Hea põhjatuule vastu. Daniel Glattauer

ma tahan, et te kirjutaksite mulle meile edasi, kui see teile vaeva ei valmista. Kui see polnud veel piisavalt selge, siis proovin veel kord: JAH, MA TAHAN!!!!! MEILE LEOLT! MEILE LEOLT! MEILE LEOLT. PALUN! MA OLEN SÕLTUVUSES LEO MEILIDEST!

      Ja nüüd peate mulle tingimata avaldama, miks pole sellel, et te minu vastu huvi tunnete, mingit põhjust, küll aga „on olnud silmapaistev ajend”. Ma nimelt ei mõista seda, kuid see kõlab põnevalt.

      Kõike-kõike armast ja lisas veel üks „kõike”, Emmi

      (PS: Teie viimane meil oli võimas! Absoluutselt huumorivaene, aga tõeliselt võimas!)

      Ülejärgmisel päeval

      TEEMA: rõõmsaid jõule

      Kas teate, kallis Emmi, ma rikun meie tavasid ja jutustan teile täna midagi oma elust. Ta nimi oli Marlene. Veel kolme kuu eest oleksin kirjutanud: ta nimi on Marlene. Täna oli ta nimi nii. Pärast viit aastat olevikku ilma tulevikuta olen lõpuks leidnud mineviku. Ma säästan teid meie suhte üksikasjadest. Kõige ilusam oli selles alati uus algus. Kuna meile mõlemale meeldis nii kirglikult uuesti alustada, tegime seda iga paari kuu tagant. Kumbki meist oli „elu suur armastus”, aga mitte iial siis, kui me olime koos, vaid ainult siis, kui taas kord pingutasime, et kokku saada.

      Jah, ja sügisel oli siis asi lõpuks nii kaugel: temal oli teine, keegi, kellega ta kujutles end mitte ainult kokku saavat, vaid ka koos olevat. (Kuigi mees oli ühe Hispaania lennufirma piloot, palun väga.) Kui ma sellest teada sain, olin äkitselt nii kindel nagu ei iial enne, et Marlene on „minu elu naine” ja ma peaksin tegema kõik, et teda mitte alatiseks kaotada.

      Ma tegin nädalaid kõik ja natuke enamgi veel. (Ka siinkohal säästan teid parem detailidest.) Ja tema oleks tõesti juba peaaegu andnud mulle ja seega meile mõlemale viimse võimaluse: jõulud Pariisis. Mul oli kavas – naerge mind rahulikult välja, Emmi – teha talle seal abieluettepanek, täielik idioot, nagu ma olen. Tema ootas veel vaid „hispaanlase” tagasilendu, et rääkida talle tõtt minust ja Pariisist – selle ta oma sõnul võlgnes mehele. Mul hakkas kõhus keerama, mis tähendab „keerama” – mul oli hispaanlaste Airbus kõhus, kui ma mõtlesin Marlene ja tolle piloodi peale. Oli 19. detsember.

      Pärastlõunal teatas ta – ei, isegi mitte telefonis – katastrofaalselt meili teel: „Leo, see ei lähe mitte, ma ei suuda, Pariis oleks taas uus vale. Palun andesta mulle!” Või midagi sarnast. (Ei, mitte midagi sarnast, vaid sõna-sõnalt.) Ma kirjutasin otsekohe vastu: „Marlene, ma tahan sinuga abielluda! Ma olen kindlalt otsustanud. Ma tahan alati olla sinuga koos. Ma tean nüüd, et suudan seda. Me kuulume kokku. Usalda mind veel viimast korda. Palun, räägime kõigest Pariisis. Palun ütle jah Pariisile.”

      Nõndaks, ja siis ootasin ma vastust, ühe tunni, kaks tundi, kolm tundi. Vahepeal vestlesin iga paarikümne minuti tagant tema kurttumma kõnepostiga, lugesin arvutisse salvestatud vanu armastuskirju, vaatasin meie digitaalseid armastusfotosid, mis kõik olid tehtud meie loendamatute leppimisreiside ajal. Ja siis põrnitsesin ma jälle nagu kurjast vaimust vaevatu ekraani. Sellest üürikesest südametust helisignaalist, mis kõlab uue sõnumi saabudes, sellest väikesest naeruväärsest ümbrikukesest teateribal sõltus minu elu koos Marlenega ehk toonasest vaatepunktist minu edasine elu.

      Määrasin iseendale kannatamise tähtaja kuni kella 21-ni. Kui selleks ajaks Marlene endast märku ei anna, siis oli Pariisiga ja seega minu ilmselt viimase võimalusega kõik läbi. Kell oli 20.57. Ja äkki: helisignaal, ümbrikuke (elektrilöök, südameseiskumine), teade. Ma sulen paariks hetkeks silmad, kraabin kokku oma positiivse mõtlemise kõik haledad jäänused, keskendun igatsetud teadaandele, Marlene nõustumisele, Pariisile kahekesi, elule koos temaga igaveseks. Ma ajan silmad pärani, avan kirja. Ja ma loen, loen, loen: „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat soovib Emmi Rothner”.

      Nii palju minu „väljakujunenud hulgimeili-jõulutervituse-psühhoosi” kohta.

