Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

jaoks oli lehmamüük punaste silmadega nutupäevaks. Kuidas sa saadad oma truu karilooma, kellesse olid armunud ja kelle eest olid hoolitsenud niisama hästi kui perekonnaliikme eest, majast minema – halastuseta lihuniku saagiks! Lahkujale murendati pereleiba, lasti tal seda kausist ja peopesast mugida… saatjal vesised silmad põllehõlmas. Aitüma sulle, Maasik või Ristik, iga piimatilga eest… aitüma sulle rõõmu eest, mis sa meile valmistasid… aitüma ilu eest, mis sa karjamaale olid. Ei saadaks sind küll minema, aga ma olen vaene, ei saa anda sulle armuleiba. Laadavankri pärasse seoti tavaliselt ka kevadine vasikas ja lammaste paar. Nende saatmine polnud nutune toiming, sest need ei jõudnud veel perenaise südamevaraks kasvada.

      Jõulude eel- ja järelajal nähti Mädasoo talunikkegi kreslaga reel Tartu poole sõitvat; lumeteega võis seda lusti endale lubada: mässida tapetud siga otsekui kollakas-sile pühade nukk valgetesse linadesse, jätta tal ainult kärss nähtavale, ja panna ta siis istukile kas või iseenda kõrvale. Märsi alla – seda ei nähta küll, kuid aimatakse – on peidetud külmutatud haned; kui perenaine lahke oli, siis ka pütike võid. Tartu kaupmehed tulid selliseile talunikele juba Luunja teel vastu, peatasid neid ja kõnetasid mehkeldavalt: „Selle papaga olen ma ikka kaubale saanud, maksnud talle head hinda ja saanud ka head vastu. Mis muud kui uuesti käed kokku!” Talumehed aga umbusaldasid; ehk on turuhind etem. Oli raske, üliraske otsustada! Iseasi, kui müüdavat jätkuks kogu aastaks. Kahjuks oli seda ainult kasinalt.

      Lisame sellele vaid mõned koormad punaseid kartuleid viinakoja jaoks. Võinaelakesi ja kanamune ei arvestatud talu tulude hulka; nende eest laekuvaid rublakesi ning kopikaid peeti perenaise „põllerahaks”.

      Kaks korda aastas tuli tasuda talu ostuhinna osamaks ja selle intressid. Kuidas veeretatigi viie- ja kümnerublaseid kuldlutikaid näpu vahel või krõbistati paberraha – ikka oli seda vähe. Kehvemad talunikud hankisid talvel palgatööd: vedasid mõisa metsaraietelt liipreid ja palke raudtee laoplatsidele ja lõid kaasa isegi viinaveovoorides. Seda halvustati ning loeti talule alandavaks, sest talu asjaks oleks pidanud olema tööd anda, mitte tööd hankida. Lausuti etteheitvalt: kui talud kisuvad talvise palgatöö endale, mis peavad siis kandimehed ja pooleterakad peale hakkama? Sajandi lõpuaastad olid paljudele majapidamistele ometi nii kehvad, et ei tulnud küsimusse, millest too või teine rubla lõhnas.

      Ametlikes teadaandeis tihenesid oksjonikuulutused. Kui mõne talu eest kolm maksuterminit lasti tasumata mööduda, siis oli mõisal õigus selline talu sundmüügile ajada. Oksjonihaamrit kardeti hullemini kui hoonete mahapõlemist, sest tuhast tõusid jälle seinad ning katused, aga oksjonil müüdud talu just kui neelati ära: omanik ei saanud sealt enam midagi tagasi; paremal juhul vaid vallasvara, kui selle vastu lisanõudmist polnud tõstetud.

      Vastastikune tulekindlustus töötas rahuldavate tagajärgedega. Kassa tagavarad polnud tähtsad. Et juhtuva ülekulutuse puhul puudujääk liikmete vahel proportsionaalselt kindlustussumma suurusele ära jagati, siis ei tabanud maks kedagi ülekohtuselt ning kassa püsis järjest priske tervise man. Pihkva mailt saabus sageli kerjusperekondi, kes kaebasid, et nende varandus on tuleroaks langenud; enamasti tuli neid kaks vankritäit korraga, lapsed kaasas. Eestlane oma lihtsameelsuses ei jätnud kedagi abistamata. Raha säärastele nurujatele ei antud, küll aga karnitsakaupa jahu ning rukkeid. Eestlane ise ei kerjanud ealeski tulekahju ettekäändel. Tavaliselt ei lubanud ka setu endale sellist lodevust.

      Võrreldes popside, kandimeeste ja saunikute kitsikust taluomanike muredega, leiame korraliku talumehe põlve kuldse põlve olevat, eriti säärastes majapidamistes kui Päevakeste oma. Maata perekondade äärmist viletsust põhjustasid korratud tööolud. Suvisest teenistusest ei jätkunud talviseks moonaks. Tugevad noormehed võisid metsades tööd leida, ehkki mõisad endil alalisi metsaraiujaid pidasid. Tasu metsas oli nii madal, et sellest ainult töötaja kõhutäiteks piisas. Vanadel ja vananevatel meestel polnud tööd loota mujal kui taludes; seda sattus neile harukorril päevaks või paariks. Suurema osa ajast veetsid nad oma suitsuonnides laisklemise ja uimitsemisega. Jäid põduraks, kaotasid energia ning elutahte; olid kevadel alatoitlusest nii kurnatud, et tuigerdasid hädistena. Talumehed pidasid neid käppa imevateks karudeks, süüdistasid laiskuses, halvustasid. Mäletan, kuidas mu isa, kes olusid pisut teadlikumalt oskas hinnata, teiste peremeestega valla- ja koolimajas vaidles.

