Provintsiarst. Peeter Urm

Hinnov muutus sõnaahtraks ja aina sagedamini oli ta mõelnud kooliõpetaja peale, tollele hommikule kambris. Ootamatu vabastamine ülejärgmisel kevadel ühes paljude teistega oli teda raputanud, aga mitte päris vabaks lasknud. Alles sõit ise, vagunirataste loksumist täis päevad olid veennud teda lõplikult oma muutunud elus. Ja see uus maailm tema ümber imbus nüüd sama aeglaselt temasse, nagu ettevaatlikult taganes teine.

      Ta toetus seljaga vastu jaamahoone planku ning vaatas naist, kes istus temast mõned meetrid eemal pingil. Naine oli vana, pärit ilmselt kuskilt külast. Tema laiad põsesarnad ning kurdudest ümbritsetud kitsad silmad reetsid tatari verd. Seljas kandis ta vana sõduri vatijopet. Pea suurrätti mähitud, istus ta, lõug toetunud rinnale, ning valvas oma kaht suurt kompsu. Riidesse mähitud kompsud olid vägevad, võib-olla naine kolis kuhugi? Mõlemad käed nagu kaitsvad tiivad kompsudel harali, könksus sõrmed pigistamas riiet, saatis ta pilguga möödujaid. See, mis Hinnovi tähelepanu endale tõmbas, oli vihkav hirm naise silmades ning laiali laotunud lühikesed vatijopes käed kompsudel. Praegu jälgisid need silmad valvsalt kaht noorepoolset meest paguniteta sõdurisineleis. Mehed möödusid naisest ja omavahel millestki kõneldes peatusid eemal. Nad vaatasid sageli naise suunas, pöördusid siis ümber ning jalutasid aeglaselt tagasi, seisatades otse naise ees. Hinnov nägi ühe mehe põsel armi. See rebestas sügavalt liha ning andis näole metsiku ilme. Armiga mehe kaaslane kõnetas naist. Naine vaatas mõlemat vimmakalt, aga vaikis. Mehed naersid ja vahetasid mõned laused. Armiga mees heitis korraks pilgu Hinnovile. Ta tegi seda nagu muuseas, aga miski Hinnovi välimuses ilmselt rahustas teda ning ta kõnetas uuesti naist. Too vaikis endiselt, nägu veelgi vimmakam. Teine mees kummardus järsku ja pani käe naise kompsule. Naine peaaegu võpatas, aga lükkas käe järsult eemale. Tema lõtvunud nahaga hambutu suu avanes, tuues kuuldavale imelikku kähisevat häält. Hääl oli imelik just seeläbi, et naise pinguldunud näost ja pärani suust võis arvata, et ta karjub kogu jõust. Ometi oli hääl nõrk ja katkendlik. Järsku Hinnov taipas – naine oli kurttumm, pidi olema kurttumm. Mees, kes pani käe naise kotile, tõmbas selle siiski tagasi. Nad vaatasid ringi, uuesti vaadati ka Hinnovi suunas. Üsna lähedal perrooni ääres seisis majoripagunitega sõjaväelane. Ta süütas sigareti, vaatas korraks naise suunas, aga sammus samas edasi. Veel kaks naist seisid juteldes eemal, nemadki vaatasid, aga tõstsid nüüd kiirustades mahapandud turukotid ning läksid tagasi perroonile. Hinnovgi seisis ja vaatas, torganud külmatundvad käed vatijope taskutesse. Armiga mees ütles nüüd midagi teisele ning astus otsustavalt teise koti juurde, kummardudes seda tõstma. Vana naine karjus edasi, klammerdudes mõlemi käega kompsude külge, mida mehed ta kõrvalt ära kiskuda püüdsid. Vaatamata vanusele paistis naine üllatavalt tugev. Ta vajus rinnaga kottidele peale ning surus neid enda vastu. Pea vehkles ägedalt kaelale vajunud suurrätis. Mehed ei suutnudki kotte ära kiskuda. Lõpuks mehed loobusid. Üks käratas midagi teisele ning mõlemad uurisid kõhklevalt naist. Too istus kummargil edasi. Tema lõdvad huuled liikusid, võib-olla karjus ta edasi või pobises vihaselt niisama, aga kuulda polnud enam midagi. Naise mõlemad käed püsisid harali kottidel ja ilmselt ei kavatsenud ta alla anda. Seda paistsid mõistvat ka mehed. Nad silmitsesid naist nähtava kõhkluse ja vihaga. Korraga armiga mees muigas ning ütles tasakesi midagi naisele. Too raputas ägedalt pead. Hambutu suu liikus kiirelt, aga väsimus oli naiselt riisunud viimasegi hääle. Armiga mehe käed olid tõusnud püksiaugu juurde. Sõrmed kohmitsesid ja nüüd urineeris ta naisele otse sülle. Too tõusis kiirelt, raputades mõlema käega seelikult märga. Kõik toimus ainsa silmapilgu jooksul. Mõlemad mehed haarasid kotid ning astusid eemale. Nad isegi ei kiirustanud eriti. Läksid perrooni eest läbi ning kadusid selle taha. Vana naine jooksis nende järel ning püüdis mõned korrad haarata armiga mehe hõlmast, aga too tõukas ta vaba käega lihtsalt eemale. Keegi ei sekkunud. Ehk ei nähtud loos midagi erilist. Mitmed pilgud saatsid naist, kui ta peatus, julgemata meestele järgneda. Nood pöördusid perrooni otsa juurest algavale kitsale põiktänavale, mis porise ja auklikuna lookles madalate räpaste barakkide vahel. Naisele tunti ilmselt kaasa, kui ta seal tänavaotsal seisis, vatijopes tühjad käed külgedel lõdvalt rippu, ning nuttis oma hääletut nuttu. Hinnovgi tundis kaasa, kuid teda ennastki hämmastas ükskõiksus, mis teda sealjuures valdas. Seal, kust ta tuli, oli taoline tavaline ja ei tohtinud sind segada. Kui toimuv sind ei puutu, ei riiva, ei ähvarda, tähendab, see on võõras. Ole kurt ja pime, või see võõras valu murrab ka sinu. Kes astub teele, jääb jalgu. Kes tahtis elada, seisis eemal ja vaikis.

