Provintsiarst. Peeter Urm

ruumi oli nüüd rohkem. Siis sai ta paki, oma esimese paki, milles oli leiba, veidi juustu ja võid, kõik hoolega läbi torgitud ning ilmselt veidi mattigi võetud. Veel oli karbis kaks pakki sigarette. Ta kostitas oma kongikaaslast tõmbus siis omaette nurka ning uuris veel kord hoolikalt kõik läbi. Mingit sedelit ega kirja ei olnud. „Nad pole sugugi nii rumalad, teavad täpselt, kust otsida.”

      Hinnov tõstis pea. Endine ajalehe peatoimetaja Arrand seisis tema kõrval ning jälgis teda muiates. Arrand oli juba üle keskea väikest kasvu längus õlgadega mees. Kogu oma elu oli ta veetnud enda toimetatud ajalehtede-ajakirjade keskel ning tema lõtvunud verevaene nahkki näis endasse usinalt kogunud trükimatriitside tinahalli tolmu. Pleekinud hallisegused juuksed jonnakal lamedavõitu laubal, hõredate salkude vahel paistmas kõõmendav peanahk, sagis ta elavalt kambris ringi. Ta armastas vaielda, kuid kuulas pigem iseennast. Nikotiinist kollaste katkiste hammastega suu iseteadvalt muigel, lõdvad huuled himukait pigistamas kuskilt hangitud paberossi, näis ta kiivas süüdistus ajale, mida temagi nõnda hoolega oli teinud ja mis ta praegu siia oli saatnud. Seistes kitsas läppunud õhuga kongis nende ees, suurevõitu pea uljalt püsti ning käed toetumas seljale, veidi poseeriv ja tähtis, arutles ta meeleldi kultuurist. Kodanlikul ajal oli ta mõnda aega töötanud ka eradotsendina ülikooli juures ning nüüd sai tema uus veidravõitu auditoorium lihtsa endastmõistetavusega teada nii linna vaimuelu keerulisi akadeemilisi külgi kui ka tema hämaraid klatšinurki. Rääkides muutus Arrandi hääl rahulolevaks, näolegi ilmus mingi mõnulev vari. Ta tundus justkui soendavat ennast oma juttude paistel. Tema targad soovee karva silmad uurisid mõtlikult Hinnovit.

      „Naine saatis või?”

      „Naine.”

      „Kui pakki saadab, siis ootab, kuigi seegi ei tähenda praegu tihti mitte kui midagi. Mõni rahustab nii südametunnistust.”

      „Hea eit, kuldaväärt meiesuguse jaoks, hoiab pinnal,” sekkus, jutusse Fomitš. Lühike piitspeenike Fomitš noogutas tunnustavalt oma musta kräsupead, lastes samas kärmelt käia oma väheste hambakontsudega lõuapäradel Hinnovilt saadud leiva kallal. Fomitš oli varas, kogenud ja siiski korduvalt kinni istunud taskuvaras, kes ütles end olevat puhastverd ukrainlase. Kuid kõigi tunnuste järgi kuulus ta pigem küll mustlaste kilda. Tema liig lai lotendavate õlgadega pintsak oli koomiline, kuid ta paistis end selles tundvat ülihästi. Fomitš oli vana kala. Rahulolevalt ja koduselt liikus ta kongis ringi, täis teistele tundmatu maailma tõdesid. Tal oli imelik hüüdnimi „Kontor”.

      „Kontoora,” oli ta valvuri müksust kongi tõugatuna end neile usalduslikult tutvustanud.

      „Mis „Kontoora”?” oli käratanud teda eemalt põlglikul ilmel jälginud militsionäär. „Siin pole vargaid ja sinu blatnoide konstituutsia ega möga siin ei kehti, selge?”

      „Vargaid pole, kedagi pole, sina oled „ment” jah, aga nemad?” Fomitš oli näidanud käega paraski juures seisva toimetaja, naril istuva õpetaja ning Hinnovi suunas.

      „Nemad on fašistid, bandiitide käsilased, natsionalistid ja lollid,” oli militsionäär vastu vaielnud, „aga vargaid me siia ei lase, nii et näpud vagusi ja passiandmed?”

      „Kontoora” vaatas neid mure ja hämmastusega. Kuna aga tema ees harkisjalu seisev kogukas rajoonivolinik sisendas aukartust, pakkus oma võimalusi kaalunud uustulnuk lõpuks õlgu kehitades:

      „Fomitš,” ning lisas siis sülitades: „no olen küll „pulma” sattunud.”

      Jah, kirju oli seltskond kambris. Militsionäär oli töötanud kuskil rajoonis ja arreteeritud mingi sugulase pärast.

      „Ma ju ütlesin neile küll,” kinnitas ta vihast punetades teistele, „oleks tast kuradi lollist aimanud, et päris nina all seal võsas mehkeldamas käib, oma käega oleks maha lasknud, silmapilkugi poleks kõhelnud.”

      „Õieti tegi,” vaidles Fomitš hiljem juba teadjana vastu, „kes siis pidi peigmeest toitma? Sina oled hunt, mina olen hunt, naine ei tohi hunt olla. Hea naine oli, vaat mis, õige naine.”

