Punane ja sinine. Marju Lauristin

kes oli väga värvikas kuju. Mäletan, kuidas ta rääkis terve tunni lugusid Prantsuse 18. sajandi kuningakojast. Tunni lõpuks ütles ta oma kordumatult käriseva põlgliku häälega: „Seda jama, mis te peate vastama, lugege ise raamatust.” 11. klassis oli meie ajaloo õpetaja ja ka klassijuhataja äsja ülikoolist tulnud kunstiajaloolane, õpetaja Aino Värk. Tema käsitluses muutus ajalugu kunstiloenguks, olime tohutus vaimustuses renessansi kunstist ja prantsuse impressionistidest. Meie muusikaõpetaja Ludmilla Väinmaa kogus enda ümber muusikasõprade ringi, kes õhtuti pärast tunde kogunes nautima klassikalist muusikat. Kirjandusõpetaja Reinupi kirjandusringis arutati kriitiliselt õpilaste omaloomingut, tehti referaate ja toimusid vanas hea klassikalise hariduse vaimus arutelud. Lemmikõpetajatega ei räägitud ametlikku keelt, vaid arutleti õhinaga igaveste väärtuste üle.

      Kooli õhustik oligi väga vastuoluline, lausa kahemõtteline ja kahekeelne. Direktori, õppealajuhataja ja veel mõne õpetaja rõhutatult väljendatava ametliku, lausa stalinistliku hoiaku vastu tajusime eestiaegsete õpetajate selgelt iroonilist, mõnikord väljakutsuvatki suhtumist. Nendelt jõudis meieni sõnum „See, mida vastama peab, tuleb teil vastuvaidlematult ära õppida, aga teadke, et see on jama”. Kui praegu nõukogude ajast räägitakse, siis minu meelest neid erinevaid tähenduskihte ei teata või ei arvestata nende olemuslikkust kogu tollele ajale. Erinevate kihtide tunnetamine, nendega vahel ka oma käitumises arvestamine kujunes koolis lausa automaatseks. Ilmselt enamikul minuga ühel ajal keskkoolis ja pärast ülikoolis käinutel oli selge arusaamine, mis on ametlik ja mis on tegelik, mis on nüüd ja mis oli enne. See ei olnud sugugi nii, et kõikidel olid silmad kinni ja siis 1980ndate lõpul läksid äkki lahti. Niisugust aega pole olnudki, kus kõikidel on silmad kinni. Oluline on ka see, et nõukogudeaegses hariduses oli kõva vana eestiaegne juuretis, alates sellest, et õpetaja Panso õpetas meid esimeses klassis Johannes Käisi aabitsa järgi. See juuretis kandus meieni ka hiljem, me õppisime ära, kuidas seda eristada „jamast”, ja teadsime, mida pidi õppima, ja vastasime, mida pidi vastama.

      SULA

      Stalin suri 1953 märtsis. Meie koolimajast ja kodust mööda, Toompuiestee kaudu liikusid lõputud pärgadega rongkäigud Balti jaama vastas Snelli tiigi ääres asunud „isakese” monumendi poole. Õpetajad olid vaiksed ja kohkunud. Keegi ei osanud aimata, mis hakkab riigis juhtuma pärast ebajumala surma.

      1955. aasta sügisel algasid muutused. Ühel 1955. aasta oktoobripäeval oli Balti jaam täis rahvast, kes olid tulnud vastu võtma Siberist tagasi tulijaid, kelle hulgas oli ka meie taat Hendrik Allik. Keskkooli viimasel aastal, 1956–1957 muutus õhkkond ka meie koolis, oli alanud sulaaeg. Ma mäletan 1956. aasta lõpuaktust, aasta enne meie lõpetamist, Tuglas oli esimest korda jälle ametlikult lubatud kirjanik. Koolisaali suurtest akendest tuli palju valgust, meie vanad õpetajad istusid esimeses reas ja nutsid, kui loeti Tuglase „Merd”.

      Taadi tagasitulek Siberist: Jaak Allik, Olga Lauristin ja Hendrik Allik Balti jaama perroonil (oktoober 1955)

      Hakkasid saabuma esimesed kirjad ja esimesed raamatud Rootsist. Minu esimene tutvus pagulaskirjandusega oli Jaan Krossi kaudu. Krossi tõi meile külla Alma Vaarman, kes oli temaga koos olnud viimasel asumisel ning noorest luuletajast vaimustusse sattunud. Krossi ja Alma Vaarmani sõprus kestis aastaid ka pärast Siberit, koos tegid nad koguni Tallinna töölisteatri ajaloo. Mäletan mitut õhtut, kui põnevusega kuulasin, kuidas Alma Vaarman, Jaan Kross ja meie Taat jagasid omavahel laagrielu mälestusi. Olin siis 10. klassis. Nende musta huumorit ja üksteist üle trumpavat sarkasmi täis kirjeldused laagrielust olid kohati isegi absurdselt naljakad, mis tagantjärele mõeldes ajab ihukarvad püsti. Alma jutustas, kuidas laagris teatrit tehti ja baleriin Lilian Looring, kelles olid säilinud, nagu Alma ütles, „Estonia primadonna vurhvid”, esitas laagri punanurga laval surevat luike. See pilt võis meenutada Notke „Surmatantsu”. Kross rääkis, kuidas ta oli telliskivivabrikus hobuse ametit pidanud, ajades käsitsi ringi savikeeramismasinat. Ja milline ülim delikatess oli olnud haikalasaba supp!

