Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

kõige rohkem – meeldis see, kuidas asjad üksteisega ühte sulasid ja kõik õhus hõljus. Pimedus muutus sügavamaks ning ta jälgis, kuidas taevasse ilmub täht ja seejärel veel üks ja veel üks. Selle kellaaja tunne oli samasugune nagu Amy laululgi: mälestused ja igatsused, õnn ja kurbus ning millegi algus ja millegi lõpp üheks saanud.

      Ta tegi tule üles, puhastas kalasaagi ja asetas pehme heleda liha koos portsu searasvaga pannile. Amy tuli välja ja võttis tema kõrval istet ning nad vaatasid, kuidas õhtusöök küpseb. Nad sõid köögis küünlavalgel forelli tomativiilude ja sütel küpsetatud kartulitega. Seejärel tegid nad pooleks ühe õuna. Nad süütasid elutoa kaminasse tule ja sättisid ennast sohvale teki alla, koer aga võttis sisse oma tavalise koha nende jalgade ees. Nad jälgisid leeke, ilma et oleksid kõnelnud. Sõnu polnud vaja, sest kõik oli nende vahel juba öeldud, kõik oli teineteisega jagatud ja teada. Mõne aja pärast Amy tõusis ja pakkus kätt.

      „Tule koos minuga voodisse.”

      Nad läksid küünlaid käes hoides trepist üles. Sarikate all paiknevas pisikeses magamistoas riietusid nad lahti ja pugesid vatiteki alla teineteise kaissu, et sooja saada. Koer tõi voodijalutsis kuuldavale võimsa ohke ja langetas ennast põrandale. Koer oli tubli ja vana ning ustav nagu lõvi – ta jääb neid valvates kuni hommikuni sinna. Kehade lähedus ja soojus ning ühes taktis hingamine… Peter ei tundnud mitte õnne, vaid midagi veelgi sügavamat ja külluslikumat. Ta oli kogu oma elu tahtnud, et teda tunneks kõigest üksainus inimene. Ta jõudis otsusele, et see ongi armastus. Armastus on see, kui sind tuntakse.

      „Peter? Mis on?”

      Oli möödunud üksjagu aega. Peteri une ja ärkveloleku vahele jäävas mõõtmeteta ruumis hulpinud mõtted olid rännanud kunagiste mälestuste juurde.

      „Ma mõtlesin Theo ja Mausi peale. Tolle öö peale, kui viiruskid ründasid.” Täpipealt väljaspool haardeulatust triivis mööda üks mõte. „Mu vend ei jõudnudki aru saada, mis nad tappis.”

      Amy vaikis viivu. „Noh, Peter, see olid ju sina. Sina nad ju päästsidki. Ma olen sulle rääkinud – kas sa siis ei mäleta?”

      Kas rääkis? Ja mida ta selle väitega öelda tahtis? Peter viibis ju rünnaku ajal paljude miilide ja päevade kaugusel Colorados. Kuidas sai see tema olla?

      „Ma olen sulle selgitanud, kuidas see toimib. See talu on eriline. Minevik, olevik ja tulevik on üks ja seesama. Sa olid seal selle pärast, et pidid olema.”

      „Aga ma ei mäleta, et ma oleksin seda teinud.”

      „Ei mäleta seepärast, et see polegi veel juhtunud. Sinu jaoks ei ole. Aga jõuab kätte aeg, kui see juhtub. Sa oled seal kohal, et neid päästa. Et päästa Caleb.”

      Tema poiss Caleb. Ta tundis ootamatult rusuvat kurbust ning jõulist ja ihalevat armastust. Talle tõusid pisarad kurku. Nii palju aastaid. Nii palju aastaid oli möödunud.

      „Aga meie oleme praegu siin,” ütles ta. „Sina ja mina selles voodis. See on tõeline.”

      „Midagi sellest veel tõelisemat ei ole maailmas enam olemas.” Amy puges talle kaissu. „Ärgem praegu selle pärast muretsegem. Ma saan aru, et sa oled väsinud.”

      Oligi väsinud. Nii väga-väga väsinud. Ta tundis neid aastaid oma kontides. Tema mõtteid riivas mälestus sellest, kuidas ta vaatas oma jõeveelt vastu paistvat nägu. Millal see oli? Kas täna? Eile? Nädal, kuu või aasta tagasi? Päike oli kõrgel ja muutis veepinna sädelevaks peegliks. Tema kujutis võbeles voolus. Sügavad kortsud ja rippuvad lotid, ajast tuhmunud lihavoldid silmade all ning see osa juustest, mis veel alles oli, läinud valgeks nagu lumemüts. See oli vanamehe pale.

      „Kas ma olin… surnud?”

