Punane ja sinine. Marju Lauristin

isa siis, Nõmmel 1936–1938.

      Viktor oli eluaegne koolimees, nagu ka minu vanaisa Anton4, nad olid vennad ja Viktor oli vanaisast kolm aastat vanem. Ja see lugu hakkab peale sellest, kuidas talumeestele perekonnanimesid pandi. Puka mõisnik oli kutsunud talumehed enda juurde ja küsinud, mis nime nad endale tahavad. Talumehed olid öelnud, et seda, mis härra soovib. Seal oli ka minu vanaisa vanaisa isa, Mäe-Kääriku talu peremees hilisema Puka jaama ligidalt. Siis oli mõisnik öelnud: sul on selle Kääriku talu väravas üks väga ilus künnapuu, paneme sulle nimeks Künnapuu.

      Kui see käsikiri minuni jõudis, olime hiljuti ostnud endale suvekoduks talu, kolm kilomeetrit praeguselt Käärikult Sangaste poole. Ma ei olnud aimanudki, et mina, kes ma tundsin ennast alati põhjaeestlasena, Tartusse tulnud immigrandina, olin tegelikult tulnud tagasi sinna, kuhu ma kuulun. Käsikirja lugedes sain teada, et minu vanaisa vanemad Peeter Künnapuu ja Eeva Luksep olid laulatatud Sangaste kirikus. Ja meie praegune suvekodu on Sangaste vallas, 10 kilomeetrit Sangaste keskusesse.

      Lauristini suguvõsast tean, et nad on puhtalt põhjaeestlased, harjukad. Neist ei tea ma rohkemat, kui olen lugenud Johannes Lauristini romaanist „Vabariik”, kus ta kirjeldab tegelikult omaenda suguvõsa lugu Kuivajõel. Hannes lõpetas 1914 Kuivajõe ministeeriumikooli, olevat olnud oma klassi silmapaistvaim õpilane. 16-aastaselt sai temast tehasetööline, edasi õppis ta töölisnoorte koolis. Revolutsiooni ajal liitus kommunistidega, 1919–22 aga teenis Eesti sõjaväes. Sõjaväest tulles sai temast kommunistliku ajakirja Noor Tööline toimetaja. 1923 valiti ta Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas riigikokku, kus sai olla vaid kolm nädalat, kui juba kinni pandi.

      Aga ma ei ole Lauristini suguvõsa juurte selgitamisega lähemalt tegelenud. Mina olen ennast rohkem tundnud Künnapuuna. Oma mõju on siin ehk sellel, et nimetatud kaks venda Künnapuud olid kooliõpetajad, seda olid ka mitmed Ansonid. Minu vanaema vanim vend Anton Anson oli Eesti Aleksandrikooli kauaaegne juhataja Põltsamaal5.

      Nagu öeldud, inimene pärib rohkem, kui ta arvab. Mina olen ilmselt pärinud koolmeistrite geeni.Olen eluaeg tundnud ennast eelkõige õpetajana. Kõik muu minu elus on sinna juurde kuulunud. Istutasin oma suvekodu juurde, kust tee keerab talu õue, iga teadaoleva Künnapuu põlvkonna jaoks ühe künnapuu. Meil on seal kaheksa väikest künnapuud. Nad kasvavad väga aeglaselt – kui mu lapselapselapsed on ükskord suured, vahest on ka need puud siis suured. Künnapuud pidid kasvama veel aeglasemalt kui tammed.

      VANAISA ANTON KÜNNAPUU

      Viktorile ja Antonile lisaks oli veel kolm venda, kokku viis venda Künnapuid. Kõik olid sündinud Lõuna-Eestis, pere rändas ringi. Minu vanaisa ei olnud enam Käärikul sündinud, vaid hoopis Aakre lähedal. Aga ikkagi oli see sama kant Tartu ümbruses – Uderna, Rõngu, Põltsamaa.

      Viis venda, üks neist minu vanaisa, olid Viktori kirjelduse järgi kõik väga erineva iseloomuga. Minuvanaisal oli jällegi topeltnimi – eestipäraselt oli ta Hans, aga ristitud oli Anton, kuna mindi vene usku. Viktor kirjeldab, miks nad veneusku läksid. Vanavanaisa Peeter ja vanavanaema Eeva olid luterlased, kui nad Sangaste kirikus laulatati. Aga siis tuli hingemaade pakkumine õigeusklikele ja praktilised talupojad arvestasid ruttu välja, mis neile kasulik. Pealegi olid neil kohaliku mõisnikuga keerulised suhted, otsisid isegi keisri käest abi tema vastu. Mitmes vaesemas kandis mindi niimoodi vene usku. Ka Künnapuude suguvõsast läks osa vene usku, üks vend sõitis isegi Venemaale ja saigi kuskil Siberis maad.

      Anton Künnapuu Vaidas (1910)

