Provintsiarst. Peeter Urm

et Olgale ei juhtunud tol ööl midagi muud kätte kui tema vana sõduriseljakott. Hea oli seda kanda, viskasid õlale või hoidsid käes – igatpidi hea.

      Raekoja esisel väljakul kontrolliti tal dokumente ning raudteejaamas teist korda. Raudteemiilitsa vormis ohvitseripagunitega mees uuris silmi vidutades põhjalikult tema pabereid.

      „Kuhu te sõidate?” päris ta umbusklikult Hinnovit silmitsedes.

      „Tallinna, sugulasele külla,” valetas Hinnov kähku, märgates mehe seljakotil peatunud pilku.

      „Tallinna?”

      Militsionäär uuris tema seljakotti umbusklikult edasi, vaatas siis uuesti paberit.

      „Te ei tohi lahkuda linnast.” Mehe sõrm torkis paberit käes.

      „Ei tohi?”

      „Siin on ju märge … kas teile seal ei öeldudki?”

      Ei tohi lahkuda linnast? Ta pidi jääma siia. Mitte kuhugi ja Olga …

      Neid vaadati. Keegi pikas hallis mantlis mees seisis nende lähedal ning uuris sõiduplaani seinal. Hinnov võttis paberi, murdis selle uuesti kokku ning pistis taskusse. Tõstis siis seljakoti põrandalt ning sammus läbi ootesaali ukse poole. Ta oli äratanud tähelepanu ja tundis võõraid pilke enda seljal. Militsionäär seisis paigal ja vaatas samuti, aga ei peatanud teda. Sulgenud enda taga ukse, seisis Hinnov kivitrepil ning hingas end rahustada püüdes sügavalt. Võib-olla oli see hirm? Ta tajus seda kui kehasse lõikuvat jahedust, mil käed muutusid kohmetuks ja sul oli tunne, et keha üleni väriseb. Ei, siiski ei värisenud, silmad ei märganud mingit värinat. Ta kobas taskutes, lootes leida mõnd unustatud sigaretti. Aga taskud olid tühjad. Ta oli tõmmanud koridoris viimase suitsu tolle karvase rinnaga mehe ees. Jah, imelik oli see külma- ja värinatunne, nagu külm jääpank ujus su sees. Ta oli selle tunde kaasa toonud öistelt ülekuulamistelt uurija kabinetist ja nüüd võis see tabada teda kõikjal. Hinnov läks üle jaamaäärse tänava ning lonkis Toomemäe poole. Tal oli kohutavalt palju aega ja täielik teadmatus, mida sellega peale hakata. Aga kui all-linnas raekoja kell südaöötundi lõi, muutus ta uuesti tähelepanelikuks. Üksik inimene praegu tänaval tundus igaühele kahtlane. Ta pidi kuhugi minema ja veetma kusagil selle öö. Ning siis meenus talle Ervin Lange, õigemini olid jalad ise valinud selle tee. Tamme linnaosa eramajade vahele jõudnud, puhkes Hinnov korraga naerma. Ta seisatus, toetas käe vastu laternaposti ning rõkkas naerda mingis pöörases neurootilises lõbususehoos. Absurdne, aga tal polnud ju rongipileti raha. Militsionäär tegi seda, mida oleks nagunii teinud kassaneiu. Ta torkas käe taskusse, tõmbas välja rahakoti ning tühjendas selle sisu peopesale. Kortsunud viierublane ning natuke kopikaid. Ikka edasi naerdes arvutas Hinnov mõttes, kui kaugele ta oleks selle raha eest saanud. Võib-olla jaamavahe või kaks. Seegi teadmine sundis naerma. Siis avas keegi tema pea kohal akna ning vihane naisehääl sõitles temaga. Juba vaikides, aga ikka muiates ning pead raputades astus Hinnov edasi.

***

      „Istu … Ei oota, las ma vaatan sind, las ma vaatan, kuidas sealt tulles välja nähakse.”

      Lange seisis ta ees ning vaatas teda mõni aeg vaikides. Ja Hinnov teadis, et ta nägi vilets välja oma sügismantlis, terav lõug ning kõhnad kahvatud põsed habemeädalas.

      „Tegelikult ma tulin ainult hetkeks.”

      „Istu nüüd ja ära valeta.” Lange käed olid tõusnud ning hoidsid teda õlgadest. Nüüd lükkasid need teda tooli suunas ning surusid poolvägisi istuma. Ja kogu aeg vaatas ta teda mingi imeliku pika pilguga. Nad olid köögis ning Lange kandis lillast sametist hommikumantlit. Selle ääred olid veidi kulunud. Lange ei kutsunud teda tuppa ning Hinnov mõistis, et oli saabunud ebasobival ajal. Ebasobival, milline totrus, sai siis praegune südaöine aeg mahtudagi kuskile viisakuse piiridesse? Aga kuigi mõistes oma kõhkluste naeruväärsust, liigutas sügaval rinnus end solvunud uhkuski ning tõukas teda jonnakalt tagasi tänavale. Ta oleks pidanud otsima mingi varjulise pargipingi, palju seda ööd veel oligi jäänud? Homme leiab ta kindlasti midagi.