      Amy ei vastanud midagi. Siis sai Peter aru, mida teine tahab öelda. Mitte seda, et ta ei sure, nagu peavad surema kõik, vaid seda, et surm ei ole lõpp. Ta jääb valvsa vaimuna sellessesamasse kohta väljaspool aja piirdemüüre. See ongi kõige võti, mis avab ukse elu kõikide saladuste vastuse juurde. Ta mõtles sellele päevale, mil ta nii väga ammu esimest korda siia tallu tuli. Kõik oli siin seletamatul kombel puutumatu, sahver oli toidukraami täis ning kardinad olid akende ees ja nõud laual, otsekui oleks talu neid oodanud. Seda see koht oligi. Tema ainus tõeline kodu maailmas.

      Ta tundis pimeduses lamades, kuidas tema rind rahulolust paisub. Oli asju, millest ta oli ilma jäänud, ja oli inimesi, kes olid lahkunud. Kõik asjad on mööduvad. Isegi maa ise ja taevas, jõgi ja tähed, mida ta armastas, lõpetavad kunagi oma olemasolu. Aga seda polnud vaja karta; niisugune see elu magusvalus ilu ju ongi. Ta kujutas endale ette oma surmahetke. Nägemus oli niivõrd jõuline, et tundus, nagu ei kujutlekski ta seda, vaid hoopiski meenutaks. Ta lamab sellessamas voodis; on suvine pärastlõuna ja Amy hoiab tal käest kinni. Amy näeb välja samasugune nagu praegu – tugev ja kaunis ja täis elu. Voodist avanes vaade aknale, mille kardinad helendasid hajutatud valgusest. Ei olnud valu, oli ainult lahustumise tunne. „Peter, kõik on hästi,” ütles Amy. „Kõik on hästi, ma tulen varsti sinna.” Valgus kasvas üha suuremaks, täites esmalt vaatevälja ja siis teadvuse, ja just nimelt niimoodi valguse lainetel ta kunagi lahkubki.

      „Ma armastan sind nii väga,” ütles ta.

      „Ja mina armastan sind.”

      „Täna oli imetore päev, eks ole ju?”

      Amy noogutas tema vastas. „Ja neid tuleb meil veel palju. Terve ookean päevi.”

      Peter tõmbas ta endale lähemale. Väljas oli külm ja tuuletu öö. „Laul oli ilus,” ütles ta. „Mul on hea meel, et me selle klaveri leidsime.”

      Ja pärast neid sõnu hõljusid nad sarikate all oma suures ja pehmes voodis teineteist kaisutades une rüppe.

      Mul on hea meel, et me selle klaveri leidsime.

      Selle klaveri.

      Selle klaveri.

      Selle klaveri.

      Selle klaveri…

      Peter avastas teadvusele virgudes, et ta on alasti ja higist märgadesse linadesse mähkunud. Ta lamas viivu liikumatult. Kas ta ei olnud siis…? Ja kas ta polnud…? Suus oli selline maitse, nagu oleks ta liiva söönud. Põis oli kivikõva. Silmade taga seadis atra oma pikale vaole pohmeluse esimene torge.

      „Palju õnne sünnipäevaks, leitnant.”

      Tema kõrval lebas Lore. Mitte just kõrval, vaid tema ümber põimununa – nende kehad olid otsekui sõlme seotud ja higist libedad seal, kus nad teineteisega kokku puutusid. Kõigest kahe toaga osmik, mille käimla seisis maja taga õues, oli seesama, mida nad olid varemgi kasutanud, kuigi Peterile polnud päris selge, kellele see kuulub. Voodijalutsi tagant paistis suvise koidueelse valguse halli ruuduna väike aken.

      „Sa pead mind vist kellekski teiseks.”

      „Oh, usu mind,” ütles Lore sõrme tema rinna keskkohale vajutades, „sind ei ole võimalik kellegi teisega ära vahetada. Nii et mis tunne siis on olla kolmekümnene?”

      „Nagu kahekümne üheksane, kelle pea valutab.”

      Lore naeratas võrgutavalt. „Noh, loodetavasti kingitus meeldis sulle. Palun vabandust, et ma unustasin kaardi lisada.”

      Ta põimis ennast lahti, keeras voodiservale ja näpsas põrandalt pluusi. Tema juuksed olid piisavalt pikaks kasvanud, et vajada kuklasse sõlme sidumist. Õlad olid laiad ja tugevad. Ta kiskus jalga määrdunud tööpüksid, ajas jalad saabastesse ja keeras siis ülakeha uuesti Peteri poole.

      „Mi amigo, anna andeks, et ma plehku pistan, kuid ma pean tsisternautod liikuma panema. Ma valmistaksin sulle hommikueine, aga ma kahtlen tõsiselt, kas siin on midagi söödavat.” Ta kummardus ettepoole, et Peterit korraks suule suudelda. „Tervita minu poolt Calebit, eks ole?”

      Poiss saatis selle öö mööda Sara ja Hollise juures. Kumbki nendest ei pärinud Peterilt kunagi, kuhu ta läheb, ehkki kahtlemata nad aimasid, millist laadi asju ta ajab. „Tervitan.”

      „Ja järgmine kord linna tulles ma