Hea põhjatuule vastu. Daniel Glattauer

Nõnda, ja nüüd paari punkti kohta:

      1) Teil on väljakujunenud hulgimeili-jõulutervituse-psühhoos! Kust te selle külge saite? Paistab, et te solvute surmani, kui öeldakse „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!”. Hea küll, ma tõotan teile, et ma ei ütle enam iial-iial nii! Muide, minu meelest on hämmastav, et te tahate „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat!” põhjal inimese vanust järeldada. Kui ma oleksin öelnud „Rõõmsaid jõule ja õnnelikku uut aastat!”, kas ma oleksin siis kümme aastat noorem olnud?

      2) Kahju küll, kallis Leo Keelepsühholoog, aga see, et üks naine ei või olla noorem kui 20 aastat, kui ta ei kasuta sõnu „cool”, „lahe” ja „räige”, tundub minu meelest küll natuke eluvõõralt ülemprofessorlik. Mitte et ma mässaksin siin kirjutada nii, et te võiksite mõelda mind nooremaks kui 20 aastat. Aga kas seda saab tegelikult teada?

      3) Niisiis, te ütlete, et ma kirjutan nagu 30. Kuid 30-aastane ei loe Like’i, väidate teie. Siinkohal seletan ma meelsasti: ajakirja Like tellisin ma oma emale. Mida te nüüd ütlete? Kas ma olen nüüd ometigi noorem, kui ma kirjutan?

      4) Selle põhjapaneva küsimusega pean teid üksi jätma. Mul on kahjuks üks kella peale minek. (Firmakoolitus? Tantsukursus? Maniküür? Kohvitantade kohtumine? Valige rahulikult õige.)

      Ilusat päeva, Leo!

      Emmi

      Kolm minutit hiljem

      RE:

      Ahjaa, Leo, ühe asja tahan teile siiski reeta: kinganumbrit pakkusite päris hästi. Ma kannan 37-t. (Aga teil ei pruugi mulle kingi kinkida, mul on juba kõik olemas.)

      Kolm päeva hiljem

      TEEMA: midagi puudu

      Kallis Leo, kui te mulle kolm päeva ei kirjuta, on mul kahesugused tunded: 1) ma olen imestunud, 2) mul on midagi puudu. Kumbki pole meeldiv tunne. Võtke midagi selle vastu ette!

      Emmi

      Järgmisel päeval

      TEEMA: lõpuks saadetud!

      Kallis Emmi, enesekaitseks teatan: ma kirjutasin teile iga päev, ainult ma ei saatnud meile ära, jah, vastupidi: ma kustutasin need kõik ära. Nimelt olen ma meie dialoogis jõudnud delikaatse punktini. Keegi Emmi kinganumbriga 37 hakkab mind pikkamisi huvitama rohkem, kui mahub piiridesse, milles ma temaga vestlen. Ja kui tema, keegi Emmi kinganumbriga 37 kohe alguses tõdeb, et „tõenäoliselt me ei kohtu iial”, siis on tal mõistagi täiesti õigus ja ma jagan tema seisukohta. Ma pean seda väga-väga targaks, kui me lähtume sellest, et meil ei saa olema mingit kohtumist. Ma nimelt ei taha, et meie vestluse laad siin langeks mingi tutvumiskuulutuste ja chatroomi-loba tasemele.

      Nii, ja selle meili saadan ma nüüd lõpuks ära, et temal, kellelgi Emmil kinganumbriga 37 vähemalt midagigi minult meiliboksi potsataks. (Erutav see tekst pole, ma tean, see on ka üksnes murdosa sellest, mida ma tahtsin teile kirjutada.)

      Kõike head, Leo

      23 minutit hiljem

      RE:

      Ahaa, keegi Leo Keelepsühholoog ei taha niisiis teada, kuidas keegi Emmi kinganumbriga 37 välja näeb? Leo, seda ma teist ei usu! Iga mees tahab teada, kuidas näeb välja naine, kellega ta räägib, teadmata, kuidas naine välja näeb. Ta tahab isegi võimalikult kiiresti teada, kuidas naine välja näeb. Sest siis ta teab, kas ta tahab naisega veel edasi rääkida või mitte. Või äkki mitte?

      Südamlikult, keegi 37ne Emmi

      Kaheksa minutit hiljem

      VS:

      See oli nüüd küll rohkem hüperventileerimine kui kirjutamine, on nii? Ma ei pea sugugi teadma, kuidas te välja näete, kui te mulle selliseid vastuseid annate, Emmi. Nagunii olete mul silme ees. Ja selleks ei pea ma isegi mitte keelepsühholoogiaga tegelema.