      „Kurrat … välja pääsen, löön maha hooraraipe,” kinnitas militsionäär süngelt enda ette vahtides vastu. „Mõlemad löön maha. Ütlesin neile, lasku lahti, ise lähen ja löön maha nagu koerad, mis sest et sugulane.”

      „Nii me hävitame üksteist ja keegi ei küsi, mis saab rahvast, ühest väikesest õnnetust rahvast,” sekkus kooliõpetaja jutusse oma rahulikul leebel viisil. Tema vara raugastunud näkku end sisse seadnud suured sinavad lapselikult imestavad silmad sihtisid murelikult endist pagunimeest.

      „Nad ei lase sind välja. Kui ropult veab – vasekaevanduses kümme aastat, aga praegu armastab põhjaekspress ainult 25-seid pileteid,” kinnitas toimetaja külmavereliselt omalt poolt, „ise tead nende takse.”

      „Küll nad teavad, keda saadavad,” tõrjus militsionäär üha enam tusanedes. „Muidugi igasugused fašistide sabarakud, igasugused natsionalistid ja vargad saavad kuhjaga oma jao, minu käsi nende peale kah ei väärataks, aga minu lasevad nad lahti, mul sõjast kaks medalitki kaasas.”

      „Kedagi ei lasta lahti,” vaidles toimetaja silmi lühinägelikult kissitades vastu, „meil ju ei arreteerita kedagi ilmaasjata ja kui juba on arreteeritud, peab karistama kah.”

      Tõesti imelikku seltskonda oli Hinnov sattunud. Kuuekümneaastast leebe olekuga hallipäist kooliõpetajat, kes kandis vanamoelisi metallraamides prille, mille üks klaas oli ülekuulamisel purunenud, ähvardas ränk karistus koostöö eest sakslastega. Punapäine ingerlasest valvur sõimas teda fašistiks ning ilmutas igal moel oma põlgust tema vastu.

      „Nojah, saksa võimud seal Tallinnas tahtsid okupatsiooniajal teada, keda neljakümne esimesel Siberisse viidi,” seletas kooliõpetaja oma asja puiklemata kambris teistelegi. „Mul vald teada-tuntud, siis nõudsidki minult. Teistest valdadest kirjutati kah.”

      Kooliõpetajat ähvardas maksimaalselt kakskümmend viis.

      „Nojah, ega ma vist küll kõike välja ei istu,” püüdis ta oma halle kulme kibrutades vahel naljatleda, „meie peres pole keegi nii kaua elanud.”

      Võõras mure, mille keskele saatus Hinnovi paisanud oli, tekitas segadust, mõistmatustki hinges. Oli kooliõpetaja tõesti süüdi, või siis toimetaja? Ning kasvõi militsionäär, kelle jõhkruse taga istus samuti sügavalt mure? Või ehk nad valetasid, peitsid tema eest hoolikalt seda, mida aimasid uurijad? Kõik oli võimalik. Ainult üks asi oli paranenud – ruumi oli rohkem. Nüüd olid nad kambris viiekesi, öösel mahtus neli kuidagi kahele narile, üks magas järjekorras põrandal. Võis öelda isegi, et ta oli mingil moel juba kohanenud. Ning ometi, kas polnud see hirmus, kas polnud hirmus iga uus päev tema elus? Ainsana nende seas tundis end hästi Fomitš. Tõsi, tüütud ja häirivad olid tema lõputud tülid militsionääriga. Kumbki näis teist lausa vihkavat. Ja ometi paistis vahel Hinnovile, et mõlemad tunnevad sellest ka naudingut. Kahtlemata tundis varas end siin kõige paremini. Mustlast kutsuti ülekuulamisele vaid haruharva. Igavledes nägeles Fomitš ajaviiteks ka teistega. Kuid ta oskas neid tülisid ka imeosavalt lõpetada. Keset kõige ägedamat sõnasõda, kus käsitsigi kokkuminek tundus vältimatu, võis ta korraga naeratada ning astus haigutades eemale. Kui sellestki ei aidanud, leidis ta samas mõne tunnustava vihje või sobiva meelituse ning rahu oligi tehtud. Ning see kõik ei seganud tal mõne hetke pärast süütult naeratades oma tülipartneriga uuesti juttu üles võtmast. Temaga räägiti meeleldi, sest kuigi teda samas põlati, oli taiplik ja teravmeelne Fomitš üsna hea elu ja inimeste tundja. Ja kui nad kõik olid närvilised ning tusatsesid sageli, siis Fomitš tihtipeale lausa säras elurõõmust.

      „Ta on nuhk, kindlapeale siia nuhkima pandud,” kinnitas toimetaja teistele, kui Fomitš end leidlikult toidujagajate toimkonda oli kaubelnud.

      „Kuhu ta, vargaraibe, mujale kõlbabki?” toetas militsionäär õlgu kehitades.

      „Eks see töö ole kah vana,” arvas kooliõpetaja rahulikult.

      „Kindlapeale nuhk,” kordas toimetaja süngelt, kongi ust vihaselt põrnitsedes. Ta oli kõik need päevad tujust ära. Viimane kord uurija juures oli ta alla kirjutanud oma süüdistusele