Punane ja sinine. Marju Lauristin

vangist välja tulid. Võimule saades asusid nad elama pererahvast tühjaks tehtud kõrgklassi korteritesse, nähes selles elumuutuses isegi omamoodi „õiglast tasu” oma kivipuuris veedetud aastate eest. Püüeldi selle poole, millest oldi nooruses ilma jäänud, ise tajumata olukorra julma irooniat. Korteritesse jäetud asjad aga säilitasid mälestusi oma endistest omanikest, olid nagu sild mingisse teise maailma. Oma koolikaaslaste juures Laste Rõõmusid lugedes õppisin mõistma mind ümbritsevate võõra elu jälgede kõnet, kujutlema endist elu nii, nagu see oli vägivaldselt katkenud. Minu jaoks oli seepärast endastmõistetavalt õiglane ka otsus tagastada nõukogude võimu poolt ära võetud kodud nende endistele omanikele.

      Jälgi endisest elust nägin ka mujal kui koolikaaslaste juures. Meenutan suure tänutundega perekonda Kohila kandis Urgel, kes võttis meid varju alla 1952. aasta suvel, kui Hendrik Allik oli kinni, ema oli ministriametist minema löödud ja parteist välja heidetud. Jaagu lapsehoidja, tädi Minna Blumi sugulased Urgel võtsid meid suveks endi juurde. Taluperemees oli härra Riiman, tõeline eesti mees. Meeleolu talus iseloomustas see, et talu kemmerg oli tapetseeritud valimisplakatitega ja kui peremees sinna asjale suundus, ütles ta pidulikult: „Noh, lähme käime valimas ka ära!” Peres olid alles kõik Huvitavad Žurnaalid ja Maretid ja Taluperenaised, isegi paar köidetud aastakäiku Rahvalehte. Kogu suve, mis ma seal olin, veetsin täielikult eestiaegse ajakirjanduse maailmas.

      Kui ma mõtlen oma klassiõdedele ja – vendadele, vaatan tollele ajale tagasi, ei mäleta, et mind kui punase Lauristini tütart oleks kuidagi kardetud või minu ees salatsetud. Küllap seda mõnikord ka tehti, kuid mitte avalikult välja näidates. Teises klassis vannutati mind klassiõdede poolt saladuslikku kampa, mille sihiks oli „aususe usk ja vabadus”. Pidime kõik vandele alla kirjutama. Julguse ja truuduse prooviks pidi iga kamba liige tegema läbi katse – Hirvepargi müüri pealt alla hüppama. Mitte Rootsi kantsi müüri pealt, vaid sellelt madalamalt, mis on vastu Toompuiesteed. Aga ka see on kaheksa-aastasele kaks või koguni kolm tema pikkust. Käisime palju Hirvepargis mängimas ja Rootsi kantsi uste taga oma julgust proovile panemas: olime täiesti veendunud, et seal on peidus vorstivabrik. Hinge kinni pidades kuulasime, kas uste tagant kostab ka karjeid, ja rääkisime üksteisele „tõestisündinud” hirmu ja õuduse lugusid. Kõigil olid salmikud ja nendesse oli kindlasti kirjutatud „Pea meeles, et eestlane oled, pea meeles, et eestlaseks jääd. Pea meeles, et sellegi salmi on kirjutand eestlase käed”. Seda oli igas salmikus kirjutatud mitmeid ja mitmeid kordi, see oli kui vanne, mida üksteisele edasi anti.

      See oli külma sõja eelne periood, Ameerika ja Inglismaa olid veel Stalini liitlased, kinos näidati ainult trofeefilme, Marika Rökk laulis, liikus inglaste ja ameeriklaste vene keeles trükitud ajalehti, mis olid spetsiaalselt Venemaa jaoks tehtud. 1948–1949 toimus järsk pööre, algasid massilised arreteerimised, Venemaal varemgi kui Eestis. Viivi Luik kirjutas ühena esimeste hulgas, et kuni 1960ndateni elati suurel määral veel vanas Eesti ajas, inimesed ei võtnud nõukogude süsteemi kui jäävat. Murrang toimus võib-olla isegi varem, aastatel 1956–1957 ja nõukogude elu muutus inimeste jaoks ainukeseks tegelikkuseks. Enne seda, minu algkooliaastatel oli igapäevane koolikeskkond veel suurel määral varjamatult eestiaegne ja väga erinev nõukogude ametlikust retoorikast. Lapsed tajusid seda erinevust ehk eriti selgelt. Tallinn oli sõjavaremetes, inimesed kandsid riideid, mida nad oli kandnud Saksa ja Eesti ajal. Asjad kodus, mööbel, lauanõud olid ju pärit Eesti Vabariigi ajast, kandsid endisaegseid nimesid, firmamärke. Kõik nõukogulik, nii-öelda viisnurkadega, ei kuulunud tegelikult veel inimeste argiellu.

      Tallinna 20. kk IIb klass. Marju esireas paremalt kolmas (1947 sügis)

      Et meie kodu on kuidagi teistmoodi, oleksin pidanud varem tajuma, sain aga sellest alles hiljem aru. Kuna ma elasin sellises isoleeritud keskkonnas, mind ümbritsesid raamatud ja tädikesed, siis paljud asjad ei jõudnud minuni otsekohe. Kasvasin natuke vanamoodsas ja kummalises inkubaatoris. Raamatute, vanade ajakirjade, fotode ja salmikute kaudu elasin sisse Eesti Vabariiki, kasvasin sellesse justkui tagurpidi sisse.

