Provintsiarst. Peeter Urm

Paari nädala pärast kolisid nad sisse. Korter polnudki teab mis suur, aga väga mugav. Nimesildi oli ta jätnud, lükates selle vahetamist päev päevalt edasi, kuni jäigi nii. Aga nüüd oli keegi vaskplaadi ukselt maha kruvinud ning laik pleekinud nahal torkas ebameeldivalt silma. Miks oli Olga seda teinud? Uks näis nii vana ja kulunud ning võõrastavalt tõrjuv. Ta vajutas uuesti kellanupule, seekord pikalt ja nõudlikult. Ja nüüd kuuldi ka seestpoolt. Ukse tagant kostis susside lohisev astumine ning lukuaugus keerati võtit.

      Mees oli alussärgi väel, Hinnovist suurem ja tüse, alussärgist kummuva karvase rinna ja tõrksa võimuka näoga.

      Siin ei elanud mingit Olgat. Ja ta ei tea mitte midagi kellegi taolise kohta … Nad vaatasid teineteist. Kurgus pigistav hämmeldus andis pisut järele. Olgat ei olnud? Tähendab, ta oli siiski eksinud korteriga? Hinnov pööras ümber ja hakkas ära minema, aga peatus samas uuesti. See ei saanud olla eksitus, koridor, uksed selles – kõik oli õige ja tuttav. Mees seisis endiselt uksel ning jälgis teda kahtlustavalt. Ei, see oli tema maja ning uks mehe selja taga oli tema korteri uks. Ta kobas käega vatijope taskust odava paberossipaki, seisis keset koridori ning suitsetas. Ja ka võõras mees seisis ja ootas.

      „Ma elasin siin,” ütles Hinnov, vaadates mehele otse silma. Aga see ei paistnud meest eriti häirivat. Uuesti libises tema tõrjuv põlglik pilk üle kulunud vatijope ja pükste Hinnovi seljas ning põrandal lebava nööriga kokkutõmmatud määrdunud seljakoti. See võib ju nii olla, ütles tema olek, see ehk oligi sinu osa. Vastumeelsusest veelgi enam süngestudes andis ta siiski veidi seletust. Mees elas siin juba kolm aastat, aga endistest ei teadvat ta midagi. Mingit teadet kellelegi pole jäetud. Käega laisalt rinda sügades rääkis ta sellest ning tema lihav turske keha sulges endiselt kogu ukseava. Ja tasapisi mõistis Hinnov kõike. Külma jäise veena voolas teadmine tema sisse. Siin elati. Kuskil oli tehtud mingeid otsuseid, elu hammasratta hoovad olid teinud nõksatades mingi pöörde ning liikusid siis hoogu võttes taas edasi. Hinnov polnud sest osa võtnud, ta oli eemal ära olnud ja hammasrattad polnud teda arvesse võtnud. Tal oli külm, ta tundis selgelt jalgadest üles kehasse imbuvat jahedust. Hajameelselt vaatas ta koridori põrandale, oma jalgade juurde asetatud kotti. Ta kummardus ning tõstis seljakoti üles. Kuidagi imelikult kohatu tundus see seismine siin oma korteri ees koridoris. Mehelegi tema vastas tundus see vist kohatu. Tema massiivne tumedate karvadega õlg liigutas end kärsitult särgi õlapaela all ning lihavasse võimukasse näkku paistis siginevat nõutus. Korraks liigutasid end ka huuled, aga tardusid samas pahuras ootuses. Kus oli Olga? See oli praegu kõige tähtsam, liigutas mõte ennast aeglaselt Hinnovi peas. Ta pidi üles leidma oma naise. Aga see mees tema vastas ei teadnud Olgast mitte midagi. Ja arvatavasti rääkis ta tõtt. Aga midagi tuli teha ning Hinnov astus mehest mööda ning koputas üle koridori teise naabri uksele. Koputas mitu korda närvilises kasvavas erutuses, tajudes endiselt uksel seisva mehe umbusklikku vaadet seljal. Keegi pidi ometi kodus olema ja kes veel, kui mitte too vana naine, kes liikus toaski vaevaga ringi ning kellele nad olid vahel süüa toonud. Naine pidi kodus olema, kui ta vahepeal ära polnud surnud. See viimane mõte täitis Hinnovit imeliku paanilise hirmuga ning ta koputas aina tugevamini.

      „Seal ei ela mingit Olgat ja üldse, mida te siit otsite?” Mees Hinnovi taga oli otsustanud lõpuks sekkuda. Tulnuka käitumine oli rohkem kui kahtlane ning teatava rahuloluga takseeris ta Hinnovi kõhetut kuju. Hinnov ei vastanud. Too haige puusaga invaliidist naine pidi ju ometi olema kodus ning Hinnov koputas järelejätmatult edasi. Ja kui ta kuulis lõpuks kobistamist ukse taga, rõõmustas ta nagu laps. Keegi pidi ju ometi kõigest midagi teadma.

      „Oi, ma ei tundnud teid ära, härra doktor …”

      Silmad luitunud pärgamendi taolise lõdva nahaga näos pilkusid ärevalt. Käsi umbusklikult ukselingil, kallutas naine oma halliseguste hõredate juustega pea lühinägelikult Hinnovi suunas.

      „Kus mu naine on?”