      Kuulasin 16-aastase luulelise tüdruku imetlusega, kuidas Jaan Kross deklameeris oma laagris kirjutatud luuletusi, millest suur osa ilmus varsti kogus „Söerikastaja”. Mida ma aga oma pettumuseks sellest kogust ei leidnud, oli mulle eriti meeldinud sõjaeelset Tartu üliõpilaselu kujutav alverlik poeem (mäletan selle kangelase nimegi – Tiit Pagu). Kui ise ülikooli jõudsin, oli mul kummaline tunne esimest korda ülikooli kohviku rasket ust lahti lükata – see uks, selle lõvipeaga vaskkäepide oli nii selgesti silme ees Krossi poeemist. Krossi käest sain esimest korda lugeda Ilmar Laabani luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus”. Kirjutasin selle käsitsi oma kladesse ümber. Sõbranna Reedaga hulkusime 1956. aasta kevadel lõputult mööda vanalinna tänavaid ja retsiteerisime valjusti „Ankruketi lõpu” värsse.

      TEHASEST ÜLIKOOLI

      Keskkooli kuldmedaliga lõpetanud, ei teadnud ma ometi, mida õppima minna – kas valida kirjandus või füüsika? Ja nii läksin hoopis tööle. Miks mind tõmbas füüsika? Aga see oli ju aeg, kus algas suur tehnika imetlemine ja kujunes täiesti uus ulmeline ala – elektroonika. Pooljuhid tundusid mulle toona väga müstilised. Oleksin tahtnud minna pooljuhte õppima, aga seda sai teha ainult Leningradis või Moskvas. Kasuisa Hendrik Allik ütles, suu muigel nagu alati, et mis muud kui pead lähemalt vaatama, mis need pooljuhid on. Ja saatis mu vabrikusse tööle, Punasesse RETi, mis asus siis selle koha peal, kus praegu on Eesti Ekspress. Nii olin ma aasta aega Punases RETis. Alguses kerisin traati pooli peale, tegin takisteid ja pärast olin liinitööline, jootsin takisteid voltmeetrite skeemidele. Seal vabrikus ma hakkasin suitsetama. Tegelikult olin suitsetamist proovinud juba enne, nüüd aga hakkasin hoopis tõsisemalt, sest tuli ju suitsutundi pidada, liininaised, kõik minust vanemad, ütlesid, et no laps, tule ka suitsetama.

      Tehase Punane RET voltmeetrite monteerijate brigaad 1958. aastal. Marju tagareas paremalt neljas

      Meie tsehhi üks tehnoloog oli minu hilisem abikaasa Enn Roose, kes tuli ka vabrikusse pärast kooli. See oli tema esimene töökoht. Peatehnoloog oli Erik Hansen, Tammsaare poeg, kes oli vaikne, väga blond, rääkis kõrge häälega, lausa falsetiga, üksildane mees. Olin juba Tartus, kui kuulsin tema enesetapust. Huvitav seltskond oli, meie tsehhis enamasti eestlased. Milline saatus oli need sõnakad naised tehasesse liinitööle toonud, sellest ei räägitud. Töö oli algul huvitav, mind tõepoolest huvitasid need aparaadid. Pealegi elasin läbi oma esimest romaani. Sain kevadeks kolmanda kategooria raadioaparatuuri monteerija kvalifikatsiooni. Aga aasta tehases tegi mulle ka selgeks, et rohkem kui tehnika huvitavad mind inimesed ja raamatud. Otsustasin siiski minna ülikooli filoloogiat õppima, lootuses saada ajakirjanikuks. Minu sõbranna Reet tuli arstiks õppima, ta oli ka vahepeal aasta tööl. Nii me maandusimegi 1958. aasta sügisel Tartus.

      „Eesrindlik töölisnoor” Marju Lauristin. F. Kljutšiku foto ajalehele Molodjož Estonii (1957)

      Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia esimese kursuse üliõpilane Marju Lauristin (1958)

      Tartu oli muidugi hoopis teistsugune kui Tallinn. Tartu meenutas 1958. aastal veel igal sammul seda, milline oli olnud enne sõda. Kui Tallinnas olid varemed selleks ajaks koristatud, siis Tartus olid need veel alles. Vanemuine seisis mäe peal rusudes, aga nii palju oli veel järel müüre, uksi, kujude tükke, saali jäänuseid, et võis aru saada, kui kaunis see maja oli olnud. Kahju, tegelikult võinuks ajaloolise Vanemuise maja siiski üles ehitada, taastada. Ka Kivisilla tüükad olid veel jões, alles mõni aasta hiljem hakati sellele kohale ehitama jalakäijate silda või kaarsilda. Üle Emajõe käidi paatidega, suur roheline paat sõitis praeguse kaarsilla kohal ühelt kaldalt teisele.

      Ülikoolis olid just uuesti hakanud õpetama mõned legendaarsed sõjaeelsed õppejõud – Richard Kleis, Villem Alttoa, Karl Reitav, Paul Ariste. Kõige kurikuulsamad või naljakamad Stalini-aegsed fossiilid olid üldiselt kadunud. Aga võis siiski väga selget vahet teha, nagu keskkooliski, kust keegi õpetaja on või mida ta