Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

minusse usaldusliku lähenemise inimestesse ja väärtustas mu hinges „kuldlinnuliku” pärimuse. Pärastine kogemuste pealekasv kalestas selle üle kaane, rohkesti inimpõlgustki, kuid kaane all lämmib ikka veel jaatavat elutunnetust; kuulatan rauganagi muinsushelinaid, nii ebakõlalisi maailma tänapäevas.

      Oleks ekslik pidada „Kuldlinnu” lugu päriselt reaalseks looks. Ta on vaid peegeldus läbi mu mäluakende inkrusteeritud klaaside. Ma ei liialda, ei võltsi selles. Püüdsin lugeda oma sünnikodu silmadest tema tõde, kuid paratamatult on elu enese tõde hoopis proosalisem, tuhmim ja karmim kui selle ilukirjanduslik peegeldus. Lõpuks polegi „Kuldlinnu” lugu meistri poolt egoistlikult raami suletud Päevakeste lugu, vaid omaette peatükk teoorjusest vabanenud eesti talude lugulaulus; igatahes – mitte dissonants selles.

      Kui ma nüüd merede tagusest kaugusest oma sünnikodule mõtlen, siis näen ma seda täies tervikluses ja kõigis detailides, mis ma endale lapsepõlvest mällu olen talletanud. See ei ole kogumik värvilisi pilte, ei ole galerii ega panoraam, vaid sõnades vaevu kirjeldatav plastiline kujund, mida ei saa maalida lõuendile ükski pintsel ega päevapildistada ükski aparaat, sest see haarab ühteainsasse fookusse kogu talu olemuse: selle hooned, künni- ja söödimaad, metsad koos raiestikega, lausmikud soosaartega, kopli oma võimsate kaskedega, maismaised allikad ning mudajõekesed metsades; liidab samasse tervikusse veel naabertalugi hooned ning selle heinamaise kopli ilukaasikuga sooveersel künkal. See imelik pilt on nagu mitmepinnaline projektsioon, ent siiski lõimest lõimeni ühiseks kangaks kootud, seostatud oma liitosades just kui matemaatiline valem. Ta ei koosne üksnes ruumi koormavaist staatilistest elementidest, vaid ilmestab ka aegade muutuvusest põhjustatud moondumisi. Ta elab, areneb, omab mõtteid ja meeleolusid. Mu kujutelule esineb see ainsas haardes algusest lõpuni, nii nagu mulle seda kaasa elada ja tunnetada anti. Näen inimesi nende igapäeva askeldusis, näen, kuidas käitusid loomad. Oleks kui sekundi murdosasse mahutatud poolteist tosinat aastaid, millesse kuulub ka mu enda isik irdamata osana.

      Pilt on seda sugestiivsem, et järgnevate aastakümnete voor on tükeldatud sektoriteks nii ajas kui ruumis. Seal rändan ma otsekui ühest näitushoonest teise. Igale paviljonile kuulub eri värving ja erisugune sisustus; ühendus nende vahel on vaid hapra seosega. Vaadeldes üht maalingut, pean teised vaatefookusest kõrvaldama. Võib-olla tuleneb see sellest, et mu ränd on olnud siksakiline: sattusin elama mitmetes maades, pidamata ühtki neist püsivaks asupaigaks. Nad kipuvad mu mälus tuhmuma, taandudes iga uue kohavahetusega järjest kaugemale. Püsima on jäänud vaid Päevakeste lähedus ning hingelisus.

      Ma ei tea, kas kõik inimesed näevad oma sünnikodu ja lapsepõlve sellise jäädavusena; kaldun arvama, et küllap vist. Sest kodu asub meis enestes. Temast väljuvad meie maailma tunnetamise alged; ta on meie areng ja meie isiksuse kujunemine.

      Jälgi jälgimas

      Tavaliselt on mälestuste kirjapanijad iseendasse armunud isikud, üks suuremal, teine vähemal määral. Ma ei arva, et ma nende peres erand oleksin. Aga kaine enesearmastusega seltsib tahtmatult soov ennast mõista, analüüsida oma isikut. Ja kuna tõeks jääb, et inimene ei ole mitte telliskivitaoline tervik ainult temale omase vormi ja kaaluga, vaid kannab endas ristlevaid pärimuslikke elemente ei tea kui paljudest eelnevatest põlvedest, siis ei saa keegi meist pidada ennast suveräänseks isiksuseks. Seda tõde aimati juba noil aegadel, mil veel lähemat aimu polnud pärivuslikest üksustest ja nende ülikeerulisest edasikandumisest sugudevahelisel suhtlemisel. Kui vanad aadlisugukonnad oma perekondlikke arenguliine täpsustatult jälgida püüdsid, siis polnud selles mõõtuandev ainuüksi kõrkuse ja noblessi näivuse eest hoolitsemise tahe, vaid arvatavasti ka aimuslik püüd säilitada teatud liinile omistatavaid vaimseid ning füüsilisi omadusi.

      Eesti talupoeglik rahvas ei saanud kultiveerida selliseid kasvupeenraid ja triiphooneid; sellest poleks ka mingisugust tulu olnud. Aga kui üksikud perekonnad ometi oma „sugupuu” ladvast lähtudes üsna toeka tüveni on suutnud kasvujätkude suhtes usutavaid andmeid koguda, siis polnud see päriselt tühi töö, sest nende andmete varal, kui neid mitmes suunas jälitati, võib luua mingisuguse pildi – olgugi väga puuduliku – noist põhilistest kommetest ja kalduvustest, mis mõjutasid eesti perekondade kujunemise lugu.