      Ta tõusis kiirustades trepist ja seisis siis hingeldades ukse taga. Koputas kaks korda ja ootas. Imelik ärevus pakitses kehas, aga hingamine rahunes ja koos sellega sigines kindlustunne. Ta oli oma koduukse taga. Siis märkas Hinnov tumedat nelinurkset laiku pleekinud uksepolstril. Nimesilt oli ära võetud. Kruviaugud olid selgesti näha. Ta oli tahtnud teha seda ise, aga kogu aeg unustanud. Silt oli kuulunud korteri endisele omanikule, neurokirurgia professorile ja kauaaegsele ülikooli kliiniku konsultandile Maamehele. Ainus, keda tunti nägupidi Euroopa parimates kliinikutes, oli öelnud Lange. Tema juurde tuldi õppima isegi sealt, oli ta lisanud. Hinnovi tööle tulles oli kuulus professor juba väga vana. Vaikselt ja tagasitõmbunult elas ta unustatuna oma kunagi uhkes korteris. Uus revolutsiooniline võim oli korteri rekvireerinud, jaotanud vaheseintega kolmeks, jättes professori üürnikuna kahte tolmunud antiikse mööbliga tuppa. Kõik kunagised hiilgavad operatsioonid ning auavaldused ei lugenud enam, pigem kõlasid need kulunud anekdootidena tema endiste assistentide ja praeguste professorite mälestustes. Õigupoolest oli surm see, mis tolmupilve tema hääbunud elult korraks üles raputas. Kolm matusele eelnenud päeva kihas ülikool nagu mesilastaru. Saabusid delegatsioonid, kuuseokstest lõhnavas ülikooli aulas seisti auvalves ning peeti kõnesid. Kuid kõik vaibus sama ruttu. Ja kui Lange nädalapäevad hiljem tal professori korterisse soovitas kolida, oli tema hääl pigem asjalik. Hinnov raputas hämmeldunult pead.

      „Varsti pannakse sinna mõni kojamees või pesunaine sisse. Tal pole siia jäänud mitte kedagi,” konstateeris Lange jahedalt. „Muuseas, see on Murrovi mõte. Korter asub siin lähedal ja vanale tundub, et kõik, mis siin külje all, peabki kuuluma haiglale.” Nad seisid haigla koridoris akna juures ning vaatasid tühermaad, mis algas haigla krundil kasvavate pärnade tagant ja mille vasemas teepoolses servas kaevas keegi mees maja vundamendikraavi. Mees kaevas juba nädalapäevad, alati üksi, askeldas sipelgana kerkivate mullakuhilate vahel. Vaheldumisi labida ja käruga tegutsedes tegi ta seda mingi vääramatu innuga, laskmata end segada varakevadisest vihma- ja lumelörtsi sagaratest. Alles hilisõhtune pimedus peletas ta kuhugi. Aga Hinnovi tööle tulles oli meeski alati kohal.

      „Täitevkomitee jagab ehituskrunte otse haigla kõrvale. Ei jõua meie Murrov neile vastu seista. Ta loodab ikka, et ehitame siia teise ja kolmandagi haigla, terve haiglate linnaku ja suure pargi ümber …”

      Lange toon oli harjumatult järsk ja rahulolematu. Ta silmitses ilmse vastumeelsusega meest, kes end nüüd puhates vundamendikraavi servale istuma sättis ning võileivapakilt paberit harutas.

      „Ma arvan, et sellepärast meie vana ei sättinudki ennast mõne laeva või paadiga siit minema, kuigi ähvardati siit ja sealtpoolt. Talle oli Rootsis kohtki vaadatud. Tahab need haiglad iga hinna eest püsti panna. Professor Maamees tahtis sedasama ja võib-olla taheti enne tedagi … Võta vastu jah, ega tal rohkem seal enam polegi kui kaks tuba. Sa nüüd ju abielumees ja vajad korterit. Võta, mis sa ootad, praegu võtab igaüks, kust saab.”

      „Ma ei tundnud teda.”

      „Parem ongi võtta, kui ei tunne.” Lange pööras end ja vaatas teda jahedalt.

      „Praegu ei tehta nende asjadest suurt probleemi ja korter on tühi, ma tean.”

      Muidugi vajas ta korterit, hädasti vajas. Olga ei sobinud sinna, kuidagi ei sobinud sellesse väikesesse õuemajja. Ja kui Lange teab, et on tühi, oleks see võimalus. Kui see muidugi antakse talle … ilmapeal ei anta? Aga Lange toon ei meeldinud talle, see oli ebameeldiv ja süüdistav.

      „Küll me hakkame saame,” vastas ta kuivalt.

      „Hästi, aga vahest küsid seda enne oma naiselt?”

      Lange hääl oli veidi õrritav ja pilkav, aga selles oli ka annus tavalist heasüdamlikkust.

      „Mine linnavalitsusse, mhh, nüüd nimetatakse seda ju täitevkomiteeks, sa mine ja nõua nagu kõik. Küll ma helistan kuhu