Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

torkisid udu pikkade suleehtes ja vereplekiliste piikidega. Nad jooksid karjudes mööda külatänavat ega teadnudki, et nad olid külast läbi tormanud, sest tühjad hütid ja majad ilmusid ja kadusid taas keerlevas hallis udus. Külarahvas jooksis laiali, enamik neist oli ründajatest kaugel ees, sest neile oli seal kõik tuttav, ainult mõni poiss või vanamees oli liiga aeglane. Neile peale sattunud vallutajad virutasid piigiga või raiusid neid mõõkadega, lastes kuuldavale oma sõjahüüu, Atuani Valgete Jumal-Vendade nimed: „Wuluah! Atwah!”

      Mõni mees salgast peatus, tundes, et maapind jalge all läheb konarlikuks, aga teised sööstsid edasi, otsides viirastuslikku küla ja järgnedes ähmastele veiklevatele kogudele, mis otse nende ees püüdmatuna pagesid. Kogu udu oli järsku täis vaid põgenevaid varje, mis põiklesid, välgatasid ja hajusid kõikjal ümberringi. Üks rüüstajate rühm läks viirastuste järel Kõrge Koseni, kaljueendini Ari lätete kohal, ning pagevad kogud tõusid õhku ja haihtusid hõrenevas udus, tagaajajad aga kukkusid kisades läbi udu ja ootamatult ilmunud päikesevalguse saja jala kõrguselt otse kaljurüngaste vahele madalatesse tiikidesse. Ja tagapool tulijad, kes ei kukkunud, seisatasid kalju veerel ning kuulatasid.

      Nüüd puges hirm sõdalaste südamesse ning nad hakkasid otsima jubedas udus mitte enam külaelanikke, vaid üksteist. Nad kogunesid mäeküljele, kuid ikka liikusid nende seas viirastused ja varjukujud ning veel mingid teised kogud, kes tulid joostes, lõid neid selja tagant oda või noaga ja kadusid taas. Kõik sõdalased hakkasid vaikides ja komistades mäest alla jooksma, kuni nad jõudsid äkitselt hallist pimestavast udust välja ning nägid, et külast allpool paistsid jäärakud ja jõgi hommikuses päikesepaistes selgelt ja eredalt. Siis nad peatusid, kogunesid salka ja vaatasid tagasi. Teerajaga risti kerkis hõljuv ja liikuv läbipaistmatu hall sein, mis peitis kõik selle taga leiduva. Sealt sukeldus hooga ja komistades välja paar mahajäänud sõdurit, pikad piigid õlal rappumas. Teist korda ei vaadanud enam ükski sõdalane tagasi. Kõik kiirustasid allapoole, eemale sealt nõiutud paigast.

      Sügavamal Põhjaorus said need sõdalased isu täis tapelda. Idalaane linnad Ovarkist rannikuni olid mehed kokku kogunud ja saatsid nad vallutajate vastu. Üks salk teise järel laskus mägedest ning selle ja järgmise päeva jooksul kihutati tulnukad tagasi Idasadama randa, kus nad leidsid, et nende laevad olid ära põletatud; nii võitlesid nad, meri selja taga, kuni viimnegi mees oli tapetud ning Armouthi rannaliiv oli järgmise tõusu veeni verest ruske.

      Aga sel hommikul oli rõske hall udu Kümne Lepa külas ja üleval Kõrge Kose juures veel mõnda aega püsinud ning siis äkitselt hajunud, minema heljunud ja sulanud. Nii mõnigi mees seisatas tuulisel ja selgel hommikul ning vaatas imestades ringi. Siin lebas surnud võõramaalane, pikad kollased lahtised juuksed verised, seal lamas küla parkal, kes oli hukkunud lahingus nagu kuningas.

      All külas põlema pandud maja oli ikka alles leekides. Et lahing oli võidetud, jooksid inimesed tuld kustutama. Suure jugapuu lähedal külatänaval leidsid nad üksinda seismas pronksisepa poja Duny, kes ei olnud küll viga saanud, kuid oli sõnatu ja otsekui oimetuks löödud. Külarahvas teadis väga hästi, mida poiss oli teinud, seepärast viidi ta isa majja ning mindi kutsuma lausujat, et see tuleks oma koopast alla ja raviks terveks nooruki, kes oli päästnud nende elu ja varanduse, sest sõdalased olid tapnud ainult neli inimest ja põletanud maha ühe maja.

      Poissi ei olnud haavanud ükski sõjariist, aga ta ei rääkinud, ei söönud ega maganud; tundus, et ta ei kuulnud, mida talle öeldi, ega näinud teda vaatama tulnud inimesi. Sealkandis ei leidunud nii vägevat võlurit, kes oleks võinud tema tõbe ravida. Poisi tädi ütles: „Ta on andnud endast rohkem, kui tal anda oli,” kuid tema ise poissi aidata ei osanud.

      Sel ajal, kui Duny nõnda tummana pimeduses lebas, räägiti Idalaanes, kõrgel mägedes ning isegi teisel pool mäge, Gonti Suursadamas, lugu poisist, kes oli udukanga kudunud ja Kargadi mõõgavõitlejad veiklevate varjudega minema peletanud.