      COLORADO MARDIKAS

      Olin elav, uudishimulik ja ninatark, üsna seltsiv, mul oli alati sõpru ja me tegime igasugu vempe, olin koolis pigem ulakas kui korralik laps. Lugu, mis mind tagantjärgi piinlikult kummitab, juhtus neljandas klassis, 1950. aasta kevadel, enne Taadi kinnipanemist. Siis olin ju veel suurte ülemuste laps, ema oli minister ja kasuisa Ministrite Nõukogu aseesimees. Kaheksas pleenum ja märtsiküüditamine olid toimunud, nii kooli kui kodu õhkkond muutunud. Kõikjal valitses hirm. Ema peitis osa Meeri raamatuid trepi alla kamorkasse. Avastasin nad sealt ja kui ema tabas mind salaja WCs „Eesti entsüklopeediat” lugemas, sain esimest ja viimast korda elus tema käest kõrvakiilu. Sel ajal sai Ameerikast vaenlane. Sündisid kõikvõimalikud müüdid, kuidas Ameerika ohustab Nõukogude Liitu. Üks ohtlik vaenlane oli Colorado mardikas, igal pool käis sellega suur võitlus. Colorado mardikas oli Ameerika imperialismi kohutav salarelv. Niisugused kampaaniad tekitavad rahva hulgas folkloorseid versioone, üks levis ka laste hulgas. Mõeldi välja vemp, mida kutsuti „Colorado mardikaks”. Võeti kumm ja nööp, pandi kumm läbi nööpaugu, keerati mõlemalt poolt nööpi täiesti krussi ja pandi paberi sisse. Kui nüüd paber lahti võtta, lööb kumm põrinal lahti. Need Colorado mardikad olid väga populaarsed. Meie matemaatika õpetaja oli väga nõudlik kiilaspäine meesterahvas, 40–50-aastane. Minu sõbrannad tegid Colorado mardika ja panid ümbriku sisse, ütlesid mulle, et viigu ma see õpetajale ja öelgu, et ema saatis. Ja mina, loll, tegingi nii. Läksin, tutt peas, viks ja viisakas, valge kraega, tegin kniksu, andsin õpetajale ja ütlesin, et ema saatis. Ta tegi ümbriku lahti ja brrrrrr… Õpetaja pidi suurest ehmatusest minestama, mina ehmatasin ka väga.

      Tallinna 20. kk IVb klass. Marju esireas vasakult kolmas (1950 kevad)

      Hoopis hiljem hakkasin mõtlema, et missugune sadism. Iga teine laps oleks koolist välja visatud, Lauristini ei visatud. Ma ei tea, kas teised plikad, kes mulle selle andsid, oskasid niiviisi arvestada. Ilmselt siiski arvestasid, et küllap Lauristini ei visata, et kui mina seda teen, siis ei saa keegi karistada. Mul on see õudne temp siiani meeles, vaene õpetaja oli tõeliselt šokis, pidi infarkti saama. Kuna mul oli väga hea mälu, olid väga head hinded ja tagantjärele aru saades ka erilised vanemad, siis võisin olla ulakas. Näiteks võisin rahumeeli tunni ajal pingi alla ronida ja sealt kätt tõsta, muidki tempe teha, mille pärast mul praegu on piinlik, sest nüüd ma saan aru, et mulle oli rohkem lubatud. Ja õpetajad ootasid minult kui Lauristinilt midagi muud. Teiselt poolt kasutasid klassikaaslased seda ära, et mind võis ette lükata. Kui hiljem 7. keskkoolis poisid korgid läbi lasksid, siis oli nii, et Lauristin lükati ette õpetajatega rääkima.

      Sellest Lauristin-olemisest hakkasin seitsmendas klassis ennast teadlikult lahti haakima. Mu sõprade hulgas ei olnud keegi punase taustaga. Sõbrad olid kõik teisest, „sinisest” maailmast, mis muutus nende kaudu ka minu maailmaks. Sõprade ringis hakati mind keskkoolis hüüdma Marjustiniks. Ja ma olingi veel ülikoolis Marjustin, kirjutasin nii oma vihikute peale, muidugi mitte nendele, mis õpetajatele andsin. Hakkasin endale ja teistele tõestama, et „Ma ei ole Lauristin. Ma olen mina”. Ja vähemasti nende inimestega, kes olid minu ümber, läks see korda.

      METSAKOOLIS KÜÜDITAMISTE KEVADEL

      1949. kevadpoolaastaks saadeti mind kodust ära metsakooli. Ei teagi õieti, mispärast, ma küll küsisin vanematelt, aga meil ei olnud usaldusliku jutuajamise kommet. Ametlik põhjus metsakooli minekuks olid nõrgad kopsud. Muidugi olid mul kopsud haiged, kõigil sõjajärgsetel lastel olid kopsud haiged. Sanatoorne metsakool asus Pirita-Kosel, Kloostrimetsas. Kool oli Pätsi rajatud, aga kord koolis juba nõukogudeaegne. Kuna pidin seal olema pool aastat, uuest aastast kuni suveni, siis võeti kõik omad riided ära. Anti mingid karedad ja määrdunud, imelikud pruuni värvi kleidid. Üsna nõelutud ja kootsis niidisukad ja imelik pesu pandi selga. Seal sain ka oma esimesed tõelise elu õppetunnid seksuaalkasvatuse alal. Toad olid suured ja ma olin selline nunnu, kasvanud raamatutega, seal kuulsin, kuidas suured plikad sosistasid õhtupimeduses, kuidas ja mida keegi tegi. Plikad passisid, missugune õpetaja kellega käis ja mis siis juhtus, räägiti anekdoote ja