Aegade sadestus. Karl Ast Rumor

pidama. Olude äkked äestasid ühiskondliku elu välispinna ühetasaseks. Mehed käisid kevadest sügiseni linases särgis ja takupükstes. Eriliselt jahedatel päevadel tõmmati särgi peale kuub. Jalatsitena kandsid nii vanad kui noored „tsuugi”, s.t. pastlaid, mille nööridega ristati säärte ümber linane jalarätik, võõrsile minnes põlvini ulatuvad kirjud sukad. Pühapäeviti löödi ennast „vormi”: kodusest riidest ülikonda, tavaliselt hallivärvilisse, ning kollastesse säärsaabastesse. Kaela seoti sitsrätik. Juhtnahast saapaid kandsid ainult jõukamad perepojad ning vallaametnikud. Tavalist saabast kutsuti „kalavinskiks” ehk „ostaskovskiks”; neil oli hoburauakujuline kabi kontsa all ja jämedapealised naelad taldades. Krabedal pinnal nad prõksusid, heitsid tulesädemeidki. Üksikud „viksid” noormehed, nagu Päevakeste talu uhkeldav sulane Kauds, lõid endile paberist krae kaela ja „maniski ette”, manisk samuti paberist. Sellega nad tõusid argipäevaseisusest pühapäevaseisusse; pruudid ei jätnud seda tähele panemata. Ülimaks uhkusesemeks loeti vestitaskust taskuni ulatuvat uuriketti, küsimata, kas uuri oligi selle küljes.

      Talvel kandsid mehed välise riietusena kas pruuniks või valgeks pargitud lambanahka kasukat. Kalavinskite asemel kanti nahaga päitatud viltsäärikuid. Vingtuisuse ilmaga pikemale matkale minnes löödi lontkübara peale veel vene „baslik” ehk „torba”, mille pikad hõlmad keerutati kaela ümber. Kuidas pakane vahel paukuski, ei pääsenud ta selliselt rõivastatud mehele ligi. Linnakehvikule oleks korralik talvevarustus ränka vaeva maksnud; taluteenistujatele tuli see poolmuidu kätte, sest tavaliselt pidi talu rahapalga lisana andma ülikonnatäie riiet ja kolm või neli pargitud lambanahka. Õmblemine heideti ühiskahasse talule töötava rätsepaga. Karjapoistele maksti palk natuuras jahu, tangude, kartulite ja kapsastega; kombekohaselt käis sellega kaasas ka paar naela villu ning leisik linu. Polnud väike koorem, mis karjapoiss vanematele moonana koju sõidutas. Elu oli omandanud kogemusi ja loonud traditsioone. Tänu sellele püsis ka kehvikust kehvemal hing sees; näljasurmajuhtusid ei tuntud, ehkki puudus ühiskondlik hoolekanne ning sotsiaalseadusandlus. Äärmistel juhtudel määras vallavalitsus „magasiaida” salvedest toetust või saatis mõne vanainimese „külakorrale” – talust tallu toitu ja öömaja kerjama. Talud olid kohustatud selliseid priikostilisi vastu võtma.

      Koduse korrashoiu ilme olenes talu naispere omadustest. Kui majas oli täisealisi peretütreid, valitses tubades ja köögis puhtus ning kord: põrandad küüritud, akende ees lillelauad, pannid-pajad läikima löödud; teati ju, et lohakal tüdrukul oli raske õiget meest ohjata. Kosja korral võis peiupoisi pilk tüdruku veetlusest pimestatud olla, aga kosjaisa tuhnis ja nägi kõik – ka voodite ning kappide alla. Abilisteta perenaisel pidi palju majanduslikult ebaolulist unarusse jääma maja nägususe ning veetluse arvel. Rahvasõnaks oli: ega ilu saa patta panna. Laidetavad ja halvustatavad kodud olid need, kus puudus perenaine, kus vallaline mees pidas maja naisteenijate abiga. Seal võis jõulu ajal veel jaanipäevase mustuse jälgi näha.

      Teati jutustada vanapoisist, kes oli omaette vägagi kange mees: soetas igale naisteenijale, ka karjatüdrukule, lapse. Hiljem mangunud ta kallal mitmed peatoiduse vajajad – ikka vallakohtunike ning vöörmündrite õssitamisel –, nii et mehe unedesse oksjonihaamri paugutamine tekkinud. Võtnud siis hingerahu taastamiseks kõik oma sohilapsed ja sohinaised talu leivale. Järgnenud õnnis põli, talu õitsedes Eedeni aiana. Nii vähemalt olnud see loo esimestel aegadel. Loo pärastisel poolel oli teine versioon: naised kakelnud, lapsed lärmitsenud, koerad põgenenud kodunt. Talu põrguks pöördunud, ei jäänud mehel muud varaks, kui võtta nöör ja otsida paras oks.

      Lugejad taipavad juba, et see lugu polnud pärit Mädasoo ranniku taludest, vaid võõrsilt toodud nali, vist mulgimaine anekdoot. Mädasoo rannikult oleks palju veetlevaid lugusid kirja panna, näiteks: mu ristiisa Riihora Jassi karjatarasse tekkis ühel sügisevihma ööl kuninglikult ilus vasikas; kasvu poolest küll pisiloomake, kuid targa ning sädeleva pilguga. Lähemal silmitsemisel selgus, et tegemist polnud karilooma vasikaga, vaid metskitse orvukesega. Üks lehmadest adopteeris ta endale kasulapseks, hoidis ja imetas teda. Oli varemgi juhtunud, et metskitsed segunesid karjamaal vasikate kilda, kuid kadusid sealt kähku. Tookordne ullike-orvuke jäigi kariloomaks ning talvitas Riihora laudas. Kevadisel karjalaskel läks temagi koos teiste loomadega karjamaale, kuid ei tulnud sealt enam tagasi.

