Isa Goriot. Honore de Balzac

moodustab põhja, millele ladestunud mustusekihid moodustavad kummalisi kujutisi. Tuba on täis võidunud puhveteid, millel seisavad tuhmunud, murenenud servadega karahvinid, ümmargused metallist aluskausikesed, jämedast portselanist siniääreliste taldrikute virnad, valmistatud Tournais’s. Ühte nurka on paigutatud nummerdatud laegastega kast, kus hoitakse pansionäride määrdunud ning veiniplekilisi suurätikuid. Siin kohtab neid hävinematuid mööbleid, hüljatud küll juba kõikjal, mis on paigutatud siia nagu tsivilisatsioonijäänused Parandamatute hospidalis. Te näete siin baromeetrit kaputsiinlasega, kes välja kargab, kui sajab; vastikuid gravüüre, mis riisuvad isu, kõik kuldtriibulistes mustaks lakitud puuraamides; seinakella sarv- ja vaskinkrustatsiooniga, rohelist ahju, Argand’i seinalampe, kus tolm seguneb õliga; pikka, niivõrd rasvase vahariidega kaetud lauda, et mõni naljahambast kostiline võiks kirjutada sinna oma nime, tarvitades sõrme stüülosena; vigaseid toole, viletsaid matikesi espartorohust, mis üha lahti hargneb, ilma et ta siiski iialgi ära kuluks, siis veel vaevaseid, katkise võrega, lagunenud jalasoojendajaid, mille puuosad on söestumas. Et anda aimu, kuivõrd vana see mööbel on, kuivõrd pragunenud, pehastanud, logisev, puretud, käsitu, jalutu, vigane, hingevaakuv ta on, peaks tooma selle kohta kirjelduse, mis vähendaks huvi selle loo vastu ja mida kiirustavad inimesed ei andestaks. Punane paasikpõrand on täis lohke, mida on tekitanud alaline hõõrumine ja rohked värvimised. Lühidalt, siin valitseb viletsus ilma poeesiata, kokkuhoidlik, kontsentreeritud, närune viletsus. Kuigi ta pole veel mäda, on tal juba laigud, kuigi ta pole veel kaltsus ja räbalais, on ta juba kõdunemas.

      See ruum särab oma täies hiilguses hommikul kella seitsme paiku, hetkel, mil proua Vauquer’ kass sammub oma käskijanna ees, hüpates puhveteile, nuusutades siin piima taldrikutega kaetud kaussides ning lastes kuulda oma hommikust nurru. Peagi ilmub lesk, peas mukitud tülltanu, mille alt ripub salk halvasti kinnitatud võltsjuukseid; ta kõnnib, vedades järel oma lohverdatud tuhvleid. Tema vanaldane rasvane nägu, mille keskelt kerkib papagoi noka taoline nina, väikesed lihavad käed, kogu tema isik, ümarik nagu viljasalve rott, liiga täidlane vabisev rind on kooskõlas selle saaliga, kus igritseb õnnetus, kus on vajunud norgu spekulatsioon ja mille sooja läpastanud õhku proua Vauquer sisse hingab, ilma et ta süda pööritama hakkaks. Tema jäine nägu nagu esimene sügiskülm, tema kortsus laugudega silmad, millel tantsijannale ettekirjutatud naeratus vaheldub liiakasuvõtja kibehapu grimassiga, ühe sõnaga, kogu tema isik seletab tema pansioni, nagu pansion viitab tema isikule. Sunnitöö ei ole mõeldav ilma kupjata, ei või kujutleda ühte teiseta. Selle väikese naise hahkjas täidlus on selle elu saadus, nagu tüüfus on haigemaja hõnguste tagajärg. Tema villane kootud aluskuub, mis paistab pealmise alusseeliku alt, mis omakorda on vanast kleidist, kust vatt tungib läbi katkise riide välja, pakub kokkuvõtliku ülevaate salongist, söögitoast, aiakesest, ennustab kööki ning laseb aimata pansionäre. Kui tema on kohal, on pilt täielik. Umbes viiekümne-aastane proua Vauquer sarnaneb kõikide naistega, kel on elus olnud õnnetusi. Tal on klaasine silm ja süütu ilme nagu kupeldajal, kes on valmis ägedasti häält tõstma, et nõuda kõrgemat hinda, kuid kes on nõus kõigega, et aga pehmendada oma saatust, kes reedaks Georges’i või Pichegru, kui Georges ja Pichegru ei oleks juba reedetud. Sellegipoolest on ta südamepõhjas hea naine, ütlevad pansionärid, kes arvavad ta olevat varanduseta, kuuldes teda samuti oigavat ning ägavat, nagu seda teevad nemad isegi. Kes oli olnud härra Vauquer? Kunagi ei kõnelnud ta midagi lahkunust. Kuidas oli ta kaotanud oma varanduse? «Õnnetustes,» vastas tema. Mees oli käitunud temaga halvasti, oli jätnud talle vaid silmad nutmiseks, selle maja elamiseks ning õiguse mitte ühegi õnnetu vastu kaastundlik olla, sellepärast, ütles proua Vauquer, et ta oli kannatanud kõike, mis on võimalik kannatada. Kuuldes oma käskijanna samme, tõttas paks köögitüdruk Sylvie viima sisepansionäridele hommikueinet.

