Punane ja sinine. Marju Lauristin

Parker, pärastine Ines Aru. Meid pandi esimesse pinki, olin hästi pisikene. Mäletan, kuidas vist Ines mulle ütles, et õpetajale ei tohi öelda „Kuule, sina!”, õpetajale peab ütlema „teie”. See oli väga tore sõbralik ja vanaaegne kool. Vaheajal mängiti laulumänge. Kõige populaarsem oli „Üks peremees ehitas maja ja peremees võttis naise ja naine võttis tüdruku ja tüdruk võttis sulase”. No kui sa ikka iga päev laulad seda, kuidas peremees ehitas maja… Olid teisedki ringmängud, „Üksinda kõnnin ma…”. Tantsiti rahvatantse ja lauldi, vahetunnid jäidki mulle kõige rohkem meelde. Näitemänge tehti, koolielu oli väga elav. Usun, et sellised koolid olidki ka enne sõda Eestis, aastal 1946 ei olnud neid veel täielikult jõutud nõukogude kasvatusasutusteks muuta. Pärast esimest klassi läksin sealt koolist ära, sest kolisime Tatari tänavalt Meriväljale.

      MEERI MAJA

      Nagu öeldud, kasvatas mind Meeri maja Meriväljal. Ema ja Hendrik Allik olid kogu aeg ära. Kõik pidid siis olema ju ööd ja päevad tööl, niisugune stalinlik elustiil valitses. Vanemad läksid hommikul ära ja tulid öösel, sageli töötasid ka laupäeval ja pühapäeval. Kodus olime meie Jaaguga, aga muidugi ka Jaagu hoidja tädi Minna, kes mängis mu elus suurt rolli. Ta oli meile nagu vanaema eest. Vanaema oli meie Merivälja kodus juba halvatud, see minu kange vanaema Helene. Ta sai insuldi veel siis, kui elasime linnas Tatari tänaval. Insuldi sai ta oma kanguse pärast. Vanaema oli noore talutüdrukuna käinud aiatöö- ja majapidamiskoolis ning oli väga hea perenaine, tikkis kauneid laudlinu ja tegi suurepäraselt süüa. Insuldi sai ta aga kapsatünni pärast. Tatari maja keldris oli suur kapsatünn, inimese kõrgune. Vanaema ei olnud kuidagi rahul sellega, kuidas ingerlasest koduabiline seda suurt tünni pesi. Ta kummardas ise tünni põhja, et kontrollida, et kas uurded ikka said puhtaks. Ja kui ta seal otseti oli, saigi rabanduse. Äge, nagu ta oli, ju vihastas ka. Vanaema oli seitse aastat halvatud, kõne- ja liikumisvõimeta. Meriväljal hooldas teda Diakonisside haiglast appi saadetud põetaja, õde Johanna, väga usklik inimene, metodist. Nii olime majas enamasti viiekesi – halvatud vanaema, õde Johanna, Jaagu hoidja tädi Minna ja meie Jaaguga. Ja raamatud.

      „Meeri maja” Meriväljal Kesk-tee 19. Esiplaanil ema kaheaastase Jaaguga (1948)

      Olga Lauristin lastega: ajakirjale Nõukogude Naine tehtud pilt (1948)

      Marju oma tädi Milla Künnapuuga Merivälja aias (1948)

      Reiningutest oli maha jäänud tohutu raamatukogu: täielik Nobeli laureaatide sari, ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik. Mäletan mulle toona arusaamatuks jäänud pealkirja Underi luuleraamatu seljal – „Ja liha sai sõnaks”. Kaheksa-üheksaselt hakkasin lugema juba suuri romaane. Pean tunnistama, et Anatole France’i „Kuningatar Hanejala praeköök” käis kaheksaselt ikka veidi üle jõu. Reiningute raamatukogus oli ka väga palju venekeelset kirjandust, näiteks Tolstoi, Tšehhovi, Gontšarovi teosed. Umbes kümneaastaselt lugesin eestikeelses tõlkes Stanislavski mulle väga põnevana tundunud raamatut „Näitleja töö enda kallal” (ilmselt oli see kuulunud teatrimehe Reiningu lugemisvarasse) ja õppisin sealt hetkelise keskendumise ja täieliku lõdvestumise võtteid, milleks soovitati jälgida kassikäitumist. Meil oli majas kaks kassi, kelle peal sain seda õpetust kontrollida. Pidevalt aeti mind raamatute juurest ära, öeldi,et laps loeb endal silmad peast. Neljandas klassis saingi prillid. Esikus oli mul peegli ja salli alla peidetult üks raamat lahti, kempsus varjul teine ja söögitoas kolmas. Kui mind ühe raamatu juurest ära aeti,läksin teise juurde, elasingi rohkem raamatute maailmas kui reaalsuses.

      Halvatud vanaema Helene: minu esimene foto kümnendaks sünnipäevaks saadud aparaadiga Komsomolets (1950)

      TSAARIAEGSE KASVATUSEGA TÄDI LILJA

      Meriväljal elamise ajal ja hiljemgi mõjutas minu mõtteilma olulisel tka suhtlemine tädi Liljaga, kes elas sageli suviti meie juures. Jelizaveta Antonovna Kek oli minu vanaema ja ema peretuttav juba ajast, kui vanaema 1918. aastal Tallinna Tina tänavale elama tuli. Tädi Lilja elas siis oma mehe ja kahe väikese lapsega samas majas. Hiljem kolisid nad oma majja Nõmmele. Tema mees oli tsaaririigidiplomaat, pärast revolutsiooni oli perekond põgenenud Eestisse, nad olid nii-öelda valged venelased. Hiljem, kui Toompuiesteel elasime, käisin sageli tädi Liljal tema Koidu tänava keldrikorteris külas.