      „Teie tulete ikka laiskuse jutuga… Ikka teil – laiskus kuradi peapadi. Aga kui inimene sunnitud on laisklema, keda süüdistada siis? Iga nälginud hobusenäru on laisk, sellest saate teie aru. Aga et inimene samuti ära udjatakse, niisama ära nälgib, samasuguseks setukaks muutub… seda ei taha teie mõista.”

      „Mingu tööle,” tsuskab keegi vahele. „Ah sina oled kõva tööandja!” hakkab isa ägetsema. „Palju sul on praegu kodus võõrast tööjõudu?”

      „Sulane on…” „Seda ma tean. Aga miks sa mitut sulast ei pea?”

      „Kurat!” ägestub vastuvaidleja omakorda. „Mitut ei pea?! Kust mina nendele palga võtan? Ega ma asjal ometi raha kükita.”

      „Seal too lugu ongi. Raha kükitamas sa ei käi, palka maksta ei jaksa. Aga ma saadan sulle homme kümme töölist, kes palka ei taha… ainult tööd ja süüa. Kas oled nõus?”

      „Mis magasiaidaks sa mind pead? Et ma muudkui ladugu valla orikatele tsagemed nina alla. Pole oma perelegi toitu ninaga loopida. Tema – ma saadan sulle kümme! Ära narri!”

      „Seda ma tahtsingi sinu suust kuulda!” võidutseb isa. „Teie kõik mõtlete ainult oma asja, aga mina pean hommikust õhtuni vallarahvaga jagelema. Ma tean, keda ja kust king pigistab. Töömehi meil on, aga nälg on meil kah! Niisugune on kallis kord, mis parunid meie maale toonud. Aga mustavatimehed, Saksamaa lambavargad, kiidavad kantslis seda pealegi heaks.”

      Ikka leidus mehi, kes mu isale appi ruttasid. „Vallavanemal on õigus. Mõisade all on niipalju maad, et vares ühest äärest teiseni ei jaksa ära lennata… aga töömehel pole krunti hammastega haaramisekski. Kuradi värk meie maal!”

      Valitses äge venestamispoliitika, parunite sõimamiseks olid suuvärgid lahti. Luterlike pastorite solvamist võidi isegi riigitruuks meeleavalduseks pidada. Absoluutselt püha ning puutumatu oli vaid Vene riiklus ja tsaarivõim. Selle varjul valitses kõikjal viletsus, meie maal mitte sugugi teravamal kujul kui Moskoovias eneses.

      Talude kiratsemise kaudseks põhjuseks oli maailmaturgudel valitsev põllusaaduste hinna madalseis. Kodustest teguritest langes suurim süüosa primitiivsele maaharimisviisile. Põllutöömasinad puudusid täielikult. Kunstväetistest tunti ainult luujahu, tšiili salpeetrit ja Irboska kipsi; nendegi kasutamises puudus teadlikkus. Harjumus ja meeled polnud patriarhaalsest kohtlusest veel vabaneda jõudnud. Kui poleks olnud maksukoormust, palgaliste pidamise ja inventari uuendamise kulusid, siis oleksid need talud võinud täielikus isoleerituses püsida, sest toidu ja kehakatte poolest nad rahuldasid endid ise. Aga maailm ümberringi polnud enam primitiivne. Rahamajanduse ringvool oli ajanud oma tuiksooned ka Maarjamaa põllumajandusse, ilma et sellega oleks kaasunud vajalikku hapniku juurdevoolu. Valitses karjuv rahanälg. Kui mõni haruldane ihnuskoi talletaski kurnast pigistatud rublasid, siis jutustati temast, et tal seisavad hambad rohkem varnas kui suus: perele antavat näljatoitu ja talutütred vahtivat kurjade silmadega isegi vabadikulapsi. Teenijad põgenesid sellistest taludest ja täismees ei läinud sinna sulaseks.

      Poolenisti patriarhaalne elulaad ja vanamoeline majandamine ei olnud küll enam kooskõlas aja uute tendentsidega, kuid sisaldas püsivust ning stabiliseerivat võimet, sisendades talu meeleoludesse enesekindlust ja sõltumatustunnet. Kõik, mis toiduks ja kehakatteks hädavajalik, valmistas talu endale ise. Lamba seljast võetud vill pesti, kraasiti, vammutati ja kedrati lõngaks ning kooti kangaks kodusel jõul, koduste abinõudega. Samuti rändas lina läbi leotuse, pleekimise ja kolkimise vokkidesse, keridesse ja soapilbastesse, kuni paugutati kangaspuil riidekangaiks ihu-, voodi- ja lauapesu jaoks. Jätkus selleks niihästi tahet kui oskust. Villaste riiete õmblemiseks toodi tallu rändrätsep, tavaliselt kahe selliga. Nad sõid perega ühises lauas ja magasid rehe- või tallipealseil. Tasu ei makstud nendele tükitöö alusel, vaid kulutatud tööpäevade eest. Kibedal hooajal võtsid rätsepmeistri sellid talu välistöödestki osa. Läbisaamine inimeste vahel ei olenenud mingist reeglite rangusest, vaid puhtinimlikest