Punane ja sinine. Marju Lauristin

konfliktidesse väljaspool kooli toimuva üle. Üks selline vaidlusküsimus, mida siis väga tuliselt arutati ja nüüdki veel arutatakse, oli usuõpetus koolis. Nende kooli direktor oli härra Heinrich Bauer, kes oli hiljem ka Eesti Vabariigi haridusminister ja suhtus usuõpetusse väga pooldavalt. Kool jagunes kahte leeri ja ka see klass, kus käis minu ema, jagunes kaheks – ühed, kes pooldasid usuõpetust, ja teised, kes olid vastu. Ema mäletas seda, kuidas nad Elsbet Markusega olid selles küsimuses eri leeride liidrid. Minu ema oli usuõpetuse vastu, sest ta tuli vene usku läinud suguvõsast, kus aga seda usku ei olnud kunagi sisemiselt omaks võetud. Vanaisa kui kooliõpetaja jaoks oli usk paratamatu vormitäide, kirikuga oldi pigem konfliktis. Kuigi ema peres olid vene kiriku suhtes väga negatiivsed tunded ja mälestused, siis luteri usku nad tagasi ei tulnud, vaid muutusid üldse kiriku suhtes ükskõikseks. Seega, üsna loomulik, et emast sai oma klassis ateistide liider. See oli üks esimesi maailmavaatelisi konflikte, mida ema meenutas, kui gümnaasiumiajast juttu tuli.

      Vanaema Helene, Milla, Peeter ja Olga Tallinnas 1922. aastal

      Juba kooli ajal sattus ema koos mõne kooliõega kommertsgümnaasiumi kõrvalmaja keldris tegutsenud nn tööliste keldrisse, kus käis tollal koos üsna palju noori, sealhulgas ka minu tulevane isa, kes õppis sel ajal töölisnoorte keskkoolis Vene turu ääres (nüüd Viru väljakul). Seda miljööd on ta kirjeldanud oma romaanis „Riigikukutajad”. Mina tean seda ema romantiliste noorusmälestuste järgi ja tundsin ka üsna mitmeid kunagisi tööliskeldri poisse ja tüdrukuid, kellest minu lapsepõlve ajaks olid saanud juba „vanad revolutsionäärid”. Kõige huvitavam isiksus nende seas oli surmani teadmisjanune, optimistlik ja võitlusvalmis Alma Vaarman, eluaegne sunnitööline, kes oli noore neiuna vangistatud, istunud Eesti Vabariigis kinni viis aastat, saadetud siis välja Venemaale ning seal Stalini laagrites veetnud kokku 15 aastat. Just temalt kuulsin ma 1960ndatel selget ja veendunud hinnangut: Stalin oli sama mis Hitler. Lugesin nüüd Aarne Rubeni romaanist sama keskkonna ja nende inimeste kohta hoopis teisest, „kaasaegsest” vaatepunktist ilkvel toonis tehtud kirjeldust. Ruben kirjeldab seda keskkonda ja neid inimesi kui amoraalseid ja naeruväärseid. Ta mainib möödaminnes minu emagi samas võtmes. Mina aga tean, kui range moraalse kasvatuse oli saanud kodus minu memm ja kui karmid olid elu lõpuni tema vaated igasugusele lodevusele. Ta oli hästi kasvatatud ja uhke kooliõpetaja tütar, kelle jaoks oli pärast gümnaasiumi lõpetamist lahti palju võimalusi.

      Ema käiski aasta Tartus ülikoolis. Kuid parteikutsus ta sealt ära tagasi Tallinna ja ema lojaalsus seltsimeestele oli tugevam teadmistejanust. Tallinnas sai temaülesandeks valgustustöö töölisnaiste hulgas. Vabariigi eluaegse vangina leidis ta omameelekindlusele tuge kongikaaslastele prantsuse keelt, matemaatikat ja kirjandust õpetades. Ema ei kahetsenud oma valikuid ega kurtnud kunagi. Ta oli väga kinnine, ei rääkinud endast ega pihtinud oma pettumusest ka vanas eas mitte. Saja-aastaseks elades kandis ta oma minevikku ja nooruse aateid puutumatuna endas, istus tundide kaupa mõtteis ja vait. Ja ütles alati, et peab positiivselt mõtlema, igas asjas nägema positiivsust.

      Tallinna ja Tartu kommunistlike naisaktivistide kokkutulek 1923. Olga Künnapuu teises reas paremalt esimene. Tagareas vasakult teine Johannese õde Benita Lauristin

      VANAEMA JA KAUNITAR MEERI

      Olen püüdnud kujutleda, kuidas tekkis ka vanaema Helene Künnapuu ellu see punane eluliin, mis ka teda lõpuks Eesti Vabariigi vangimajja viis. Vanaema läks ju 1925. aastal kohtu alla põrandaaluste abistamise pärast. Võin oletada, et kui mässuline ja äge vanaisa Anton jäi punaste poolel võideldes sõjas kaotsi, hakkas meeleheitel vanaema oma kadunud mehe jälgi otsima. Nii sattus vanaema Nõukogude Liidu saatkonda. Sealt hakkas ta saama Rahvusvahelise Revolutsionääride Abistamise Organisatsiooni (MOPR) raha ja jagama seda vangistatute perekondadele. Samuti andis ta põrandaalustele kasutada oma korterit, mis asus Kadriorus Tina tänav 8 hoovimajas. Tema juures olid sageli öömajal noored põrandaalused – Hendrik Allik ja veel mitmed teised. Seal tutvuski ema juba koolitüdrukuna oma hilisema teise abikaasa ja minu poolvenna Jaagu isa Hendrik Allikuga.