      Tädi Lilja tegeles tõsiselt minu kasvatamisega. Ta oli ise õppinud enne revolutsiooni Smolnõi aadlipreilide instituudis Peterburis ja jutustas põnevaid lugusid tolle aja koolielust. Suhtlesime vene keeles ja lugesime tema kodus säilinud tsaariaegseid jättidega kirjas raamatuid. Ta püüdis mulle (tulutult) häid kombeid ja prantsuse keelt õpetada, luges mulle ette prantsuskeelseid muinasjutte ja me arutasime olnud aegu. Tädi Lilja juures Koidu tänava keldrikorteris käis koos eestiaegsete venelaste seltskond, kes omavahel sageli prantsuse keelt rääkis. Need oli inimesed, keda nõukogude võim asustas keldrikorterisse. Suhtlemine tädi Liljaga, tema suhtumine nõukogude aega ja revolutsiooni ning see, mis tema Eesti ajast mäletas, kujundasid minu arusaamu venelastest ja Venemaast. Ta elas nagu teises õhustikus, see oli teine, väga paljus Puškini maailm, keda tädi Lilja väga armastas. Puškin ja Lermontov mulle meeldisid, vene luulet teadsin tänu temale poeemide kaupa peast.

      Meriväljalt käisin koolis linnas, kõigepealt pandi mind 20. keskkooli, mis oli siis ühes majas Westholmiga. 20. keskkool valiti seetõttu, et ema oli sotsiaalkindlustuse ministeeriumis tööl ja sinna sai koolist otse üle Toompea mäe ja Vabaduse platsi (mis muutus varsti Võidu väljakuks). Ema läks tööle ja viis mind kooli. Mäletan hästi seda ministeeriumi maja Estonia puiesteel, kust ma sain ühe oma lapsepõlve kohutavama elamuse. Olin koolist ema töö juurde tulnud, kui ema kabinetis ühe kapi uks lahti vajus ja sealt terve hunnik käsi ja jalgu välja pudenes. Sõjainvaliididele proteeside jagamine käis otse sotsiaalministri kabineti kapist. Ei osanud siis uneski aimata, et nelikümmend neli aastat hiljem ise samas kabinetis istun. Kui 20. keskkool ära Tondile kolis, siis käisin seal kaugel koolis. Sõitsin Meriväljalt bussiga. Alguses küll ei olnud busse, vaid käis veoauto, mille kast oli pealt kaetud ja sees pikad pingid. Hiljem tulid saksa trofeebussid, pikad punased ja sinised Studebakerid.

      LASTE RÕÕM JA LASTE SALAMAAILM

      Kui läksin 6. klassi, avati Pirital kool ja mind pandi sinna, sest Piritale sai bussiga kergemini, talvel käisin koolis ka suuskadega. Minu pinginaaber Pirita koolis oli Tiiu, kes elas samuti Meriväljal. Nende kodus olid terved aastakäigud eestiaegseid ajakirju Laste Rõõm, mille lugemine oli väga suur elamus. Lugesime ennast sisse hoopis teistsuguse Eesti elu koolisuhetesse, perepiltidesse, laste kirjadesse. Väga palju oli liikvel ka sõjaeelseid näitlejate pilte, enamasti Ameerika filminäitlejate omi. Neid koguti albumitesse, mis käisid käest kätte. Kinodes näidati vanu Ameerika filme. Väga populaarne oli „Päikesepaistelise oru serenaad” ja „Tarzani” pärast jooksid poisid matemaatika tunnist ära, hüppasid teise korruse aknast alla.

      Keegi ei kujuta vist praegu ette, et kui palju oli sõjajärgses laste maailmas veel tunda sõjaeelse maailma hõngu; et sõjajärgne lapsepõlv arenes nii otseses kui ülekantud tähenduses sõjaeelse maailma varemetel, mis säilitas äratuntavana endiste ehitiste välimuse ja siseelu. Pioneerilaagrid ja kõik muu oli ka juba olemas, aga laste omavahelises suhtluses, ka paljude õpetajatega suhtlemises säilisid veel endised reeglid ja tähendused. Kompvekipaberid, mida korjasime ja millega panti mängisime, olid Kawe ja Stude päritolu. Igapäevased asjad, ajakirjad ja laste mängud säilitasid eestiaegset maailma ka veel siis, kui vanemad ei julgenud sellest enam valjusti rääkida. Mina kasvasin pooliti üles selles eestiaegsete laste maailmas, pooliti oma vanemate vangimaja mälestusi kuulates. Saime emaga alati väga hästi läbi, aga tal ei olnud aimugi, mis minu maailmas toimus, ta ei tulnud selle pealegi.

      Eesti Vabariik, mille enda jaoks avastasin, oli seejuures midagi niisugust, millest mu vanemad ja nende sõbrad tegelikult midagi ei teadnud. Nad olid näinud vabariiki ainult läbi vangla trellide. Nad elasid oma noorusaja kujutlustes ja neil oli oma nägemus