      Leo

      21 minutit hiljem

      RE:

      Te eksite, härra Leo. See oli kirjutatud täiesti rahulikult. Te peaksite kord nägema seda, kuidas ma päriselt hüperventileerin. Üldiselt te aga kaldute minu küsimustele põhimõtteliselt mitte vastma, on nii? (Kuidas te küll õigupoolest välja näete, kui küsite „on nii?”?) Aga lubage mul veel pöörduda tagasi teie tänase ennelõunase meili-potsatuse juurde. Miski ei sobi seal sugugi kokku. Ma rõhutan:

      1) Te kirjutate mulle meile ega saada neid ära.

      2) Te hakkate pikkamisi minu vastu rohkem huvi tundma, kui „meie vestluse piiridesse” mahub. Mida see peaks tähendama? Kas meie vestluse piirid pole siis just nimelt vastastikune huvi täiesti võõra isiku vastu?

      3) Te peate seda väga targaks – ei, te peate seda lausa „väga-väga targaks”, et me iialgi ei kohtu. Ma kadestan teid teie kirglikus pöördumises tarkuse poole!

      4) Te ei soovi mingit chatroomi-loba. Vaid? Millest me peaksime vestlema, et te ei hakkaks pikkamisi minu vastu rohkem huvi tundma, kui „piiridesse” mahub?

      5) Ja veel, sugugi mitte ebatõenäoliseks juhuks, et te ühelegi eespool esitatud küsimusele ei vasta: te ütlesite, et see oli üksnes murdosa sellest, mida tahtsite mulle kirjutada. Kirjutage rahulikult ka ülejäänu. Ma rõõmustan iga teie rea üle!

      Ma nimelt loen teid meelsasti, kallis Leo.

      Emmi

      Viis minutit hiljem

      VS:

      Kallis Emmi, kui te ei saa panna kirja 1), 2), 3) ja nii edasi, siis pole te teie ise, on nii? Homme rohkem. Ilusat õhtut.

      Leo

      Järgmisel päeval

      Teemat pole

      Kallis Emmi, kas teile on ka pähe tulnud, et me ei tea teineteisest absoluutselt midagi? Me loome teineteisest virtuaalseid fantaasiakujusid, valmistame illusoorseid fantoompilte. Me esitame küsimusi, mille võlu seisneb selles, et need ei saa vastuseid. Jah, me muudame selle spordiks: äratada teise uudishimu ja seda muudkui õhutada, samas kui me seda kategooriliselt ei rahulda. Me püüame lugeda ridade vahelt, sõnade vahelt, varsti juba tähtede vahelt. Me üritame kramplikult teist õigesti paika panna. Ja samal ajal peame hoolikalt meeles, et endast mitte midagi olulist reeta. Mida tähendab „mitte midagi olulist”? – Ei midagi, me pole veel midagi oma elust jutustanud, mitte midagi, millest koosneb argipäev, mis kummalegi meist oluline võib olla.

      Me suhtleme õhutühjas ruumis. Me oleme viksilt tunnistanud, millise tööga tegeleme. Teoreetiliselt kujundaksite teie mulle ilusa kodulehekülje, mina koostaksin teile selle eest praktiliselt (halbu) keelepsühhogramme. See on kõik. Tänu ühele viletsale linnaajakirjale teame, et elutseme samas suurlinnas. Aga muidu? Ei midagi. Meie ümber pole ühtki teist inimest. Me ei ela kuskil. Meil pole vanust. Meil pole nägu. Me ei tee vahet ööl ja päeval. Me ei ela mingis ajas. Meil on mõlemal arvutiekraan, kummalgi rangelt omaette salajas, ja meil on ühine hobi: meid mõlemat huvitab üks täiesti võõras isik. Braavo!

      Mis minusse puutub, siis jõuan siinkohal ülestunnistuseni: te huvitate mind meeletult, kallis Emmi! Ma ei tea küll, miks, aga ma tean, et sellel on olnud silmapaistev ajend. Kuid ma tean ka seda, kui absurdne säärane huvi on. See ei peaks iial kohtumisele vastu, ükskõik, kuidas te välja näete, kui vana te olete, kui palju te suudaksite oma märkimisväärsest meili-sarmist võimalikule kohtumisele kaasa võtta ja mis teie kirjutatud keelelisest huumorist väljenduks ka teie häälepaeltes, teie pupillides, teie suunurkades ja ninatiibades. Ma kahtlustan, et see „meeletu huvi” saab toitu ainuüksi meiliboksist. Iga katse see sealt välja lasta nurjuks ilmselt haledasti.

      Nüüd minu võtmeküsimus, kallis Emmi: kas te tahate ikka veel, et ma teile meile kirjutaksin? (Sedapuhku oleks selge vastus vägagi vastutulelik.)

      Kõike-kõike armast, Leo

      21 minutit hiljem

      RE:

      Kallis Leo, seda tuli nüüd küll