      Kena õhtut, Leo

      Kaks tundi hiljem

      RE:

      Kallis Leo, see oli eriti hea lugu. Eelkõige vaimustas mind puänt. Ma olen peaaegu uhke, et sain seal nii saatuslikult mängu tulla. Loodetavasti te mõistate, et olete mulle, oma „virtuaalsele fantaasiakujule”, oma „illusoorsele fantoompildile” endast midagi erakordset reetnud. See oli nüüd tõeliselt „isiklik elu stiilis: Leo, keelepsühholoog”. Ma olen täna juba liiga väsinud, et selle kohta midagi tarvitamiskõlblikku öelda. Aga homme saate mult korraliku analüüsi, kui lubate. Sellise koos 1), 2), 3) – ga ja nii edasi. Magage hästi ja nähke mõttekaid unenägusid. Niisiis mitte Marlenest, soovitaksin ma.

      Emmi

      Järgmisel päeval

      TEEMA: Marlene

      Tere hommikust, Leo. Kas ma võin teid pisut karmimalt kohelda?

      1) Te olete niisiis mees, kes suudab naisest huvituda vaid alguses ja lõpus – kui ta tahab naist vallutada ja vahetult enne seda, kui naine tal lõplikult käest libiseb. Vahepealne aeg – mida võib nimetada ka koosolemiseks – on teie jaoks liiga igav või liiga pingutav, või mõlemat korraga. On nii?

      2) Te olete (sedapuhku) küll justkui imekombel vallaliseks jäänud, aga selleks, et üht hispaanlasest pilooti oma sama hästi kui endise kallima voodist välja ajada, oleksite valmis rahulikult altari ette astuma. See osutab pigem vähesele lugupidamisele abielutõotuse vastu. On nii?

      3) Te olete korra juba abielus olnud. On nii?

      4) Te olete nii elavalt mul silme ees: soojalt ja pehmelt enesehaletsusse mähkununa, armastuskirju lugedes ja vanu fotosid vaadates, selle asemel et teha midagi, mis viiks naisterahva mõttele, et äkki on teie juures märgata mingit armastusevirvet või vaikset soovi millegi püsivama järele.

      5) Mnjah, ja siis potsab MINU saatuslik meil teie olemist või mitteolemist haldavasse meiliboksi. See on nii, nagu oleksin mina kõige ideaalsemal hetkel üleüldse öelnud lõpuks välja selle, mis Marlenel ilmselt juba aastaid keelel oli: LEO, SEE ON LÄBI, SEST SEDA POLE KUNAGI OLNUDKI! Või teiste sõnadega, raskepärasemalt, poeetilisemalt, meeleolukamalt: „Rõõmsaid jõule ja head uut aastat soovib Emmi Rothner”.

      6) Aga nüüd, kallis Leo, tehke suurejooneline žest. Te vastate Marlenele. Te õnnitlete teda tema otsuse puhul. Te ütlete: MARLE-NE, SUL ON ÕIGUS, SEE ON LÄBI, SEST SEDA POLE KUNAGI OLNUDKI! Või teiste sõnadega, raskepärasemalt, energilisemalt, jõulisemalt: „Kallis Emmi Rothner, me tunneme teineteist peaaegu veel vähem kui üleüldse mitte. Ma tänan teid sellegipoolest teie südamliku ja äärmiselt originaalse hulgimeili eest! Et te teaksite: ma armastan hulgimeile hulgas, mille hulka ma ei kuulu. Sõbralike tervitustega, Leo Leike.” – Te olete hämmastavalt hea, noobel, stiilne kaotaja, kallis Leo.

      7) Nüüd minu võtmeküsimus: kas te tahate ikka veel, et ma teile meile kirjutaksin?

      Ilusat esmaspäeva ennelõunat, Emmi

      Kaks tundi hiljem

      VS:

      Lõunat, Emmi!

      Vastuseks 1). Ma ei saa sinna midagi parata, et meenutan teile meest, kes teile ilmselt – elegantselt, nagu te esimeses punktis kirjeldate – pettumuse on valmistanud. Ärge arvake, et tunnete mind rohkem, kui te mind tunda saate! (Te ei saa mind üleüldse tunda.)

      Vastuseks 2). Mis puutub minu viimasesse ettekäändesse abielutõotuse osas: rohkem kui iseennast „täielikuks idioodiks” sõimata ei saa ma nagunii. Kuid sarkastilis-moraalikibe Emmi kinganumbriga 37 lajatab abielutõotuse au päästmiseks veel korra, arvatavalt silmad pilukil ja sülg suust pritsimas.

      Vastuseks 3). Andke andeks, ma pole veel kunagi abielus olnud! Teie? – Korduvalt, on nii?

      Vastuseks 4). Siin on jälle see mees punktist 1, keda ma teile meenutan, mees, kes loeb pigem reaalsusest aegunud armastuskirju, kui et tõestab teile pidevat armastust. Võib-olla on teie elus isegi mitu meest olnud.

      Vastuseks 5). Jah, sel hetkel, kui saabusid teie jõulusoovid, tundsin, et olen Marlene kaotanud.

      Vastuseks