      Nii juhtuski, et viiendal päeval pärast Armouthi veresauna tuli Kümne Lepa külla võõras, kes ei olnud ei noor ega vana; ta tuli paljapäi, seljas mantel, tema samm oli kerge ja käes hoidis ta jämedat tammist saua, mis oli sama pikk kui ta ise. Ta ei tulnud nagu enamik inimesi mööda Ari jõesängi, vaid laskus alla kõrgemal mäeküljel kasvavast metsast. Külanaised taipasid kohe, et ta on võlur, ning kui ta nimetas ennast ravitsejaks, viidi ta aega viitmata sepa majja. Võõras saatis kõik peale poisi isa ja tädi minema ning kummardus voodi kohale, kus Duny pimedusse vahtides lebas; ta asetas üksnes oma käe poisi laubale ning puudutas korra tema huuli.

      Duny tõusis aeglaselt istuli ja vaatas ringi. Veidi aja pärast ütles ta esimese sõna ning jõud ja söögiisu hakkasid temasse tagasi tulema. Talle anti natuke süüa ja juua ning ta heitis uuesti pikali, pööramata võõralt oma tumedate silmade imestavat pilku.

      Pronksisepp ütles võõrale: „Te ei ole tavaline inimene.”

      „Ja ka sellest poisist ei saa tavalist inimest,” vastas võõras. „Lugu tema vägiteost uduga on jõudnud Re Albisse, kus on minu kodu. Tulin siia, et anda talle nimi, kui see vastab ikka tõele, et ta ei ole veel meheikka jõudnud.”

      Lausuja sosistas sepale: „Vend, see on kindlasti Re Albi maag, Ogion Vaikija, see, kes taltsutas maavärina…”

      „Härra,” ütles pronksisepp, kes ei lasknud ennast kuulsast nimest heidutada, „minu poeg saab tuleval kuul kolmeteistkümneaastaseks, aga me kavatsesime tähistada tema meheikka jõudmist talvise Päikesepüha ajal.”

      „Andke talle nimi nii kiiresti kui võimalik,” ütles maag, „sest tal läheb seda vaja. Mul on nüüd muud tegemist, aga ma tulen teie valitud päeval tagasi. Kui see teile sobib, võtan ma poisi siit minnes kaasa. Ja kui ta osutub andekaks, jätan ma ta enda õpilaseks või kannan hoolt, et ta saab oma võimetele vastava koolituse. Maagiks sündinu vaimu on ohtlik pimeduses hoida.”

      Ogion rääkis väga leebelt, kuid kindlalt ning isegi põikpäine sepp oli päri kõigega, mida ta ütles.

      Päeval, mil poiss sai kolmeteistkümneaastaseks, oli sügis alles täies hiilguses ja puudel eretasid värvilised lehed, ning sel päeval tuli Ogion Gonti mägedes rändamast tagasi ja meheikka jõudmise tseremoonia leidis aset. Lausuja võttis poisilt ära nime Duny, mille ema oli talle imikueas andnud. Nimetuna ja alasti läks ta Ari külma allikavette seal, kus lätted kõrgete kaljude all kivide vahelt maa pinnale kerkivad. Kui ta vette astus, katsid pilved päikese ning tumedad varjud libisesid ja põimusid tema ümber veepinna kohal. Ta läks küll külmast värisedes, kuid aeglaselt ja sirgelt, nagu ette oli nähtud, läbi jäise kobrutava vee vastaskaldale. Kui ta kohale jõudis, sirutas teda oodanud Ogion käe, haaras poisil käsivarrest kinni ning sosistas talle tema päris nime: Ged.

      Nõnda andis Gedile nime võlur, kes oskas oma väge väga targalt kasutada.

      Pidu ei olnud veel sugugi lõppenud ning külarahvas lõbutses ohtra söögi ja õlle juures, kuulates, kuidas laulik altpoolt orust laulab „Loheisandate laulu”, aga maag ütles oma vaikse häälega Gedile: „Tule! Jäta kodustega jumalaga ning las nad pidutsevad edasi.”

      Ged võttis oma asjad: tugeva pronksnoa, mille isa oli talle sepitsenud, nahkkuue, mille parkali naine oli talle parajaks lõiganud, ja lepapuust kepi, millele tädi oli sõnad peale lugenud – lisaks neile olid tal veel ainult särk ja põlvpüksid. Ta jättis jumalaga külaelanikega, ainsate inimestega, keda ta maailmas tundis, ning vaatas veel korraks ringi külas, mis paiknes korrapäratult ja maadligi kaljude varjus jõelätete kohal. Siis asus ta oma uue õpetaja seltsis teele läbi mägisaare järskudel nõlvakutel kasvava metsa, keset värvikireva sügise lehti ja varje.

      2. Vari

      Ged oli mõelnud, et suure maagi targa õpilasena on tal otsekohe ligipääs väe valdamise saladusele. Ta mõtles, et hakkab aru saama loomade keelest ja metsa lehtede kõnest, suunab lausutud sõnaga tuuli ning õpib oma tahtmist mööda ükskõik millist kuju võtma. Võib-olla jooksevad tema ja õpetaja isahirvede kujul või lendavad kotkatiibadel üle mäe Re Albisse.

      Asi polnud aga üldsegi nõnda. Nad rändasid kõigepealt alla orgu ning siis aegamööda ümber mäe lõunasse ja läände, said öömaja väikestes