Meremaa triloogia I. Ursula K. Le Guin

tal oma loitse ilma õige vajaduseta kasutada. Poisi tädil olid olemas loitsud igaks elujuhtumiks ning ta sõnus alalõpmata. Suur osa tema teadmistest oli tühine ja tähtsusetu ning ta ei osanud ka päris sõnu võltsidest eristada. Ta teadis palju sajatusi ja võib-olla kukkus tal haiguse kaelasaatmine paremini välja kui ravitsemine. Nagu iga külalausuja, oskas temagi armujooki keeta, aga ta valmistas ka teisi, vastikumaid jooke, mis teenisid inimeste armukadedust ja viha. Sääraseid asju hoidis ta aga oma noore õpilase eest saladuses ning õpetas talle oma arusaamist mööda ausat ametit.

      Alguses tundis poiss nõiakunstist, lindude ja loomade üle saavutatud võimust ning selle võimu tunnetamisest lapselikku rõõmu. See rõõm jäi teda terveks eluks saatma. Kui teised lapsed nägid teda sageli mägikarjamaadel koos mõne röövlinnuga, hakkasid nad teda Raudkulliks hüüdma ning nõnda saigi ta nime, mida ta kasutas oma tavanimena hilisemas elus, kui tema päris nime ei teatud.

      Et lausuja rääkis üha kuulsusest, rikkusest ja suurest võimust inimeste üle, mida võlur saavutada võib, otsustas poiss veel rohkem kasulikke teadmisi omandada. See läks tal väga libedalt. Lausuja kiitis teda ja külalapsed hakkasid teda pelgama, tema ise oli aga kindel, et peagi saab temast suurmees. Nii võttis ta koos lausujaga läbi ühe sõna teise järel, ühe loitsu teise järel, kuni ta oli kaheteistkümneaastaseks saades õppinud enamalt jaolt kõik, mida lausuja teadis: seda ei olnud palju, kuid seda oli küllalt väikese küla lausujamoorile ning rohkem kui küllalt kaheteistkümneaastasele poisile. Lausuja oli õpetanud talle kõik, mis ta leidmise, köitmise, parandamise, avamise ja ilmutamise kunstist teadis. Ta oli laulnud poisile ka kõik laulikute lood ja kangelaslaulud, mida ta teadis, ning õpetanud kõik Päris Keele sõnad, mille ta oli õppinud teda õpetanud nõialt. Ja ilmategijatelt ja rändavatelt mustkunstnikelt, kes käisid Põhjaorus ja Idalaanes linnast linna, oli Duny õppinud igasuguseid trikke, nalju ja silmapette loitse. Ühe niisuguse lihtsama loitsuga tõestaski ta esimest korda, kui suur vägi temas peitub.

*

      Kargadi impeerium oli tol ajal vägev. See koosnes neljast suurest maast, mis asusid Põhja- ja Idaraja vahel: Karego-At, Atuan, Hur-at-Hur ja Atnini. Seal räägitakse keelt, mis ei sarnane ühegi Saarestikus ega teistel Rajadel kõneldava keelega, ning sealsed inimesed on metsikud, valge nahaga, kollaste juustega ja sõjakad, neile meeldib veri ja põlevate linnade suitsuving. Eelmisel aastal olid nad rünnanud Toriklesi ja vägevat Torheveni saart ning rüüsteretkel olid nende punaste purjedega laevad meestest tulvil. Teated sellest jõudsid ka põhja Gonti saarele, aga Gonti isandad olid ise merel röövimisega ametis ega pööranud teiste maade hädadele tähelepanu. Siis langes Spevy saar Kargadi sõdalaste saagiks, see rüüstati ja laastati, inimesed viidi orjusesse ning maa on veel praegugi varemeis. Vallutusihast kannustatuna sõitsid sõdalased edasi Gonti saarele ja tulid kolmekümne suure pikklaevaga Idasadamasse. Nad võitlesid linnas, vallutasid ja põletasid selle, jätsid siis laevad valve all Ari jõe suudmesse ja suundusid rüüstates ja röövides, loomi ja inimesi tappes piki orgu edasi. Teel jagunesid nad salkadeks ja iga salk riisus, kus heaks arvas. Põgenikud tulid ja hoiatasid mägikülasid. Peagi nägid Kümne Lepa elanikud idataevast varjutavat suitsu ning nende pilgu ees, kes ronisid sel ööl Kõrge Kose juurde, avanes org, mis oli suitsu täis ning punasevöödiline süüdatud küpse vilja põldudest, leegitsevatest viljapuuaedadest, kus puuviljad küpsesid põlevate okste küljes, ning küünide ja talumajade hõõguvatest varemetest.

      Mõned külaelanikud põgenesid jäärakutesse ja peitsid end metsa ning mõned valmistusid oma elu eest võitlema, osa inimesi aga ei teinud ei seda ega teist, nad lihtsalt seisid ja hädaldasid. Lausuja kuulus pagejate kilda, ta peitis end Kapperdingi nõlvakul üksi koopasse ja sulges koopasuu loitsuga. Duny pronksisepast isa jäi paigale, sest ta ei tahtnud jätta maha oma sulatusahju ja sepikoda, kus ta oli viiskümmend aastat töötanud. Öö otsa tagus ta käepärast olevat metalli odaotsteks, teised külaelanikud aga sidusid need kõblaste ja rehavarte külge, sest nende korralikuks kinnitamiseks polnud aega. Külas ei leidunud peale jahivibude ja lühikeste nugade mingeid relvi, sest Gonti mägilased ei ole sõjakad; neile ei too kuulsust mitte sõdalased, vaid kitsevargad, mereröövlid ja võlurid.

