Hea põhjatuule vastu. Daniel Glattauer

mind vaheldumisi üles ja alla. Hetkel parajasti jälle alla. Ma tunnistan seda. Aga võib-olla oletegi selline üksildane, pärsitud, ringiuitav, hall (Rumeenia) rahehunt, kes ei suuda naisele silma vaadata. Selline, kellel on tõeliste kohtumiste ees üüratu hirm. Kes peab pidevalt endale oma fantaasiamaailmu looma, kuna ei orienteeru asises, elatavas, käegahaaratavas, reaalses ümbruses. Võib-olla on teil pesuehtne naistekompleks. Ah, seda küsiksin ma praegu meelsasti Marlenelt. On teil äkki juhtuslikult tema kehtiv telefoninumber – või selle Hispaania piloodi oma? (See oli nali, palun mitte jälle kolm päeva solvunud olla.)

      Ei, Leo, ma olen teist hullupööra sisse võetud. Te meeldite mulle. Isegi väga! Väga-väga-väga! Ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et te ei taha mind näha. See ei tähenda, et ma peaksime päriselt kohtuma. Loomulikult ei pea! Aga mina näiteks tahaksin meeleldi teada, kuidas teie välja näete. See seletaks paljutki. Ma pean silmas, see seletaks, miks te kirjutate nii, nagu te kirjutate. Kuna siis te nimelt näeksite välja nii, nagu näeb välja keegi, kes kirjutab nagu teie. Ja ma tahaksin neetult meeleldi teada, kuidas näeb välja keegi, kes kirjutab nii nagu teie. See oleks siis selgitatud.

      À propos: selgitamine. Ma ei taha siin õigupoolest oma mehest rääkida. Teie võite igatahes oma naistest rääkida (kui neid on ka mujal kui meiliboksis). Ma võin teile ka häid nõuandeid jagada, ma suudan end suurepäraselt teiste naiste asemele mõelda, ma ju nimelt olen naine. Aga minu mees … Heakene küll, ma ütlen teile: meil on imeline, harmooniline suhe koos kahe lapsega (need tõi ta sõbralikul kombel kaasa, et säästa mind rasedustest). Meil pole teineteise ees saladusi. Ma olen talle jutustanud, et vestlen sageli meili teel ühe „kena keelepsühholoogiga”. Tema küsis: kas sa ei taha temaga tutvuda? Mina vastasin: ei. Tema küsib siis: mis see siis on? Mina: ei midagi. Tema: ahsoo. – Oligi kõik. Rohkem ei tahtnud ta minult teada, rohkem ei tahtnud ma talle öelda. Rohkem ei taha ma temast rääkida. Okei?

      Nii, kallis rahekaru, nüüd teist: kuidas te välja näete? Öelge mulle. Palun!!!

      Kõike kaunist, teie Emmi

      Järgmisel päeval

      TEEMA: test

      Kallis Emmi, mul on teie külm-soe-duššidest ka väga raske hoiduda. Kes õigupoolest maksab meile kinni aja, mille siin koos (ilma teineteiseta) istudes raiskame? Ja kuidas te sobitate selle oma töö ja oma perekonnaga? Oletatavasti on mõlemal teie kahest lapsest veel vähemalt kolm vöötoravat või midagi taolist. Kust te leiate vaba aega, et tegelda nii intensiivselt ja põhjalikult võõra rahekaruga?

      Te tahate niisiis tingimata teada, kuidas ma välja näen? Hea küll, ma püstitan nüüd ühe väite ja teen ettepaneku üheks mänguks, tunnistan, et see on hullumeelne mäng, aga te peaksite mind ka mõnest teisest küljest tundma õppima. Niisiis: vean kihla, et ma leian, ütleme kahekümne naise seast otsekohe selle ühe ja ainsa Emmi Rothneri üles, teie aga ei arvaks sama hulga meeste seast iial ehtsat Leo Leiket ära. Kas võtame sellise testi ette? Kui te ütlete „jah”, siis võime kaalutleda sobilikku tegutsemisviisi.

      Meeldivat ennelõunat, Leo

      50 minutit hiljem

      RE:

      Muidugi teeme seda! Te olete ju tõeline seikleja! Ennetades oma kaalutlusi, ütlen, et te ei tohi mulle pahaks panna: ma nimelt arvestan sellega, et te mulle optiliselt üldse ei meeldi, kallis Leo. Ja see võimalus on suur, sest mehed mulle põhimõtteliselt ei meeldi, vähesed erandid (enamasti homod) välja arvata. Vastupidi – nojah, ma parem ei ütle sel teemal rohkem midagi. Te niisiis kujutate ette, et tunnete minu otsekohe ära. Küllap teil on siis mingi ettekujutus, milline ma välja näen. Kuidas see oligi? „42-aastane, väike, õbluke ja elav, lühikeste tumedate juustega.” Soovin teile juba praegu palju edu äratundmisel! Kuidas me siis seda teeme? Kas saadame kumbki teisele kakskümmend fotot, nende hulgas enda oma?