      „Jaa, doktor … teie … te tulite tagasi, siiski tagasi …”

      „Kus mu naine on?” küsis Hinnov uuesti. Ta tahtis öelda naabrinaise nime, et kuidagi vaigistada tolle erutust, aga ta ei mäletanud seda. Ometi oli ta ju palju kordi selle naisega rääkinud, tolle jalga uurinud ning isegi ravikuuri määranud. Peas valitses tühjus, mis oli sama abitu kui naise lõdvad midagi pomisevad huuled verevaeses kortse täis näos.

      „Kus mu naine on?” kordas Hinnov.

      „Teie proua? … Ta sõitis ära.”

      „Sõitis ära? … Kuhu?”

      „Jah, sõitis ära … sõitis ära jah, kulla doktor.”

      „Kuhu ta sõitis, Anetta?”

      Hinnov vaatas naist üksisilmi. Siiski ta mäletas nime. See pudenes kuidagi kogemata ta huultelt ning ta tundis seda öeldes isegi pisut rõõmu. See naine siin teadis lõpuks ometi midagi ning ta ootas, üleni pinevil ja kärsitu. Aga naine vaikis, näol abitu segadus.

      „Sõitis ära … ma ei tea …” pomises ta uuesti, „prouat ei ole jah.”

      Ta läks trepist alla ja siis aeglaselt edasi mööda tänavat. Suur kevad oli Tartus. Üle aedade sirutusid õiekobarais sirelioksad. Päike kuumas tema pintsakuseljal. Tee viis alla otse jõeni, keeras siis paremale ning suundus läbi kaldaäärse pargi puusilla poole. Parki jõudes istus Hinnov esimesele pingile, toetas kompsu enda kõrvale ning puhkas. Ta väsis ikka veel ruttu. All, poolpõiki üle jõe lähenes mõlade naksudes üleveopaat. Osavalt juhituna peatus see kaldapajude all paadisilla ääres. Paadimees oli endine, amputeeritud reieköndi otsa seotud pika puujalaga. Mees oli läinud ainult tüsedamaks. Kunagi mustades salkudes oli nüüd tugevalt halli. Mõlaga paadisillale toetudes hoidis ta paati tasakaalus, kuni kliendid välja ronisid, uuris siis, koni suunurgas, kallast ning üksikuid trepist laskuvaid sõita-tahtjaid. Kuhugi polnud kiiret. Lõpetanud koni, sülitas paadimees selle välja vette ning süütas laisa käeliigutusega teise paberossi. Hinnovit märgates noogutas ta tollele sõbralikult. Mööda kaldaperve lähenes paarike. Suvekleidis end poisi käevangu haakinud õbluke tüdruk lobises millestki elavalt ning lõkerdas sekka naerda. Paati märgates näitas poiss talle seda ning ütles midagi poolihääli. Jah, siin elati, kevad elas Tartus ja linn elas kevades. Aga Hinnovil oli külm. Külm polnud kehast kadunud pärastlõunase päikesegi kiuste. Ta istus, surus põlved tihedalt kokku ning vaatas alla jõele, vaatas, kuidas paadimees mõlad uuesti vette surus ning tullide naksudes poolpõiki vastaskalda poole sõudis. Ta oli vaba, oli tulnud sealt, kust tihti tagasi ei tuldud, aga kui valusalt pigistas praegu teda see vabadus!

      Olga oli sõitnud ära veel sündimata lapsega. Oli teinud seda kiirustades, ülepeakaela. Oli käinud kaks korda vanglas tema järele küsimas ning sõitnud siis ära. Ainult suur kohver oli kaasas. Voorimees oli selle trepist alla tassinud. Mööbel jäi kõik paigale. Ta peaks küsima jah tollelt mehelt, nõudma asjad tagasi, ehk saaks korterigi kätte, kui oleks kõrgeid tuttavaid. Aga see oli muidugi kahtlane, sihukese olekuga on too uus üüriline jah, et ega sealt enam midagi. Temagi kohe kardab jah, teine naaber rääkinud, pidada seal töötama, nende hulgast jah …

      Hinnov istus naabri pisikeses köögis ning kuulas tolle lakkamatut jutuvada. Aga mõtted olid hajevil, nende hägus-hajuv pilv koondus hetketi ainsaks tulekeraks – kus oli Olga?

      Ja laps, tema laps? Tollal veel sündimata paljas ähmane lootus, mis nüüd end kuskil ahnelt elule võitles. Tema laps … Olga ei oodanud teda, ei uskunud enam … Ta teadis, mida öeldi neile naistele, kes tundide kaupa seisid kannatlikult kinniste uste taga. Aga Olga pidi lootma, nagu lootsid paljud tuhanded. Pidi lootma, sest lootus oli siin peamine, ainus, mis aitas, kui sul enam midagi muud polnud jäänud. Kuhu võis ta sõita? Tallinna või mõnda pisikesse väikelinna? Miks ei jätnud ta aadressi? Või ei teadnud ta siis veel isegi seda? Aga minna nii sündiva lapsega, tema lapsega? Ainult Olga võis seda – ühel hetkel jätta kõik … Olga võis … Ta tundis ühtaegu viha ja solvumist. Ja siiski liigutas end hämaruses ka lootus. Ta leiab nad üles, kindlapeale leiab. Otsib läbi kõik teatrid. Just nimelt, teatrid on ta pidepunkt. Kuidas ta kohe selle peale ei tulnud? Ta otsib läbi kõik väikelinnade teatrid ja pealinna teatrid. Ega neid palju olegi, küllap ta leiab nad üles, kindlapeale leiab …

      „Te võite