Provintsiarst. Peeter Urm

ta kannatamatult.

      „Mis see sinu asi on?” Valvur põrnitses teda umbusklikult. „Ma küsin, kes seda tegi? Nagunii saame teada … noh?”

      „Ma ju ütlesin, tema ise … ei tohi viivitada silmapilkugi, ütlen seda kui arst.”

      „Arst? Sina oled arst või?”

      „Jah …”

      Valvuri umbusklikule näole sigines hetkeks uuesti kõhklus. Ta vaatas taas ohvitseri suunas. Too silmitses ainiti põrandal istuvat õpetajat, kehitas siis õlgu.

      „Olgu, kutsume meie arsti välja.”

      „Nüüd südaöösel? Nagunii on surnud. Nikititš saab vihaseks.”

      „Küll ta tuleb,” kinnitas ohvitser tusaselt. „Oled kindel, et on surnud?”

      „Muidugi …” Valvur noogutas peaga veendunult. „Surmkindel …”

      „Ta elab …” Hinnovit hämmastas ennast tema tooni ägedus. Ta astus õpetaja juurde ja kummardus. Võttis siis õpetaja käe. See oli külm ja elutu. Pulssi ei olnud, õigus, seda ei olnud ennegi. Sügav šokk verekaotusest. Sõrmed kompasid ülespoole, järjest ülespoole mööda tuiksoont.

      „Surnud mis surnud,” pomises selja taga valvuri tusane hääl.

      Pulssi ei olnud ka reiel, isegi kaelal mitte. Mitte kuskil ei tundnud tundlikud sõrmed elu nõrka võbelevat tõuget. Õpetaja oli surnud. Ta ajas end aeglaselt püsti.

      „Mis ma ütlesin?” kinnitas valvur selja tagant, „surnud mis surnud. Nikititš saab vihaseks, kui me ta nüüd öösel …”

      „… Kümme aastat erirežiimiga kinnipidamiskohas ning kolm aastat sundasumist …” Kui kohtuotsust ette loeti, ei tundnud Hinnov midagi erilist. Ainult ehk väsimust, tuimusega segunenud põrgulikku väsimust. Ta polnud lootnud enam millelegi. Kõik näis möödapääsmatu. Ta oli abistanud vaenlast, kinnitati talle kabinettides keldrite kohal, ta oli meest päästes, teda haiglasse paigutades varjanud samas teda seaduse õiglase karistuse eest. Tema süüd kinnitasid mitmed paragrahvid. Kuid kui talle neid ette loeti, vaikis ta tuimalt, pilk põrandal. Peale õpetaja surma oli jäänud ainult väsimus. Otsust kuulates tundis Hinnov isegi teatud kergendust. Kümme eelseisvat aastat olid muidugi hirmsad, kuid lõpuks ometi oli tal selgus. Ta kuulas ja vaikis. Ja ometi, nii kõikehaarav kui väsimus tunduski, poetas end selle kõrvale tasapisi ärevus. Ja iga järgnev päev kasvatas seda pisut. Kuigi ta polnud Olgat näinud, teadis ta seni naist viibivat enda lähedal. Ja võimalusele kohtuda oli ta mõelnud iga päev. Kindlasti taotles Olga kokkusaamist ja küllap varsti see õnnestubki. Kuid edaspidi tuhandete kilomeetrite kaugusel näis sellele mõeldagi lootusetu.

      Ja ometi hellitas ta lootust kuni selle ööni, mil neid vagunisse laaditi. Kinnine furgoonauto, mis neid tõi, sõitis otse perroonile. Nad seisid sõdurite vahel, kompsud käes, prožektori valgusvihus. Perrooni teine ots kadus hämarusse. Aga see oli tühi. Tühjad olid ka vana puust jaamahoone mõlemad nurgad. Ta pingutas vaadates silmi, aga ei näinud kedagi. Siis hakkasid ees seisvad mehed kiirustavate käskluste sunnil vagunisse minema ning ta järgnes neile, teravalt kuulatades ning valmis iga hetk ümber pöörama. See ärevus ei paistnud pesitsevat üksnes temas. Juba sees olles koguneti kobarasse pisikeste võretatud akende alla. Kõnekatkeid summutades oodati vaikuses. Aga linn eemal nende ümber näis väljasurnud. Vedurivilegi lõikus ning kustus sellesse, nagu sulpsatanuks kivi vette. Rattad kolksatasid üha kiirenevates pööretes relssidel ning kumavad valguslaigud põgenesid klaasidelt. Kõik mattus selle uue kolksuva mürina alla, eelkõige aeg, mida too mürin näis kummipaelana venitavat pimenevasse tühjusse enda järel.

      Öösel nägi ta Olgat unes. Naine seisis köögis, keha rasedusest pondunud, seisis imelikus poolküljetsi asendis, nagu oli seisnud tol viimasel ööl, ning vaatas tema poole. Ta kuulis end rääkivat naisega, põhjendamas, seletamas midagi innukalt, aga Olga ainult seisis ja vaatas, kuidagi võõrastav ja kauge.