      Kallist tervist, Emmi

      Kaks tundi hiljem

      VS:

      Kallis Emmi, teen ettepaneku, et me kohtuksime isiklikult, ilma seda teadmata, niisiis nõnda, et jääme inimeste hulgas äravahetatavaks. Võiksime valida näiteks suure messikohviku Huber Ergeltstrassel. Te teate seda kindlasti. Seal käib pidevalt väga eriilmeline rahvas.

      Valime ajavahemiku kaks tundi, võib-olla mõne pühapäeva pärastlõunal, ning selle aja jooksul oleme mõlemad kohal. Inimeste pideva edasi-tagasi saalimise ja trügimise seas ei torka seal silma, mida me püüame vastastikku avastada.

      Mis puutub teie võimalikku pettumusse juhul, kui ma ei vasta teie optilistele soovidele, siis ma arvan, et me ei pea ju oma välimuse saladust ka pärast kohtumist avaldama. Minu meelest on huvitav see, kas ja mille järgi usume teist ära tundvat, mitte see, kuidas me mõlemad välja näeme. Ma ütlen veel kord: ma ei taha teada, kuidas te välja näete. Ma tahan teid ainult ära tunda. Ja seda ma teen. Muide, ma ei hoia enam kinni oma varem avaldatud isikukirjeldusest. Te olete (hoolimata abikaasast ja lastest) minu jaoks veidi nooremaks muutunud, proua Emmi Rothner.

      Ja veel: see rõõmustab mind, et te ikka ja jälle minu vanu meile tsiteerite. Tähendab, et te olete need ilmselt alles hoidnud. See on meelitav.

      Kuidas teile minu idee kohtumisest meeldib?

      Kõike kaunist, Leo

      40 minutit hiljem

      RE:

      Kallis Leo, üks probleem juba on: kui te mu ära tunnete, siis teate, kuidas ma välja näen. Kui mina teid ära tunnen, siis tean, kuidas te välja näete. Teie aga ei taha ju üldse teada, kuidas ma välja näen. Ja mina kardan, et te mulle ei meeldi. Kas siis on meie põneval ühisel lool lõpp? Või teisiti küsides: tahame äkki nii tungivalt teineteist ära tunda, et ei peaks enam kirju vahetama? – Sel juhul oleks hind uudishimu eest minu jaoks liiga kõrge. Meelsamini jääksin anonüümseks ja saaksin elu lõpuni rahekarult kirju.

      Musi, Emmi

      35 minutit hiljem

      VS:

      Seda ütlesite küll armsalt! Mina meie kohtumise pärast küll ei muretse. Te ei tunne mind ära. Ja minul on teist nii selge ettekujutus, et saan sellele vaid kinnitust. Kui minu pilt teist siiski (vastupidiselt kõikidele mu ootustele) ei klapi, siis ei suuda ma teid nagunii identifitseerida. Sel juhul jään oma fantaasiapildi juurde.

      Musi vastu, Leo

      Kümme minutit hiljem

      RE:

      Meister Leo, see ajab mu hulluks, et te usute nii kindlalt teadvat, kuidas ma välja näen! See on teist õige häbematu. Nõndaks, see tuli nüüd ka ära öelda. Üks küsimus veel: kui te vaatate seda selgete kontuuridega fantaasiapilti minust, Leo, kas ma siis vähemalt meeldin teile?

      Kaheksa minutit hiljem

      VS:

      Meeldima, meeldima, meeldima. Kas see on tõesti nii tähtis?

      Viis minutit hiljem

      RE:

      Jah, see on ülimalt tähtis, härra Moraaliteoloog. Vähemasti minu jaoks. Mulle meeldib 1) meeldimist leida. Ja mulle meeldib 2) meeldida.

      Seitse minutit hiljem

      VS:

      Kas sellest ei piisa, kui te 3) iseendale meeldite?

      Üksteist minutit hiljem

      RE:

      Ei, selleks olen ma liiga nõudlik. Pealegi meelditakse iseendale siis veidi rohkem, kui meelditakse teistele. Teie tahate 4) arvatavasti ainult oma meiliboksile meeldida, on nii? Tema on kannatlik. Selleks ei pea te isegi mitte hambaid pesema. Kas teil üldse on neid veel? Või pole ka see nii tähtis?

      Üheksa minutit hiljem

      VS:

      Lõpuks ometi olen ma taas hoolitsenud Emmi vereringe ergutamise eest. Et seda teemat esialgu lõpetada: fantaasiapilt teist meeldib mulle erakordselt hästi, muidu ei mõtleks ma nii sageli sellele, kallis Emmi.

      Tund