingisugune kuldne tee. Alicia ei teadnud, mis on seal eespool, vaid teadis üksnes seda, et ta peab üle jõe minema. Ta astus esimese ettevaatliku sammu kumaval veepinnal. Mõtted oli otsekui pooleks: üks pool pani säärast uskumatut liikumisviisi imeks, teine pool aga mitte. Kui kuu puudutas vastaskallast, sai ta aru, et teda on alt veetud. Sädelev rada oli vette lahustumas. Ta hakkas jooksma, soovides meeleheitlikult jõuda teisele kaldale enne, kui jõgi on ta endasse neelanud. Vahemaa oli siiski liiga suur. Silmapiir hüppas iga sammu peale kaugemale. Vesi solises pahkluude, põlvede ja siis piha ümber. Tal ei olnud jõudu selle tõmbele vastu seista. „Alicia, tule minu juurde. Tule minu juurde, tule minu juurde, tule minu juurde.” Ta hakkas uppuma, jõgi võttis ta enda hõlma, ta vajus pimedusse…

      Ta ärkas tuhmoranži valgusse; päev oli juba peaaegu möödas. Ta lamas mõtteid koondades liikumatult. Ta oli nende õudusunenägudega harjunud; üksikud detailid küll vahetusid, aga nende tekitatud eesmärgituse ja hirmu tunne ei muutunud iial. Ometigi oli seekord midagi teistmoodi. Üks unenäo tahk oli tema ellu kaasa tulnud. Tema pluus oli märg. Ta vaatas allapoole ja nägi laienevaid plekke. Rindadest oli hakanud piima tulema.

      Otsus siia paigale jääda ei olnud teadlik valik; tal lihtsalt puudus tahtmine liikuma hakata. Jõud oli tagasi tulnud. Jõud lähenes pisikeste sammukestega ja oligi siis kõige täiega kohal nagu kauaoodatud külaline. Ta rajas presenti katusena kasutades endale mahalangenud puudest ja vääntaimedest ulualuse. Mets kubises elusolevustest: siin leidus oravaid ja küülikuid, vutte ja tuvisid ning hirvi. Mõned nendest olid tema jaoks liiga kiired, kuid sugugi mitte kõik. Ta seadis lõkse üles ja ootas, et nendest saaki koguda, või siis jahtis loomi ammuga – üks lask, kindel surm ning seejärel toores ja soe õhtusöök. Iga päeva lõpul suples ta pärast päikesevalguse hääbumist ojas. Vesi oli selge ja võpatamapanevalt külm. Ühel säärasel retkel nägi ta karusid. Kümme jardi ülesvoolu sahises miski. Keegi suur loom liikus läbi võsastiku; siis ilmusid ojapervele emakaru ja kaks poega. Alicia ei olnud kunagi näinud selliseid elukaid omaenda ihusilmaga, vaid ainult raamatus. Nad hiilisid madalasse vette ja tuhnisid koonuga mudas. Nende kehas oli midagi lõtva ja kõigest poolenisti väljakujunenut, otsekui poleks lihased raske ja oksapuruga kaetud

1

On omistatud ka W. B. Yeatsile ja mitmele teiselegi – siin ja edaspidi tõlkija märkused.