Punane ja sinine. Marju Lauristin

ka vanaema Helene.

      Kui mu vend Jaak Allik oli koos Draamateatriga 1979. aastal esimest korda Rootsis, oli ta Stockholmis toimunud väliseesti ja kodueesti kultuuriinimeste kokkusaamisel näinud Reiningute abielupaari ja tahtnud neid tervitada Olla poolt ning sellest majast rääkida. Vana daam oli pea ära pööranud ja öelnud, et mingit Ollat ta ei mäleta.

      OLL, HANNES JA INDREK

      Hendrik Allik (Indrek) ja Johannes Lauristin (Hannes) olid sõbrad noorest peale. Ja nagu ma olen aru saanud, ka rivaalid juba noores eas. Minu ema, sõprade ringis Oll(a), oli kaunis, haritud ja eneseteadlik noor daam. Kui nad vangist välja tulid, tiirlesid nii Indrek kui Hannes minu ettekujutust mööda mõlemad ümber Olli. Memme romantilisele loomusele sobis Lauristin rohkem. Nad abiellusid mais 1939, üsna varsti pärast vanglast vabanemist.

      Allik ja Lauristin valiti mõlemad Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas 1923. aastal Riigikogu liikmeks, kuid mõlemad mõisteti varsti pärast seda vangi: Lauristin seitsmeks aastaks 1924. aasta veebruaris, Allik 149 protsessis eluks ajaks 1924. aasta novembris. Pärast vabanemist veebruaris 1931 võeti Lauristin mõne nädala pärast uuesti kinni ja mõisteti kuueks aastaks sunnitööle. Pärast amnestiat 1938 olid nad jälle koos Eestimaa Kommunistliku Partei illegaalses büroos. Tean, et nad vaidlesid seal omavahel kõvasti, sest neil olid erinevad arusaamad sellest, kuidas kommunistid peaksid käituma. Eriti teravaks läksid vastuolud pärast seda, kui Stalini komissar Karl Säre saadeti Moskvast Eestisse „revolutsiooni tegema”. Säre võttis juhtimise üle, kõik pidid temale alluma. Allik oli selle vastu, temale see Moskva komissari juhitud peitemäng ei meeldinud, tema arvates oleksid kommunistid pidanud iseseisvalt võimu haarama. Aga Lauristin läks Säre mängudega kaasa.

      „Tööliste keldri” noored 1923. aastal: esireas istuvad vasakult esimene Alma Vaarman, kolmas Johannes Lauristin, neljas Hendrik Allik; tagareas esimene Mary Rikko, teine Olga Künnapuu

      Lauristin ja Allik olid iseloomult väga erinevad, ehkki mõlemad kuulusid minu arvates noorukitena sarnasesse inimtüüpi, kellele on iseloomulik väga kõrge enesehinnang ning protest ühiskonna vastu, mis ei võimalda neil oma andeid ja unistusi teostada. Hannes oli olnud maal ministeeriumikooli parim õpilane, kuid pidi edasiõppimise asemel minema 16-aastaselt vabrikutööliseks. Temas oli eneseteostustahet ja edevust, isegi natuke dändilikkust, ta tahtis väga saada ajakirjanikuks. Kui ta oli põrandaaluse lehe toimetaja, sai tema hüüdnimeks Toimetai. Temas oli ka luuletaja, kirjaniku ambitsiooni, vangis olles kirjutas lühijutte ja suhteliselt korraliku romaani „Vabariik”.

      Allik meenutas tihti irooniaga oma karjapoisipõlve Kitzbergi „Kauka Jumala” Mogri Märdi prototüübiks olnud jõuka naabrimehe juures. Mogri Märdi ja külavaeste konflikti on ta ise läbi elanud. Tema vastuhakkamise vaim, mille tausta Mulgimaa klassik nii hästi kirjeldab, pärines sealt, nagu ka ta eluaegne hüüdnimi „Mulk”.

      Nii Lauristin kui Allik elasid teravalt läbi sotsiaalset ebaõiglust, mis tõkestas vaestest oludest pärit andekate noorte haridusteed ja eneseteostust. Sellest sotsiaalsest alaväärsustundest kasvas klassiviha ja poliitiline kirg. Allik jäi irooniliseks mässajaks elu lõpuni. Lapsepõlvest küdenud viha mogrimärtide vastu õigustas tema silmis paraku ka „hallparunite” karmi kohtlemist. Kuni ta lõpuks ise sama masina rataste vahele jäi, süüdistatuna trotskismis ja kodanlikus natsionalismis.

      Lauristin oli Allikust palju impulsiivsem, naivistlikum, romantilisem, kärsitum. Temas oli seda tribüünile ihalejat, keda oli kerge manipuleerida ja pimestada. Kui ma vaatan neid fotosid, kus ta Toompea saalis kõnet peab, on mul seesmiselt õudne ja kõhe… Seda kõnepidamise sisetunnet ma tean: see võib olla joovastav. Tundsin seda, kui ma ise Toompeal olin ja rahvahulkadele kõnelemise vaimustust ennast kaasa haaramas tundsin. Lauristini poliitiline kirglikkus ja võimujanu ta 1941. aastal hukutasidki. Tegelikkuses osutusid nii revolutsioon kui sellega saadud võim pettekujutluseks. Vaatasin arhiivis mingit toimikut, mis kajastab, millega ta tegeles, kui istus üksi Toompeal valitsuskabinetis ja oli justkui peaminister. Tema roll polnud enamat kui olla Moskva isandate suuvooder ja raamatupidaja. Tema vanglas kultiveeritud ilusa käekirjaga on hoolikalt täidetud kümneid lehekülgi natsionaliseerimisel üle võetud asjade nimekirju. Lauristin oli petetud marionett, ehkki ta ise seda oma pimedas võidujoovastuses ei mõistnud.