      Nende memuaaride autor ei ulatu oma sugukonna tekkimise teele oma jalakandadest kaugemale vaatama. Isegi oma perekonna kitsas ringis ei orienteeru ta teadlikult. Meie majas oli üks vana suurekaustaline Piibli Raamat, nahkkattes puukaantega ja vaskpandlase lukuga. Mu isa oli tolle raamatu esikaane siseküljele kõik sünnidaatumid hoolikalt kirja pannud: oma vanemad, iseenda ja oma naise ning kõik lapsed nende sündimise järjekorras. Mulle ei sattunud pähe kopeerida ja säilitada kirjapandut. Tundus, nagu seisaks Piibel jäädavalt seal, vaevalt teda keegi avas, ning oleks alati käepärast. Hooletusest tingituna ei tea ma nüüd ei oma vanemate ega oma vendade-õdede sünniaastaid. Arvestan nende vanust ja surma umbkaudu. Gottliebist venna kohta leiduvad need andmed teatmeteostes. Kõik, mis ma perekonna loost oman, on pärit mu isa juttudest. Harva, igiharva sellest kõneldigi, ja mulle näib, et keegi meist – Päevakestel üleskasvanuist – ei avaldanud selle vastu erksat huvi. Sünnipäevi meil ei peetud, õnnitlemise kombed olid meile võõrad. Ema juhtus vahel mõnele lapsele ütlema:

      „Näe, täna sa päris tita moodi… Ega sa teagi, et sul eile sünnipäev oli. Kas nägid ilusat und?”

      Too, kelle kõrvadele need sõnad määratud olid, ei vaevunud sageli vastamagi. Hiljem tõid ikka jõudnud lapsed tallu uusi kombeid ning moodsat käitumist, aga need välislaenud ei lisandanud talule uut võlu, pigem varjutasid vanu traditsioone.

      Kirjutades neid ridu, huvitab mind üks mees, kellel pole minevikku ega õiget nimegi. Ta tuli pimedikust ja kadus pimedikku. Teda hüüti kaht moodi: Pirka ja Purtna. Tema välimusest pole antud mulle vähematki aimu, kuid ta olevat olnud pikakasvuline mees. Möödunud sajandi hakul, kümmekond aastat enne Liivimaa talurahva vabastamist, ilmunud mainitud Pirka, alias Purtna, kusagilt Läti radadelt Urvaste kanti. Mõisa ja pastoraati ei julgenud ta minna, paoskledes taludes. Rahvas suhtunud tasse usaldavalt ning abistavalt, sest polnud saladuseks, et mees oli hinghirmunud põgenik mõisa kari eest; võib-olla Marienburgi mõisast. Kas ta läti keelt oskas, jääb küsitavaks. Oleks ta kõnelnud puudulikult Võru-Valga murrakut või viibinud raskustes ennast mõistetavaks teha, siis oleks sellest säilinud kahtlemata kuuldusi. Nii julgen küll oletada, et põgenik pidi olema rahvuselt eestlane.

      Kolanud mõne aja paosklejana, kadus ta urvastlaste silmist. Saamatu peakaotaja ta kindlasti polnud. Mingil moel, vahest ehk pimeda õnne teel, osutus talle võimalikuks saavutada kaitse tolleaegselt feodaal-suurvõimult v. Liphartilt. Elas vaheldumisi Lasva ja Loosi mõisas, võib-olla ka Vastseliinas. Kindlasti pidi ta mõnd kasulikku ametit oskama, sest muidu poleks mõisal olnud huvi teda peretada. Kui talurahva „priiuse” saabudes senistele nimetutele teo- ning orjushingedele perekonnanimesid hakati andma, ei jäänud Pirka-Purtnagi sellest ilma, pealegi oli ta siis juba naisemees. Minu veres tuikab ta lugu sellepärast, et ta oli mu isale vanaisaks.

      Milline tõuge võis nime leidmisel mõõtuandev olla, sellest teadis mu isa kaht versiooni pajatada. Mõisamehena armastanud Pirka-Purtna pühapäevastel jõudetundidel üksindusse minna ning istuda ühe metsõunapuu all, mis ainult ülesuviti vilju kandnud. Ta kiindumus tolle karjamaise puu vastu olnud nii tugev, et ta igal jõuluõhtul selle okste alla pisikese lõkke süütas. Rahvas imetles seda, kuid mees ise seletanud, et ta teeb seda oma ema mälestuseks: ta ema olnud nagu õunapuu. Nime andmisel ta palunud olla – Uibo. Aga Uiboks ristituid olnud juba paar perekonda ees ning mõis ei soovinud enam uut Uibot.

      Teine versioon on usutavam. Purtna soovinud jääda poolenisti oma hüüdnimede juurde, kuid painutada need algupärasusse tagasi: Purtneek. Nii pidi kostma eestlase suus lätikeelne Burtniek – üks pisijärvedest Põhja-Lätis. Kuid seegi soov ei tulnud rahuldamisele, sest tolle järve saksa- ja eestikeelseks nimeks on Asti järv. Mehele öeldud: oled Ast ja asi tahe.

      Ma viibisin hulga aega arvamises, et Eestis ei leidu teist Astinimelist perekonda. Ometi sirgus kord Riigikogu valimiste puhul Saaremaal Asti-nimeline püsti. Tol mehel ja perekonnal pole aga Pirkast-Purtnast põlvnenud Astidega mingit hõimlust.

      Nagu alles laususin, oli Pirka-Purtna perekonnanime saamisel juba abielus.