Punane ja sinine. Marju Lauristin

ei pandud millekski ja Vilkesel tuli sadamast ära sõita. Autojuhile sai üha selgemaks, et auto tagaistmele lohistatud mees on Johannes Lauristin. Mis auto tagaistmel toimus, seda ta ei näinud, kuid sealt ei kostnud ka mingit elumärki. Vilkese arvates oli Lauristin juba siis surnud. Ta arvas ka seda, et Lauristin läks oma ütlemistega liiga ägedaks ja lasti seetõttu maha.

      Ma imestasin väga, kui Krossi mälestustest lugesin, et ta oli Vilkesega tuttav ja seda lugu temalt ise kuulnud – ma olin Jaaniga viiskümmend aastat väga hea tuttav, aga ta ei olnud mulle kunagi sellest rääkinud. Miks? See on mulle mõistatus. Ja nagu ma aru saan, ei olnud keegi, ei Kross ega teised, kellele Vilkes seda lugu oli rääkinud, temalt küsinud, kuhu ta arvatava Lauristini surnukehaga oli sõitnud.

      Pekka Erelt toob oma artiklis veel mitu Lauristini hukkumise versiooni, tuginedes suurel määral ajaloolase Mati Õuna raamatus esitatule11.

      On veel üks versioon, mis seab asja uude valgusesse. Sain oma sünnipäevaks kaks aastat tagasi kirja ühelt naiselt, kes rääkis lugu, mida ta kuulis oma peres 1957. aastal. Kirjas jutustatud lugu oli järgmine.

      1941. aastal, kui Vene väed juba lahkusid, kuid sakslased ei olnud veel kohale jõudnud, tuli Tallinna poolt Vägeva jaama vedur ainult ühe vaguniga. Vagunist tuli välja viis vene sõdurit ja ohvitser, kes konvoeerisid kahte vangi. Vangidel olid käed okastraadiga kinni seotud. Üks meestest oli öelnud, et ta tahab juua. Ohvitser käskinud vett tuua. Jaamaülema naine oli toonud kopsikuga vett. Kuna vangidel olid käed seotud, oli kästud jaamaülema naisel neid joota. Kui naine oli vett küsinud vangi jootnud, oli see sosistanud: „Ma olen Johannes Lauristin ja too teine mees on Vene saadik.” Seejärel olid sõjaväelased viinud vangid välja mööda Aegviidu poole minevat maanteed ja mõne aja pärast oli kostnud laskmist. Kui sõjaväelased tagasi tulid, ei olnud vange enam nendega. Siis oli vedur manööverdanud pöördeks Tallinna suunas ja lahkunud.

      Selle uskumatuna tunduva loo teeb minu meelest usutavaks just Vene saadiku (Botškarjovi) mainimine, sest võimude ametliku versiooni järgi oli Botškarjov olnud Lauristiniga samal laeval, nad just nagu läksid koos põhja. Kirjas aga väidetakse, et sõdurid viisid Botškarjovi koos Lauristiniga rabasse, lasksid maha ja sõitsid Tallinna tagasi. Kui Lauristini kohta võib uskuda, et rahva hulgas liikus igasuguseid legende, siis Vene saadik oli rahva jaoks tundmatu ja tema kohta sellise legendi teke ebatõenäoline. Võimaliku seletuse sellele kummalisele loole leidsin vene sõjaajaloolase Bunitši raamatust, kes räägib tund-tunnilt sellest, kuidas Nõukogude laevastik Tallinnast lahkus.12 Selles on kirjeldatud, mismoodi admiral Vladimir Tributsi, Balti laevastiku ülema laev viivitas 28. augusti hommikul sadamas, sest admiralilt ei tulnud ega tulnud käsku välja minna. Laeva ühes kajutis ootas aga Moskvast tulnud kõrge julgeoleku ülemus kannatamatult, et sinna laevale tuleksid ka Lauristin ja Botškarjov. Tema pidi nad nimelt toimetama Moskvasse, kus nad pidid olema tunnistajad julgeoleku alustatud juurdluses Tributsi kohta. Ka mitmes teises raamatus on räägitud, kuidas Tallinnast lahkumine jäi hiljaks, mistõttu väga paljud hukkusid. Tributsit olla süüdistatud oma ülesande, Tallinna kaitsmise halvas täitmises ja ilmselt oli tema peale Stalinile kaevanud kas Botškarjov või Lauristin, kelle konfliktist Tributsiga teadis Olga Lauristin jutustada. Kui ma nüüd need kaks asja kokku panen, siis tundub mulle, et Tributs ootas teadet, et need kaks meest on kõrvaldatud, ja alles siis andis käsu, et laev võib lahkuda.

      Hiljaaegu lugesin ka internetikommentaari, mis väitis teadvat, et Lauristin olevat maha lastud Ellamaa rabas. Ühesõnaga, see on üks kummaline lugu.