      Olga Künnapuu ja Mary Rikko kommertsgümnaasiumi abiturientidena (1922)

      Koos vanaemaga oli kohtu all ka ema gümnaasiumiaegne pinginaaber Mary (Meeri) Rikko, kes käis koos emaga tööliskeldri koosolekutel. Pärast ema surma leidsin temast järelejäänud paberitest Meeri ja vanaema kohtuasja kirjeldused. Sealt selgus, et Meeri töötas pärast gümnaasiumi lõpetamist raamatukoguhoidjana Nõukogude saatkonnas. 1925. aasta kohtuprotsessil peeti just teda kogu protsessi keskseks tegelaseks ja ideeliseks kommunistiks, kellelt ka minu vanaema ülesandeid sai. Kuidas Meeri Rikko sinna seltskonda sattus, ma ei tea. Tema kohtumaterjalide hulgas leidunud reporteri märkmetes on viide Meeri „heale päritolule”. Meeri Rikko oli oma klassis silmapaistev kaunitar, piltidel luigekaela ja suurte pruunide silmadega, paljudel fotodel kõrvuti minu emaga. Kohtu all oli ta koos Eduard Reininguga7, kes samuti kohtumaterjalide järgi otsustades oli aktiivne punane, pidas sidet põrandaalustega, levitas kommunistlikku kirjandust ja jagas laiali MOPRi toetus- ja ergutusraha. Erinevalt 149 protsessist, kus Ollale mõisteti eluaegne vanglakaristus kommunistlikust tegevusest osavõtu eest, mõisteti aasta hiljem Meeri Rikkole vaid kümme aastat ja Eduard Reiningule kaheksa aastat sunnitööd. Rikkot ja Reiningut kaitses protsessil advokaadina Otto Strandman, arvatavasti seesama tuntud tööerakondlane, kes on olnud Eesti valitsusjuht, rahandusminister ja välisminister. Strandmani rahuldamata jäänud kassatsioonikaebuses riigikohtule pärast kohtuotsuse väljakuulutamist on öeldud:

      …liikmeks olemine ühes või teises omal ajal lubatud seltsis ei anna veel põhjust süüdistada § 102 põhjal, kui ei ole näidatud, milles avaldus kohtualuse tegevus suletud organisatsioonides; samuti ka side pidamine ja propaganda tegemine võivad ainult siis süüdistuse aluseks olla, kui küsimuslehes ja kohtuotsuses oleks näidatud, kellega nimelt sidet on peetud, millalj a kuskohas ja missuguse sisuga kirjandust laiali laotatud; veel vähem võib üldse karistatavaks kuriteoks lugeda abiandmist vangimõistetule ja nendeperekondadele.

      Vanaema Helene sai kuus aastat ja vangist vabanenult saadeti ta Venemaale. Seevastu ei Meeri ega Eduard istunud määratud vangiaastaid lõpuni.

      Vangis olles andsid nad armuandmispalve, mida teised vangistatud kommunistid pahaks panid, nimetasid „kondiloopimiseks”. Juba 1929. aastal tulid nad vangist välja ja abiellusid. Eduard Reiningust sai tuntud teatritegelane, 1934. aastast ajakirja Teater tegevtoimetaja. Nagu hilisemad andmed näitavad, jätkas ta tihedaid sidemeid Nõukogude saatkonnaga.8 1940. aasta pöörde järel sai Reiningust Estonia ümberkorraldamise juht, teatri komissar. Kui ema ja isa tulid vangist välja pärast 1938. aasta amnestiat, kutsus Meeri nad endale külla. Meeri ja Reining olid jõudnud endale Meriväljale ehitada väga ilusa funktsionalistlikus stiilis villa. Ema on rääkinud, kuidas nad selles majas istusid ja ema imestas, et Hannes, kes ju erinevalt emast oli pärit töölisperekonnast ja ei olnud parkettide peal käinud, oskas väga peenelt käituda. Mäletan ema jutust eriti seda, kuidas Hannes oskas apelsini koorida, sest apelsin oli äsja vanglast vabanenutele väga eksootiline asi. Ema käis nende juures hiljemgi, ju oli „kondiloopimine” Meerile andeks antud.

      Vanaema Helene vangina (1925)

      Paradoksaalne, jah, aga selles majas Meriväljal möödus mu lapsepõlv. Meeri ja Reining läksid 1944 ära Rootsi, lapsi neil ei olnud. 1947. aasta suvel sai ema teada, et Meeri tühjaks jäänud maja on riigile läinud ja üürimiseks saadaval. Ema sai selle maja üürida. Mäletan, kuidas me emaga esimest korda sinna läksime. Maja oli tühi, aga samas oli nii, nagu oleks seal äsja elatud. Üks mutike, kes oli siis selle maja hoidja või teenija, tuli meile vastu ja ütles: „Oi, Olla, kui tore, et sa siia tulid. Ma saan maja sulle üle anda. Küll Meeril oleks hea meel!” Räägin seda kõike sellepärast, et kui minu käest mõnikord küsitakse, kuidas olete kujunenud ja mis on teid kujundanud, eeldades, et selleks

7

Eduard Reining elas 1899–1987.

8

J. Valge. Eesti kirjanike koostöö N. Liiduga 1930. aastatel: vorm, olemus ja põhjused. Ettekanne Tallinna Ülikooli kirjandusteadlaste konverentsil „1940. aastad Eesti kirjandus- ja kultuurimaastikul” 3. detsembril 2009. – www.hot.ee/valge/Eesti_kirjanike_koostöö_N.pdf