      Ema noorem õde tädi Milla on mulle rääkinud, kuidas siis, kui ta 1941. aastal mõne kuu Tallinnas mu isa ja ema juures elas, oli tal seal väga halb olla, sest julgeolekumees magas koridoris ja jälgis iga sammu. Ihukaitsjaks nimetatud julgeolekumees valvas Lauristini – kellega ta rääkis, kus ta oli ja kuhu läks. Ja teiselt poolt valvas teda Moskvast saadetud Stalini emissar Säre. Ühesõnaga, sisuliselt oli Lauristin pandud puuri. Ilmselt tema kuulekusele sundimiseks tehti talle Pikal tänaval ka teatavaks, et tema noorem õde Benita, kes oli noore tüdrukuna Venemaale sattunud, on Leningradis rahvavaenlasena kinni võetud, Solovetsi saarele vangilaagrisse saadetud ja seal vastuhakkamise pärast koos mitme teise eestlasega 1937. aastal maha lastud.

      Ema ja mina, sügis 1940

      Lauristin oli tahtmatult süüdi selles, et minu emast sai esimesel nõukogude aastal punane tsensor või glavlit. Ema oli pärast vangist vabanemist, abiellumist ja emaks saamist tulvil õnne ja vaimustust. Temale näis toimuv tõepoolest kui unelmate revolutsioon. Ehkki tagantjärele on ta meenutanud, et Riigivolikogu istungite kõned, mille protokollimise eest ta sekretärina pidi vastutama, olid kõik tema hämmastuseks juba ette võõra käekirjaga valmis kirjutatud. Ema on jutustanud, kuidas Lauristin oli tulnud koju rõõmusõnumiga: kuule, ma leidsin sulle väga sobiva töökoha! Tuleb kirjandusega tegeleda, see on kirjanduse peavalitsuse juhataja koht. Hannes oli öelnud: „Sina ju armastad kirjandust, sa sobid sinna.” Selles ei olnud irooniat, nõukogude orwellilikku kõnepruuki mitte mõistnud Lauristin ilmselt ei kujutanudki ette, mis asi see kirjanduse peavalitsus tegelikult on. Siis hakkasid tulema nende raamatute nimekirjad, mis ära keelati. Ema mäletas, et nimekirjadel oli olnud hariduse rahvakomissari Nigol Andreseni resolutsioon, kes oli ema jaoks kirjandusinimesena autoriteet. Kui tema juba alla kirjutas, siis… „Ma tõmbasin sealt mõned nimed maha, mida teadsin, mis olid minu lapsepõlve lemmikraamatud, nagu „Väike lord Fauntleroy”! Kuidas see saab olla keelatud raamat, mis on selles kahjulikku, ma tõmbasin selle maha.” Kui ema sellest süüdimatult jutustas, oli seda kuulata õudne ja samas uskumatult absurdne.

      JOHANNES LAURISTINI SURMA MÕISTATUS

      Lauristini surma asjaolud on siiani ebaselged. Ametliku versiooni järgi sai ta ju surma 28. augustil 1941, evakueerudes Tallinnast eskaadrimiiniristlejal Jakov Sverdlov, mis pommirünnakus pihta sai ja põhja läks. Aga keegi pole näinud Lauristini sinna laeva peale minemas ega ka laeval.

      Mitteametlikke versioone on koguni mitu. Üks on see, millest kirjutab Jaan Kross oma mälestustes9, tuginedes mitme riigijuhi ja muude kõrgete ametiisikute autojuhi Osvald Vilkese meenutustele – et julgeolek laskis Lauristini sadamas maha. Kross toob ära tsitaadi Pekka Erelti artiklist Eesti Ekspressis10

      27. augustil 1941 viis Vilkes Lauristini autoga sadamasse. Lauristin oli väga ärritatud ja öelnud autojuhile: „Aga ma neile näitan!” Kas see oli protest Stalini põletatud maa käsu täitmise vastu või soovimatus Eestist lahkuda, pole kahjuks teada. Igatahes Vilkese arvates ei olnud Lauristinil mingit kavatsust laevale minna. Jõudnud sadamasse, väljus Lauristin autost ja käskis Vilkesel ootama jääda. Sadam kihas autodest ja inimestest. Vilkes vaatas seda segadust auto kõrval seistes hirmunult pealt.

      Mõne aja pärast märkas Vilkes, et auto poole tulevad kaks erariides meest, kes toetavad kaenla alt kolmandat, hoides teda niiviisi püsti. Vilkese sõnul oli toetatava mehe ülakeha millegi sisse mässitud ning ta jalad lohisesid järel. „Issand Jumal, Lauristin läks nii ägedaks, et lasi kellegi maha!” mõtles autojuht ehmunult. Siis aga tundis ta ära Lauristini ülikonna.

      Lähemalt uurida polnud võimalik, sest Vilkes käsutati kohe autosse.

      Kaks

9

J. Kross. Kallid kaasteelised II. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 460–462.

10

P. Erelt. Mees, kes nägi mõrvatud Lauristini. Eesti Ekspress, 1. juuni 2000.