      Välispansionärid aboneerusid harilikult ainult lõunasöögiks, mis maksis kolmkümmend franki kuus. Sellal kui see lugu algab, elas majas seitse pansionäri. Esimesel korrusel asus maja kaks paremat korterit. Proua Vauquer elutses vähem ilusas, kuna teine kuulus proua Couture’ile, Prantsuse vabariigi arvekomissari lesele. Temaga ühes oli keegi väga noor neiu, keda kutsuti Victorine Tailleferiks, kellele lesk asendas ema. Nende kahe daami pansionimaks tõusis tuhande kaheksasaja frangini. Teisel korrusel oli kaks korterit; esimeses elas keegi Poiret’-nimeline rauk, teises umbes neljakümne-aastane mees, kes kandis musta parukat, värvis oma põskhabet, ütles enese olevat endise kaupmehe ning nimetas end härra Vautriniks. Kolmas korrus koosnes neljast toast, millest kaks olid välja üüritud: esimene kellelegi vanapiigale, nimega preili Michonneau, teine endisele nuudli-, makaroni- ning tärklisevabrikandile, keda hüüti isa Goriot’ks. Mõlemad teised toad olid määratud läbisõitvaile lindudele, neile õnnetuile üliõpilastele, kes samuti nagu isa Goriot ja preili Michonneau ei suutnud maksta üle neljakümne viie frangi kuus toidu ning toa eest; proua Vauquer aga ei igatsenudki suuremat nende järele ja võttis neid vastu ainult parema puudusel: nad sõid liiga palju leiba. Sel hetkel kuulus üks tuba noormehele, kes Angoulème’i ümbrusest oli sõitnud Pariisi õigusteadust õppima. Tema arvukas perekond hoidis kokku kõige suuremate loobumiste hinnaga, et saata talle tuhat kakssada franki aastas. Eugène de Rastignac oli neid noormehi, keda õnnetus on harjutanud tööle, kes mõistavad juba õrnas eas neid lootusi, mis vanemad neile panevad, ja kes loovad enesele ilusa tuleviku, arvestades oma õpingute tähtsust ja kohandades need juba ette ühiskonna oodatavale liikumisele, et olla esimesi selle kasutamisel. Kui poleks tema huvitavaid tähelepanekuid ning oskust, millega ta suutis esineda Pariisi salongides, ei oleks seda jutustust varjundanud õiged nüansid, mille eest see kahtlemata võlgneb tänu tema teravale vaimule ning soovile tungida kohutavatesse saladustesse, mida peitsid nii hoolikalt need, kes olid loonud selle olukorra, kui ka see, kes pidi kannatama selle all.

      Neljandal korrusel oli pööning pesu kuivatamiseks ja kaks katusekambrit, kus magasid jooksupoiss Christophe ja paks Sylvie, köögitüdruk. Peale nende seitsme sisepansionäri toitis proua Vauquer, olgu aasta hea või halb, veel kaheksat arsti- või õigusteaduskonna üliõpilast ning kaht või kolme alalist käijat, kes elasid lähikonnas. Kõik nad olid aboneerunud üksnes lõunasöögile. Söögisaali kogunes lõunasöögiks kaheksateist inimest, – mahutada oleks see võinud kahekümne ümber; ent hommikul leidus seal ainult seitse üürnikku, kelle koosviibimine pakkus söögiajal perekondlikku pilti. Kõik tulid siia tuhvleis, lubasid enesele intiimseid märkusi välispansionäride riietumisviisi või väljanägemise ning eelmise õhtu sündmuste kohta, väljendudes koduse usaldusega. Need seitse pansionäri olid proua Vauquer’ helliklapsed; proua mõõtis neile astronoomilise täpsusega hoolt ning tähelepanu, vastavalt nende pansioni arvesummale. Ühesugune õnnetus rõhus neid juhuslikult siia kogunenud inimesi. Teise korruse kaks elanikku maksid ainult seitsekümmend kaks franki kuus. Säärane odav hind, mida leidub ainuüksi Saint-Marceli eeslinnas, Bourbe’i ja Salpêtrière’i vahel, ja millest üksinda proua Couture moodustas erandi, annab tunnistust sellest, et need pansionärid pidid ägama enam või vähem silmanähtava õnnetusekoorma all. Lohutamatu pilt, mida selle maja sisemus pakkus, kordus samuti tema elanike riietuses, kes olid ühteviisi maha käinud. Mehed kandsid kuubi, mille värv oli muutunud kahtlaseks, jalanõusid, nagu neid elegantsetes kvartalites visatakse pühkmekastidesse, kulunud pesu, riideid, mis olid viimasel veerandil. Naistel olid kleidid, mis olid pleekinud, üle värvitud ning juba uuesti värvi kaotanud, vanad nõelutud pitsid, kandmisest läikima löönud kindad, kollakad kraed ning lipendavad rätid. Vaatamata sellistele riietele oli neil peaaegu kõigil hea kehaehitus, tervis, mis oli vastu pannud elutormidele, nägu, mis oli külm, kalk, kulunud nagu väärtuse kaotanud raha. Närtsinud suud olid relvastatud ahnete hammastega. Need pansionärid lasksid aimata möödunud või küpsevaid draamasid; mitte aga draamasid, mida mängitakse rambivalgusel, maalitud lõuendi ees, vaid elavaid ning tumme draamasid, jäiseid draamasid, mis hõõgusid kuumalt südames, draamasid, mil pole lõppu.

      Vana preili Michonneau kandis oma väsinud silmil vasktraadiga ümbritsetud rohelisest võidunud taftist varju, mis oleks kohutanud isegi halastuseinglit. Tema harvade ning nagu nutvate narmastega sall näis katvat luukeret: niivõrd nurgelised olid vormid, mida see varjas. Milline hape oli röövinud sellelt olevuselt tema naiselikud vormid? Ta pidi kunagi olema ilus ning kauni kehaehitusega; kas oli see pahe, kurbus, ahnus? Kas oli ta liialt armastanud? Kas oli ta kaubelnud pruugitud riietusesemetega, oli ta olnud lihtsalt kurtisaan? Kas lunastas