      Kahjuks olen ma nende lookeste jutustamisega õigest vesteainest kõrvale kaldunud. Tahtsin pühendada veel mõne tunnustava sõna tolleaegsetele talunaistele, kelle erksus ja tundelisus hingestasid nonde muistsete kodukollete argi- ning pühapäeva elu. Alalised majanduslikud mured jätsid vähe võimalusi koduse mugavuse eest hoolitsemiseks. Meeste mõte kulges külmasjalike aineliste huvide suunas, aga talude naishinged jäid olude tõkkeiski ilu ning soojust janunevaiks. Polnud keegi neist kuulnud imetaolisi sõnu rakenduskunst, sisedekoratsioon. Ometi innustas neid kodukaunistamise tung harrastama käsitöid, mis olid kõrge kunstilise väärtusega, ilma et tegijad ise seda oleksid aimanudki. Kuuldus uutest kangamustreist ja tekikirjadest levis kiiresti; neid hangiti viibimata ning peeti omavahel aru, kuidas neid otstarbekamalt peeltele rakendada. Iga talu püüdluseks oli omada nägusaid voodivaipu, peenmustriga laudlinu, pitskardinaid ja väljaõmblustega vaheriideid. Hool ja armastus, mis talletati igasse säärasesse esemesse, lõid just kui omaette õhkkonna, kust levis soojust ja sujuvust.

      Lõpuks – need talud ise. Mul on kiusatus võrrelda nende olemust tüvekate vaigupedajatega. Nad seisid oma paigal näiliselt muutumatuina, aga neil olid sügavad juured ja erisugune aja kalestatud ramm. Tuul vintsutas neid, suutmata laastata neid paljaks. Iga aasta pookis neile uue kasvupügala, võib-olla millimeetripikkuse, ent ikkagi rohelise. Nii nad kähardusid, samastanud oma saatuse rahva saatusega.

      Südamete muinasjutus nad kasvavad edasi.

      Setud

      Meie talu erines teistest samal joonel asuvatest taludest pindala suuruselt ja mitmekesisuselt. Lahus tervikust, kuulus talule veel tubli lahmakas luhast heinamaad setu külade vahele kiilutud Orava metsa ja Soeküla kõrtsi laugmikul. See moodustas kokku umbes sada kakskümmend tiinu, niisiis ümmarguselt kolme keskmise talu pindala. Tõeliselt oli see vaid näilisus, sest ligilähedalt pool sellest alast oli kaetud sooga, mille tulutoovus oli üpris tühine. Soos asus saari, kuid pind nende vahel oli eriti laukane. Kui suureks loeti muistse talu „vakamaade” arvu, ei mäleta ma enam; pole sel ka tähtsust, sest kolm esialgset põldu, mille alusel arvestati vakamaid, olid muutunud aegade jooksul talu „kuldvaraks”: uued põllud, raadatud võsastike ning põntjate alt, ületasid neid hiljem mitmevõrdselt.

      Teine erinevus, ühtlasi suur eelis majapidamisele, seisis Päevakeste metsarikkuses. Imelikul kombel oli muiste larakas põlismetsa mõõdetud mõisametsa küljest Päevakeste krundi külge. Peale selle kattis palkpedajate mets talu suurimat saart – Liivaksaart, mille tipust avanes kaugvaade ümbruskonnale. Läheduse ja ilu tõttu pidasime suurt lugu pedajapalust, mis asus talu hoonetega piirduva põllu taga, palistades soo servaala ning kaht pisikest sõsarsaart. Rahvas oli tolle palu ammu juba ristinud Tõrvaho paluks, sest pärisorjuse ajal pesales seal üks noid tõrvautjaid ning karutapjaid, keda olen maininud selle raamatu esimeses peatükis. Tõrvahaud oma ummistunud truupidega ja muru alla mattunud müürijäänustega oli ajaviitlastele mugavaks olesklemise paigaks, kus leidus kivikühmikuid istumiseks ja murulapikesi lebamiseks. Sooperv tõrvahaua all oli järsk; sealt väljus veerohke allikas, vulises ning immutas kaldanõlvakut, kus selle tagajärjel kasvasid lopsakad võsataimed ning putked. Lätte põhjapinnal sädelesid kvartskivi killud ja sõmerliiva kristallid. Rahvasuu teadis pajatada, nagu oleksid tantsinud muistsetel aegadel selle lätte ümber haldjad ning soovaimud. Palu ise oli juba hõrenenud, paiguti muruks muutunud. Kanarbik ja pohlavarred vaibastasid mändide alust.

      Peale põlise metsarikkuse tihnitses paju-, lepa- ja muid räbastikke igal pool, kuhu ründav soo oma rõõneid sirutas. Padrikuks põimunud kuusevõsad kiildusid pervealustesse kitsustesse ja katsid pisikest kaksik- ehk sõsarsaart, milliseid me nende sõõriku kuju tõttu Kopekaiks kutsusime. Peab järeldama, et talude algmüügi ajal metsa ei osatud veel rikkuseks lugeda; vastasel korral poleks mu isa suutnud Päevakestet osta.

      Kahtlemata mõjutas soo oma ilmete rikkusega ja varakevadise häälterohkusega talu enesetunnet ning meeleolu, luues petliku mulje võimalustest – tormata ja saavutada. Näis, nagu