      Tuleb nõustuda Mati Õuna seisukohaga, et Lauristini kadumise suhtes langesid julgeoleku ja Tributsi soovid kokku, jääb vaid lahtiseks, kes seda tegi ja kus see toimus.13

      Johannes Lauristini kuju Toompea lossi aias (praegune asukoht okupatsioonide muuseumis)

      Minu ema võttis esmalt puhta kullana, mida talle ametlikult räägiti, käis isegi koos Tallinna lahes hukkunud meremeeste perekonnaliikmetega vette pärgi viskamas. Hiljem, Eesti Vabariigi taastamise järel hakkas ta uskuma, et julgeolek laskis Lauristini maha, sest Lauristin olla protestinud Stalini käsu vastu, et Eestist lahkudes tuleb maha jätta põletatud maa. Ta oli tulnud õhtul koju ja öelnud, et läks väga riidu, olevat olnud koledasti endast väljas ja keeldunud seda käsku täitmast. Et kuidas on võimalik, et me ise hävitame ennast: me tuleme siia ju tagasi, see on Eestimaa. Ema arvas küll, et julgeolek laskis Lauristini maha, aga mina kahtlustan, et tõenäolisemalt korraldas tema tapmise Tributs, et jätta julgeolek ohtlike tunnistajateta. Aga seda ei uuri enam keegi välja, sest on selge, et selle kohta pole kunagi olnud mingeid pabereid. Ema pöördus ka Kapo poole palvega selgitada välja Lauristini surma tegelikud asjaolud, kuid ei saanud sealt mingit selgust.

      Lauristini ots oli hale-traagiline, aga kui ma vaatan seda nüüd juba distantsilt kui ajaloo laval toimunud näitemängu, siis saan aru, et see on tema karakteri loogika, mis ta selleni viis. Oli see siis Ellamaa raba või Tallinna laht, aga see oli tema saatuse loogiline lõpp. Võib-olla on see ka põhjus, miks ma ei ole nii väga otsinud Lauristini suguvõsa juuri. Ja miks ma Toompeal ülemnõukogu asespiikrina palusin heal sõbral Hardo Aasmäel, kes oli siis Tallinna linnapea, Lauristini kuju Toompea lossi pargist maha võtta ja ära viia. Selle kuju tegemisel kasutas skulptor mind Lauristini profiili vormimisel – me pidavat nii sarnased olema. Nüüd on see kuju jõudnud okupatsioonide muuseumi, olen teda seal korra kahju- ja häbitundega vaadanud.

      Seda kõike uuesti läbi mõeldes küsin endalt: kas olen isa oma südamest välja juurides käitunud kui „õige eestlane”, kes tunneb viha sügavamini kui leina ja andeksandi? Mati Õuna raamatus „Võitlused Läänemerel”, kust otsisin teateid oma isa kohta, leidsin Tallinna evakueerimisel Läänemere lainetes hukkunute koguarvu. Tema arvutuste järgi sai Leningradi–Tallinna vahelisel mereteel augustis 1941 surma kuni 16 000 inimest, neist 14 000 Tallinna evakuatsioonil 26.–30. augustil. Neist enamik olid tsiviilisikud, nende hulgas ka minu isapoolne vanaema Leena Lauristin. Õun nimetab II maailmasõja suurima hukkunute arvuga miinilahingut Tallinna all „Juminda katastroofiks”. Õuna raamat, milles need kohutavad arvud esmakordselt kokku loeti, ilmus 1996. aastal. Kuid siiani on Soome lahes hukkunute hingi õnnistamas vaid Amandus Adamsoni Russalka. Ja Tallinna südamesse on kerkinud sammas, mis ei väljenda kaotuste leina ja vabaduse rõõmu, vaid põlistab võitluse viha.

      MIKS OLEN JÄÄNUD LAURSTINIKS

      Minult on küsitud, miks ma ei ole abielludes oma perekonnanime muutnud. Abiellusin esimest korda väga noorelt, Enn Roosega hakkasin käima juba siis, kui pärast keskkooli lõpetamist Punases RETis voltmeetreid jootsin ja tema oli seal tehnoloog. Muidugi oleksin võinud abielludes vahetada nime. Olin siis Tartus kolmandal kursusel. Olin keeranud oma elus täiesti uue lehekülje, minu elu täitsid kirjandus ja filosoofilised arutlused, kuulusin üliõpilasseltskonda, kus loeti salaja Rootsist Tartusse jõudnud väliseesti kirjandust, Eesti ajal ilmunud raamatuid, vaieldi demokraatia ja vabaduse võimalikkuse ja totalitarismi olemuse üle, innustatuna Coudenhove-Kalergi enne sõda ilmunud teosest „Totaalne riik ja totaalne inimene”. Kanda Lauristini nime oli minu jaoks teatav väljakutse. Kui ma oleks Lauristini nimest loobunud, oleks see olnud allaandmine. See käis minu väärikuse pihta, oleks olnud kergemat teed minek. Tahtsin olla tunnistatud iseseisvaks isiksuseks, kes on hinnatud kui tema ise, nimest hoolimata.

      Teist korda abielludes oleksin võinud olla Vihalemm. Aga siis oli juba liiga hilja nime vahetada, kui oled eluaeg Lauristin olnud ja sellena endaks saanud. Muidugi, kui Rahvarinde ajal käisin mööda rahvakoosolekuid ja aina küsiti, kuidas suhtun oma vanematesse, siis oleks olnud kergem mõne teise nimega rahva ees esineda.

      Üks põhjus, miks ma nime pole vahetanud, on ka seotud minu ema sooviga jätta endale ja minule Lauristini nimi siis, kui ta 1945. aastal Hendrik Allikuga abiellus. Tema jaoks oli see nimi seotud vaid armastusega. Hendrik Allik või Taat, nagu me teda kutsusime, tõi meie perekonda ja suhtlusringi hoiaku, mis mu emal täielikult puudus. Ema jäi surmani, saja-aastaseni romantiliseks sinisilmaks, kellele olid võõrad küünilisus ja skepsis.

11

M. Õun. Võitlused Läänemerel. Suvi 1941. Tallinn, 1996, lk 100–101.

12

I. Bunitš. Baltiiskaja tragedija. Agonija. Moskva: Jauza, 2003.

13

M. Õun, lk 101.