Punane ja sinine. Marju Lauristin

      1945. aasta suvel ema täditütre Helene (Lelja) Vaabeli talu trepil Viimsis Lubjal. Tagareas seisavad onu Vaabel, Marju, Hendrik Allik, istuvad vasakult Olga, vanaema õde Anna, vanaema Helene Künnapuu, paremalt teine Milla Künnapuu

      Aga oluline küsimus on see, miks mind 1949. aasta kevadel, pool aastat jaanuarist juunini seal peeti. Üks pool vastust on meditsiiniline, mul olid tõepoolest kopsud haiged, aga ma arvan, et kardeti arreteerimisi. Taadi head tuttavad Leningradis olid juba kinni võetud. Vanaema õetütar tädi Lelja oli siis, kui ema vangis oli, saanud suure talu prouaks, läinud advokaadile mehele. Pärast seda, kui tulime Venemaalt tagasi, veetsin 1945. aasta suve seal talus. Talu oli Viimsis Lubja külas, seal, kus praegu uhkeldab Tallinna külje all jõukas uusasum. See oli Lubja küla suurim talu, hiljem asus seal kolhoosikeskus ja postkontor. Muidugi tehti tädi Lelja ja tema mees, minu vastu alati lahke onu Vaabel kulakuteks, aga nagu olen aru saanud, hoiatas mu ema neid küüditamise eest, nii et nad jätsid oma talu ja tulid linna. Onu, kunagine advokaat, sai linnas kojamehe koha, viimati nägin teda keldrikorteris Kadriorus habemesse kasvanud vanamehena, kui olin umbes kümneaastane.

      Ema oli siis juba kinominister. Allik oli Ministrite Nõukogu aseesimees. Nad olid kaasas igasugustes viljavarumistes ja muudes aktsioonides. Kerkib paratamatult küsimus: mida tegid nad küüditamiste aegu? Ema on minu otsekohesele küsimusele vastanud, et tema ei olnud küüditamises osaline. Samas väidavad paljud inimesed kindlalt, et on teda näinud kord siin, kord seal, nagu oleks ta samal saatuslikul märtsipäeval viibinud korraga Hiiumaal, Raplas ja Jõhvis. Aga kuna ema oli niivõrd tuntud ja legendaarne punane Olga, siis ma arvan, et see võib olla sama hästi nii tõde kui legend, et ka mõnes teises naistegelases võidi „ära tunda” just teda. Palusin seda Kapol kontrollida, ja mulle vastati, et Olga Lauristin ei ole nendele teadaolevatel andmetel küüditamisaktsioonides otseselt osalenud. Kuigi olen siit ja sealt ikka ja jälle kuulnud, et osales küll. Teisalt olen kuulnud, et ta mõnd tema arvates ebaõiglaselt „kulakuks” tembeldatut hoiatas ja aitas küüditamisest pääseda. Ma ei tea. Loogiline on, et ta võis olla osaline. Igal juhul oli ta teadlik toimuvast. On samuti loogiline, et nad kartsid ise arreteerimist. Igatahes mind saadeti kodust ära.

      OLEKS MUL PÜSS, MA LASEKS

      Hendrik Allik istus 15 aastat vangis Eesti ajal ja pandi uuesti kinni 1950. aastal. 30. detsembril arreteeriti ta otse tööl ja enam me teda ei näinud kuni Siberist tagasitulekuni. Talle kui rahvavaenlasele mõisteti 25 aastat vangistust ja 5 aastat väljasaatmist. Allik oli siis 50-aastane. Kinnivõtmisele järgnes kohe läbiotsimine meie kodus Meriväljal. See öö lõpetas minu muretu ja hellitatud lapsepõlve. Olin siis kümneaastane ja mäletan, kuidas istusin teise korruse koridoris alla kaminatuppa viiva trepi otsa peal, Taadi kabineti uks oli lahti ja püssidega mundrimehed loopisid raamatuid riiulitest põrandale. Raamatud aeti hunnikusse ja viidi kottides minema. Mõtlesin, et oleks mul praegu püss, ma laseks. Seda tunnet, et oleks mul püss, ma laseks, kandsin endas kaua, nagu arvan, tundsid tuhanded lapsed, kes olid läbi elanud arreteerimised või küüditamised. See oli väikese inimese puhas vihkamine. Minu salamaailm hävitati. Mõistan seetõttu ise liigagi hästi neid inimesi, kes mind kui „punast Lauristini” mu päritolu pärast vihkavad. Siis, kui olid Rahvarinde ajad ja käisin mööda Eestit, päriti igal kohtumisel minult vanemate kohta ja ma nägin selgesti, mis tundega seda tehti. Kogesin seda avalikult väljaöelduna esimest korda Ameerikas, 1988. aasta sügisel New Yorgi Eesti Majas esinedes. Tean ja mõistan seda vihkamist. Olin seda eneses tollest viiekümnenda aasta viimasest õhtust saadik väljarääkimata saladusena kandnud, kuni 1988. aasta laine selle välja uhtus ja vabaduse vaimustuseks muutis.

      Pärast Alliku arreteerimist elasime veel ühe aasta Meriväljal. 1952. aasta suvel suri vanaema. Pidime linna kolima, sest ei jõudnud maja enam pidada. Edgar Tõnurist, omaaegne Ministrite Nõukogu aseesimees sai selle endale, Tõnuristi järel kolis Meeri majja ja ostis selle lõpuks riigilt ära Juhan Smuul. Meie kolisime Toompuiesteele, tollase kainestusmaja kõrvale. Nii et elasime Meriväljal viis aastat. Merivälja Meeri maja on jäänud mulle igatsuste koduks. Tagasi vaadates tean, et tänu lapsepõlvele selles majas kujunes minu väärtusilm selliseks, nagu see on püsinud tänase päevani.