      Nendest Peetri ja Eeva lastest, viiest vennast, oli minu vanaisa kõige noorem ja kõige ägedam. Nagu Viktor kirjutab, oli ta väga elav ja väga äkiline. Kui ta pärast läks kooliõpetajaks, oli tal alati tegemist kohaliku kirikuvõimuga, kellega kippus riidu minema. Ta liikus palju, vahetas tihti kohti, tüdines kiiresti inimestest ja läks kergesti konflikti. Mitmel pool pidi ta koolmeistrina teenides kohalt lahkuma. Vanaisa oli vahepeal olnud isegi Vaidas mõisavalitseja, enne kui sai jälle kooli tagasi. Vend Viktor meenutab, et Antoni riiud said alguse tavaliselt sellest, et ta nõudis õiglust ja ausust. Näiteks ühe preestriga läks riidu, sest avastas, et too pani kõrvale koolile määratud raha. Kui sündisid ja kasvasid mu ema, onu ja tädi, oli vanaisa koolijuhataja mitmel pool Harju- ja Läänemaal – Kolgal, Sillal, Valtus, Raplas. Kõige enam mäletatakse teda ilmselt Raplas, kus ta oli ministeeriumikooli juhataja 1913–1917. Eesti kooli ajaloos on ta ära märgitud seoses koolilastele tasuta koolisöögi sisseviimisega. Piltidel on vanaisa, nagu kõik tolle aja koolijuhatajad, tsaariametniku mundris. Koolis käis õpetus vene keeles ja koolijuhataja pidi tagama, et lapsed ka vaheajal vene keeles suhtlesid. Sestap mäletatakse Rapla kandis minu koolijuhatajast vanaisa ka kui „venestajat”. Siiski ei saa öelda, et vanaisa Anton oleks olnud alandlik Vene riigi alam. Pigem vastupidi.

      Koolijuhataja Anton Künnapuu pere Raplas 1916. aastal: tagareas Anton, 13-aastane Olga ja abikaasa Helene, esireas 6-aastane Milla ja 8-aastane Peeter

      Et vanaisa oli äge õiguse otsija, ühines ta juba 1905. aasta revolutsiooni ajal punastega. Kui vaatasin Elmo Nüganeni vabaõhulavastust Tammsaare „Tõe ja õiguse” III osa põhjal, siis kujutlesin elavalt ka oma vanaisa Antonit ühena neist vaimustusega lippude all marssijatest ja loosungite hüüdjatest. Ja nagu ema rääkis, oli ta ka 1917. aastal väga haaratud Venemaal alanud revolutsioonist, lõi sellega enamlaste poolel algusest peale kaasa, võttis mõnikord ka mu tollal alles 13–14-aastase ema rahvakoosolekutele kaasa. Lapsena isaga koos saadud romantiline revolutsioonielamus mõjutas üsna otsustavalt minu ema eluvalikuid. Ta oli isa lemmik ja isa oli tema paleus, kelle aadetesse ta pimesi uskus. Isa Anton oma ägeduse ja tulise õiglusejanuga mõjutas teda veel ka pärast oma saladuslikuks jäänud surma. Oma elu lõpul kahetses ema, et polnud oma aatelisuses osanud märgata, kui suurt südamevalu pidi nii isa kui tema pärast kannatama vanaema Helene. Vanaisast kujunes 1917. aastal üks Rapla enamlaste juhte, ta lahkus aasta lõpus Raplast ja asus Harju maakonna nõukogu esimehe kohale. 1918 läks ta koos punastega Venemaale, jäi soetõppe ja suri Narvas 1919. Vanaema Helene jäi kolme lapsega üksi.

      Vanim tütar Olla (Olga) tuli 1916. aastal Raplast Tallinna kooli. Kuna isa oli koolijuhataja, saadi lapsele tasuta koht, see oli vene kool, Nikolai gümnaasium Tallinnas. Kui kool läks sõja eest ära Venemaale, läks ema üle Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumisse. Tallinnas elas Olla ema venna Ivani juures, sellesama, kellel on mustast graniidist hauasammas Seliste kalmistul. Onu Ivan ja ta naine Roosi elasid Ahtri tänaval, praeguseni uusehitiste vahel säilinud kolmekordses paekivist majas. Ema mäletas, et onu Ivani ja tädi Roosi juures olid parkettpõrandad ja väga suured toad. Ja väga karm kasvatus. Aeg oli niisugune, et lapsi kasvatati üldse karmilt. Raplas koolijuhataja peres harjutas isa lapsi laua ääres sirgelt istuma niiviisi, et kepp oli küünarnukkide vahelt läbi lükatud, et nad ettepoole koogutada ei saaks. Ema meenutas elust tädi Roosi juures näiteks seda, kuidas ta ei armastanud hernesuppi ja siis tädi Roosi tõi pilgeni hernesuppi täis taldriku ja ütles: „Enne kuhugi ei lähe, kui supp on söödud!” Tolleaegne kasvatus vähemasti selles peres, ja ma usun, et väga paljudes teisteski, oli selline, et sa teed, mida tegema peab, ja teed seda korralikult. Sa ei lase ennast lonti, ei ütle – oh, mulle ei meeldi. Ema rääkis, et kui ta istus 15 aastat vangis, aitas see isa kasvatus teda sirge seljaga vastu pidada: sa ei lase ennast lonti, sa ei lase ennast meeleheitele, sa ei lase ennast lõdvaks. Sa võimled iga päev, ka vangis olles. Sa pead ennast traksis. See traksis olek oli väga tähtis. Mindki on memm niimoodi kasvatanud, et ma pean olema traksis. Kui ema oli vana, ka siis, kui hakkas saama saja-aastaseks6, armastas ta öelda, et inimene on kui ratas: seisab püsti seni, kuni liigub.

      GÜMNASISTID JA PÕRANDAALUSED

      Tütarlaste kommertsgümnaasium oli omal ajal väga hea kool, mis ühendas tugeva reaalhariduse ja laialdase keelteoskuse. Minu ema sai sealt eluks ajaks suhu inglise, prantsuse ja saksa keele, juba algkoolist ka vene keele. Kommertsgümnaasiumi majas Pärnu maantee ja Vabaduse platsi nurgal asub praegu Inglise kolledž. Ema

4

Anton Künnapuu elas 1864–1919.

5

Anton Anson (1852–1918) oli Eesti Aleksandrikooli juhataja 1888–1905.

6

Olga Lauristin elas 1903–2005.