      „Nii …” Lange vaatas teda üksisilmi. „Mis nad sinuga seal tegid, ma ei tunne hästi nende kombeid?”

      „Seal tehakse palju huvitavaid asju.”

      „Meil siin kirjutatakse, et seal tehakse tööd. See kasvatavat ümber.”

      Ei, Lange pilk oli talutav, mõnus isegi. Ja ta jälgis juba rahunedes, kuidas teine võttis köögikapist konjakipudeli ja pitsid. Lange hakkas neisse valama, aga mõtles samas ümber ning asendas teise pitsi teeklaasiga. Valas selle ääreni täis ning tõstis Hinnovi ette.

      „Võta, see on täpselt paras doos sealt lennanud linnukeste tarvis.”

      Ja Hinnov jõi. Jõi suurte sõõmudega, tundes heameelega sooja lõdvestava surina levimist kehas. Lange valas talle uuesti, aga nüüd ainult poole klaasi jao.

      „Ma ei taha, et sa mul laua taha magama jääd,” lisas ta muiates.

      Ta istus Hinnovi vastu toolile ning tühjendas omagi pitsi.

      „Noh, räägi siis,” sõnas ta aeglaselt muutunud toonil.

      „Millest?”

      Hinnov vaatas talle otsa. Otse silma. Ei, Lange oli endine, Lange polnud muutunud ja nad istuvad siin nagu alati. Siiski, Langegi oli muutunud. Hääl ja nägugi tema vastas olid teised. Hinnovi vastas istus väga soliidne, kuid vananev mees.

      „Mida sa tahad teada?”

      „Kõike, kasvõi seda, kuidas te seal sõbralikus üksmeeles vennalikult suppi sööte?”

      „Sõida õige kuradile …”

      „Hästi, kõlab juba paremini, igatahes veenvalt, aga sina räägi, sa ju tead, kui torgata nuga mädapaisesse, hakkab kergem.”

      „See seal polnud mädapaise, vähemalt selles mõttes.”

      „Naljakad inimesed, tulete sealt ja ei räägi.” Lange valas endale uuesti ning jõi. „Meie tahame teada, aga te ei räägi. Teil vist keelati see seal ära. Aga praegu on teistmoodi, on muutumas teistmoodi. Ja meie peame teadma. Mõistad, kõik peavad teadma.”

      Hinnov vaatas enda ette lauale ning raputas jonnakalt pead.

      „Mitte midagi pole muutunud. Teie tulete oma uudishimuga ja avate mädapaise ning kõik on möödas. Aga võib-olla teie puudutus on liiga valus. Ja mis õigusega te arvate, et võite lihtsalt tulla ja sorida, et mis asi see on. See on meie, mitte teie asi.”

      „See on hirm, isegi siin sinu ja minu vahel. Olgu, joome, ja sul on õigus, midagi pole muutunud, võib-olla ei muutugi, kuni sünnivad need, kes ei karda. Kui neil lastakse sündida … Hakkan vist purju jääma. Tead, nüüd on vahel heameel, et mul pole last, et pole selleks siiski tahtmist jätkunud. Mida ma räägiksin neile, oleksin rääkinud kõik need aastad? Olgu, joome.”

      Lange tema vastas oli joonud mitu pitsi järjest. Tema nägu oli tõmbunud kahvatuks ja higiseks, nagu Hinnov seda mäletas nende restoraniõhtutel.

      Lange on haige, mõtles ta järsku, peab olema haige. See kahvatu higistav nägu tema vastas ja need targad silmad tuhakarva kottis laugude all tekitasid temas mingit naljakat heldimust.

      „Olen kümneid kordi mõelnud end seal sinu asemele. Teadsin, et sul on raudne seedimine ja et sa olid ehk ainus meie hulgast, kes võis teha seda läbi, keda see veski ei suutnud jahvatada tolmuks. Aga nüüd näen, et sindki on nad keeranud sõlme ja sa ei rabele sellest enam lahti …”

      „Lange …”

      „Olgu, kriips peal, räägime siis sinust. Mida sa nüüd teha kavatsed?”

      „Lange, kus on Olga?”

      Lange vaikis, valas endale uue pitsi ning jõi selle aeglaselt ära.

      „Mis sa vaatad? Kuule, mees, kust pean mina teadma, kus on sinu naine?”

      „Ma mõtlesin, et ütles teilegi või kirjutas. Aga kui ei, siis loomulikult …”

      „Midagi loomulikku siin pole, pole minagi kuu pealt kukkunud, aga ma ei tea, keegi ei