      Päikesetõusul laskus maha paks valge udu, nagu sügishommikutel saare kõrgemates paikades tihti juhtus. Kümne Lepa käänulisel külatänaval seisid ja ootasid hüttide ja majade vahel külaelanikud, jahivibud ja äsjasepistatud odad käes; nad ei teadnud, kas Kargadi sõdalased on kaugel või väga lähedal, ning silmitsesid vaikides udu, mis peitis nende eest kõik ümbritseva, kaugused ja hädaohud.

      Ka Duny oli nende seas. Ta oli öö läbi sepikojas tööd teinud, tõmmanud ja lükanud kahte suurt kitsenahast lõõtsapoolt, mis toitsid tuld õhuga. Tema käed valutasid ja värisesid nüüd tehtud tööst nii tugevasti, et ta ei jaksanud tõsta oda, mille ta enda jaoks välja oli valinud. Ta ei mõistnud, kuidas suudab ta võidelda ja iseendale või külaelanikele kasulik olla. Tema hinge vaevas mõte, et ta võib surra noore poisina mõne vallutaja piigi otsas, minna pimeduse maale, ilma et ta teaks oma nime, meheea päris nime. Ta vaatas oma udumärgi kõhnu käsivarsi ja sattus oma nõrkusest raevu, sest ta teadis oma jõudu. Temas oli olemas vägi, mida tuli ainult osata kasutada, ning ta püüdis leida kõigi talle teada olevate loitsude seast mõnda, mis annaks talle ja tema kaaslastele eelise või vähemalt võimaluse ellu jääda. Aga üksnes vajadusest ei piisa väe vallandamiseks – tarvis on teadmisi.

      Otse mäetipu kohal eresinises taevas särava päikese kuumusest hakkas udu hõrenema. Hõljuvate ja rebenevate udukihtide vahelt nägid külaelanikud salka sõdalasi mäest üles tulemas. Neil olid peas pronkskiivrid, rinnakatted ja säärekaitsed olid paksust nahast, käes hoidsid nad puust ja pronksist kilpe, mõõku ja Kargadi pikki piike. Nad tulid sulgede lehvides ja turviste kõlinal lookleva katkelise rivina mööda Ari järsku kallast üles ning olid juba nii lähedal, et võis näha nende valgeid nägusid ja kuulda, kuidas nad üksteisele midagi võõras keeles hõikusid. Selles vallutajatehordi salgas oli sadakond meest, mis ei olnud iseenesest palju, külas aga oli ainult kaheksateist meest ja poissi.

      Nüüd tõi vajadus teadmised esile: kui Duny nägi udu Kargadi sõdalaste ees rajal hõljumas ja hõrenemas, meenus talle loits, mis võis teda aidata. Üks oru vana ilmategija, kes oli tahtnud poissi oma õpilaseks meelitada, oli talle mitmeid lausumisi õpetanud. Ühte neist nimetati udukanga kudumiseks – sellega koguti udu mingiks ajaks ühte kohta ja osav silmamoondaja võis vormida sellest mitmesuguseid varjukujusid, mis püsisid mõnda aega, et siis uuesti hajuda. Poisil säärast vilumust ei olnud, kuid tal oli ka teistsugune eesmärk ning tal jätkus jõudu loitsu oma tahtmist teenima panna. Ta loetles kiiresti ja valju häälega küla kohanimesid ja piirialasid, lausus siis udukanga sõnad, kuid põimis neisse ka peitmisloitsu ning hüüdis lõpuks sõna, mis nõiduse toimima pani.

      Parajasti siis astus isa selja tagant Duny juurde ning andis talle säärase kõrvakiilu, et poiss pikali kukkus. „Ole vait, lollpea! Kui sinust võitlejat ei ole, siis pea oma rumal suu kinni ja poe peitu!”

      Duny tõusis püsti. Ta kuulis nüüd, et tulijad olid jõudnud külaserva, olid juba parkali õueveeres kasvava suure jugapuu all. Nende hääled, nahkrõivaste ja relvade nagin ja tärin kostsid selgelt temani, kuid näha neid ei olnud. Udu oli külla kogunenud ja tihenenud, see tuhmistas valgust ja muutis terve maailma häguseks, kuni inimesed enam õieti oma käsigi ei näinud.

      „Ma peitsin meid ära,” ütles Dany pahuralt, sest tema pea valutas isa antud hoobist ning topeltloitsu lausumine oli talt kogu jõu võtnud. „Hoian seda udu siin nii kaua, kui suudan. Ütle teistele, et nad peibutaksid Kargadi mehed üles Suure Kose juurde.”

      Sepp vahtis poega, kes seisis nagu lummutis selles veidras rõskes udus. Tal kulus mõni hetk Duny sõnade mõistmiseks, kuid siis jooksis ta otsekohe hääletult, küla iga tara ja nurka tundes teisi otsima ja selgitama, mida neil teha tuleb. Nüüd paistis hallis udus ähmane punane kuma, sest vallutajad olid ühe maja õlgkatuse põlema pannud. Nad ei tulnud ikka veel külasse, vaid ootasid selle piiril, et udu kerkiks ning nende saagi ja ohvrid paljastaks.

      Parkal, kelle maja oligi põlema pistetud, saatis paar poissi sõdalaste nina alla karglema, nad narritasid võõraid, karjusid ja haihtusid siis taas, sulandudes otsekui suits ümbritsevasse vinesse. Samal ajal lähenesid vanemad mehed tarade taga roomates