      Siberimaal oli alanud kevad. Ta ilmutas end tasapisi immitsedes, kogudes jõudu, et lahvatada viimaks tulvaveena oma laiade jõgede sängides. Elavnesid ka talvel lumevangistuses suikunud külad, kuid eriti võis seda märgata raudtee sõlmjaamades. Vilistades, ähkides peatusid raskelt koormatud rongid. Perroonidele valgus rahvas ning jaamahoone seina ääres hõiklesid pirukamüüjad. Aga see vilgas pärmina kihisev elu ei suutnud peita viletsust. Vaene oli aeg, lahjad olid pirukad ja kulunud räbaldunud riietes müüjadki, kes arglikult piilusid perroonil jultunult sagivate jõhkrate nägudega meeste poole. Neid oli siin mitut masti – oli nii luuravaid taskuvargaid kui ka tülihimulisi, verele maiaid, peidetud vedrunoa ja püstoliomanikkegi. Jahiti suurt ja väikest saaki, rongid tõid ja viisid oma ohvreid. Kes teadis, hoidis eemale.

      Pirukas oli maitsetu ja nätske. Hinnov näris seda pigem kohusetundest kui näljast. Nälg oli harjunud asi, kõht talus seda tuima tüütu valuna, mis oli pigem loid meeldetuletus kui sundus. Sundis kaine teadmine ja nõrkus ning tasa kasvav kärsitus. Ta oli teel. Ta oli vaba ja teel tagasi sinna.

      See kõik oli ootamatu ning algas kohe peale TEMA surma. Muidugi pidi midagi muutuma, selles olid paljud kindlad. Näljaselt haarati iga uudise järele. Valvsad pilgud jälgisid valvemeeskonna igat sammu. Aga nood jätkasid vanaviisi sõimu ja hoopide saatel. Siiski, kartsa saadeti nüüd harvem ja veidi paranes ka toit. Aga see paranes pea iga suve hakul. Talvel nälgiti uuesti. See polnud kindel muutus. Kuid siis järsku hakatigi lahti laskma. Lasti massiliselt, suurte partiidena. Aga mitte poliitilisi, vaid vargaid ja raske veresüüga kurjategijaid. „Krimid” seisid, hambad irevil, pambud kaenlas, värava taga ning paljunäinud kogenud valvuridki vangutasid päid. „Kes selle välja mõtles?” arutleti vaikselt omavahel. „Kellel seda verd tarvis, mis voolama hakkab?”

      Jah, „krimid” läksid ja taas oli kõik vaikne ning endine. Laagriväravaist väljusid hommikuti töökolonnid, valvurid sõimlesid külgedel, koerad lõrisesid ning õhtuti otsiti väravas läbi. Suvel paranes veel kord toit ning osa „krimisid” toodi laagritesse tagasi. Need, kes taas kinni püüti ja keda tulevahetustel maha ei lastud. Palju miilitsaid oli selles avantüüris kuulu järgi otsa saanud ja „krimid” maitsesid igal viisil valvurite raevu. Lõpuks sügisel hakati vabastama ennetähtaegselt ka poliitilisi. Aga need olid üksikud ja ainult teatud paragrahvide alusel süüdi mõistetud. Hinnov sai teiste hulgas kirjavahetusõiguse ning hilissügisel kirjutas ta oma esimese kirja Olgale. Vastust ei tulnud. Ta kirjutas järgemööda kolm kirja Langele. Kirjas palus ta Langet järele uurida, mis lahti, ning aidata naist, kui võimalik. Lisaks kirjutas ta veidi oma tööst laagri arstipunktis. Jah, ta töötas, töötas siingi. Ta sidus, lahastas käsi ning jalgu ning amputeeris edukalt külmavõetud varbaid ning sõrmi. Hommikuti eristas ta simulante haigetest, diagnoosis astmat ja kopsupõletikke ning loputas magudest välja sodi, mida nad õgisid sisse, et pääseda laatsaretikoikule. Ta kirjutas sellest kõigest reipalt, aga tundis hiljem kirja ära saates terve päeva masendust. Millest oli ta kirjutanud ja seda peaaegu uhkusega – tühjast-tähjast, millega sai sama hästi hakkama tema poolharitud velsker. Kui tühisest oli ta hakanud rõõmu tundma! Aga seegi polnud tulnud talle kergelt. Kas võis Lange teada, kuivõrd raske oli pääseda rinnuni lumega metsalangilt vinge tuule käest, pääseda alalõpmata märgadest rõivastest, pääseda külmavõetud sõrmede ja varvastega suhteliselt puhtasse ja sooja meditsiinibarakki. Ja ta ei kirjutanud Langele, et oli alustanud velskrina, meditsiinikandidaadist velskrina. Velskrina, sest arst oli olemas ja vähegi hüvesid pakkuvast kohast hoiti raevukalt kinni. Ja et läks tarvis õnne, imetabast juhust, mis sundis laagriülemat vihastama seni soositud arsti peale ja nii meditsiinikandidaadist velskri ühel hoobil arstiks tõstis. Kuis võis Lange teada, mis siin on õnn või õnnetus, mida tähendab kellegi soosing või viha – kõik põimus siin talumatus kontsentratsioonis. Lange poleks seda mõistnud, seepärast kirjutas Hinnov reipa eneseirooniast kubiseva kirja, püüdes tabada Lange tooni. Aga ühelegi kirjale polnud tulnud vastust. Võib-olla peeti tema kirju siiski kinni? Või oli ta kirjutanud liiga palju ülearust? See kõik oli süvendanud meeleheidet, imelikku painavat masendust, mis rõhus aina tugevamini. Ta oli vastu pidanud neli aastat. Aga kuus, mida toovad need lõpmatult pikana tunduvad kuus? Jõuab ta need ära oodata ja mis saab edasi? Ja Olga ja laps – suudavad nad teda oodata? Ta luges uue kärsitusega