      STALINLIK KESKKOOL

      1952. aasta sügisel kolisime Meriväljalt Toompuiesteele, seitsmendasse klassi läksin juba Hariduse tänava kooli, kuulsasse 7. keskkooli, mis oli Eesti ajal ja on nüüd jälle tuntud kui Prantsuse lütseum. Teadsime, et Georg Ots oli seal õppinud. Meie ajaks oli see juba muudetud tavaliseks nõukogude keskkooliks, aga kooli raamatukogus olid alles veel peaaegu kõik raamatud Prantsuse lütseumi templiga. Paljud Prantsuse lütseumi raamatud olid peidetud tagaruumi kappidesse, mis seal täpselt oli, teadis ainult meie raamatukogutädi Kübarsepp. Tema siis valis välja, kellele ta mis raamatuid andis. Mina olin nende hulgas, kellest ta sai aru, et mulle meeldivad just need paksud eestiaegsed raamatud, eriti mitmeköitelised romaanid, nagu Galsworthy „Forsyte’ide saaga”, mille mitu korda läbi lugesin. Ei tea, mis rolli mängivad praegu kooliraamatukogud tänastele koolilastele, kui palju on seal selliseid tädi Kübarseppasid, kes märkavad tuua lastele just neid õigeid, kogu eluks meelde jäävaid raamatuid.

      Samas oli tolleaegne 7. keskkool Stalini aja lõpule üsna tüüpiline. Küüditamised ja natsionalismi pleenumid oli läbi käidud, inimesed hoidsid oma mõtted ja arvamused endale, omavahel kodustest asjadest ei räägitud.

      ISIKUKULTUS KOOLIS

      Meie vanade õpetajate seas oli palju neid, kes olid enne sõda õpetanud erakoolides, nii Prantsuse lütseumis endas kui Westholmi ja Lenderi gümnaasiumis. Need õpetajad rääkisid mõnikord vahetunnis omavahel prantsuse keeles, et lapsed ja teised õpetajad aru ei saaks. Kooli direktor oli Venemaa eestlane Elfriide Jors, suur, paks ja kilehäälne, jalas kõrge kontsaga kingad, kontsad kere raskuse all väljapoole vajunud. Teismelistena tajusime väga täpselt, millest õpetajad ei rääkinud, aga millest koolimaja õhk oli pinev. Kooli üks õppealajuhataja või mina ütleksin pigem, et kooli komissar oli Venemaa eestlane seltsimees Vapper. Ta nägi välja kui tüüpiline tegelane nõukogude filmist, krunn kuklas, väga ilusate näojoontega, pruuni pea ja pruunide silmadega. Kandis alati õlgadel halli angooravillast kolmnurkset rätikut, mille kohta öeldi puhhavoi platok, karvane selline. Ta oli alati sünge näoga, romantiline ja üksildane. Ja ma pean ütlema, et tal oli hämmastav austajate hulk meie kooli õpilaste seas, kes sõna otseses mõttes jooksid mööda koolimaja Vapperile järele, kuhu ta ka ei läinud, kogunesid koridori tema ukse taha ootama, rääkisid temast särasilmse imetlusega. Ilmselt oli ta ajaloo õpetajana kaasakiskuv, kirglik ja hea jutuga.

      Meie klassis ei joostud Vapperi, vaid Georg Otsa ja kuulsate mootorratturite, õde ja vend Küünemäede järele. Tallinna ja kogu Eesti kõige populaarsem spordiala oli ju tollal mootorrattasõit, mida me hästi teame filmist „Vallatud kurvid”. Meie motosportlased, kes olid tol ajal ka NSVLi tšempionid, olid tohutu kultuse objektid. Nii et hommik meie klassis algas enne tunde sellega, et Otsa jälitajad ja kummardajad rääkisid, mida Georg Ots tegi eelmisel päeval, kuhu ta läks ja kellega oli. Teised oli Küünemäesid passinud ja jutustasid sama detailselt kuulsate mootorratturite eelmisest päevast. See oli nagu praegune kollane ajakirjandus. Ajakirja Kroonika ei olnud, kuid kollane kroonika levis suulises vormis õpilaste seas ja oli vägagi populaarne. Kui meid kümnendas klassis poistega kokku pandi, siis see tagarääkimine lõppes otsa, ju häbeneti poisse.

      Tallinna 7. keskkooli 1957. aasta XIb klassi lõpetajad (Marju ja sõbranna Reet vasakult viies ja kuues)

      Seda tollele ajale iseloomulikku kultuslikku õhkkonda on hästi tabatud Valdo Pandist tehtud filmis „Kohtumine tundmatuga”. Kultuslik õhkkond ei olnud ainult poliitiline, see ei olnud ainult Stalini või meie komissari kultus. See oli ka tung staaride poole. Mulle selline kultuslik suhe ei meeldinud. Minu taga istus mu väga hea sõbranna Reet, kellega me pärast tulime koos ülikooli, tema läks arstiteaduskonda. Temaga käisime pärast tunde hulkumas mööda vanalinna tänavaid ja hoovisoppe, lugesime peast luuletusi, targutasime kirjandusest, filosoofiast. See oli meie lõbu. Ja oli veel teisi, kes ei ühinenud kultuskampadega.

      7. keskkoolis