Provintsiarst. Peeter Urm

ja ta tõmbas meeste kombel kangeid sigarette. Suitsetama hakkas ta sõja algul ühes tagala väikelinnas eriosakonnas masinakirjutajana töötades. See mitte midagi mõista tahtev doktor tegi teda närviliseks ning tema kuivetu õbluke kogu mustas hooletult pressitud kostüümis praksus üleni õiglasest vihast.

      „Te julgete rääkida oma süütusest, kui teie asja arutati isegi parteibürool … Kohe ma leian, siin on protokoll … ma mäletan küll, üks hetk …”

      Seltsimees Sisaski sõrmed sorisid vilkalt kaustas ning leidsidki lõpuks otsitava. Ta asetas võidukalt naeratades paberi Hinnovi ette.

      „Büroo otsustas teid partei ridadest välja heita, palun lugege ise. Teie küsimust arutati ja te ütlete mulle, et pole mingit süüd … Ja on ka muuseas õpetatud nõukogu otsus teie vabastamisest kateedrijuhataja kohalt, palun lugege.”

      Hinnov vaatas paberit laual, hoolikalt täis kirjutatud paberit, mille serval olid klambriaugud, mis kinnitasid kindlalt selle kuuluvust muudegi paberite hulka. Kõik oli siiski toimunud, parteikomitee istung ja õpetatud nõukogu ning praegu mõistis ta hästi hämmeldust arstide toas täna hommikul. Miks Lange talle seda ei öelnud? Ei öelnud, et kõik oli ammu otsustatud …

      „Te peate mõistma, et nõukogude inimene tahab olla kindel oma arstis ja me peame olema nõudlikud oma kaadri suhtes … Teie … te ju töötasite koos verivaenlastega, abistasite neid. Bandiite abistav arst ei saa pälvida usaldust mitte kellegi silmis.”

      „Võib-olla on teil õigus, seltsimees Sisask, aga … on teie lähedal kunagi keegi kukkunud, seltsimees Sisask, raskelt kukkunud ja te aitasite ta üles, te ei küsinud midagi, lihtsalt läksite ja aitasite tal tõusta?” Hinnov vaatas mõtlikult naist, tolle terasraamides kumera paksu klaasiga prille kitsa terava nina ning nõudlikult kokkupigistatud suu kohal. Ta nägi naise lühinägelikes silmades korraks välgatamas hämmeldust, kuid see peitis end samas kõikevõitva ranguse taha.

      „Teie, doktor Hinnov, ärge tulge mulle ütlema, ma tean väga hästi, mis on minu kohus. Aga ükski tõeline nõukogude inimene ei abistaks bandiiti. Ja ma võin teile kinnitada meie haigete nimel, et nad tahavad olla kindlad …”

      „Ma olin sõjas, seltsimees Sisask, opereerisin haavatuid ja seal mind usaldati ning peeti nõukogude inimeseks. Te olete vist väga õnnelik inimene, teie pead ei vaeva kunagi kahtlused. Head aega, seltsimees Sisask.” Hinnov pööras ümber ja läks. Teine vaatas talle järele, pisuke kõhklus peatunud suunurkades, aga väledad sõrmed juba usinalt toimetamas kaustade kallal.

      Hinnov väljus peahoonest ning seisatus. Tema ees ja selja taga saalisid sisse-välja tudengid, kehvalt riides ning kõhnad, kuid nägudel pinevil ärevus. Eksamisessioon oli käimas. See maja ei vaja teda enam, ei vaja juba ammu. Ta peab tegema midagi, otsima mujalt … jah mujalt, kuskil kindlasti … Ta veeretas neid mõtteid loiult oma peas, lihtsalt seisis ning lasi päikesel paista oma näole. Siis tõmbas tema tähelepanu endale ülikooli peahoone ees tänaval peatunud „Volga”. Selle uks avati ning tänavasillutisele toetus mustas püksisääres jalg. Veidi kohmakalt ronis autost välja üks mees. Pead autosse pistes ütles ta midagi selle juhile. Mehe kõrges vimmahoidvas kujus oli midagi tuttavlikku. Ei, ta polnud eksinud, see nurgeliste õlgadega halli tolmumantlit kandev mees oli Nikolai Must – ülikooli parteisekretär ja patanatoom. Mees pöördus nüüd ümber ning hakkas tulema peaukse suunas. Hinnov kõhkles ainult hetke, astus siis kiirustades alla tänavale. Päike kõrvetas munakivisillutist. Sirelid Toomemäe nõlval olid alustamas õitsemist, sinilillad ja valged õiekobarad sirutusid puhkemisvalmilt lehtede vahelt. Ühes käes rippus tal seljakott vanglast kaasa toodud asjadega, teises käes hoidis ta ikka veel kokkumurtud paberit, mille oli samuti saanud sealt ja mida kaadriosakonna juhataja nii huviga oli uurinud. Hinnov murdis selle veel korra kokku ning pistis oma kulunud kuue rinnataskusse. Seejärel läks ta aeglaselt mäest üles, võites nõrkust ning algavat tuima valu kõhus. Seal anti praegu süüa, kõht mäletas veel kõike. Ta keeras pargi sisse viivale teele. Paremat kätt jäi suur sõjast purustatud kirik. Lai kruusatatud jalgtee möödus otse selle punastest tellistest müüride kõrvalt. Uuesti tundis ta nõrkust. Astunud teelt kõrvale, sammus Hinnov üle muru, läbi murenenud võlvkaarega kõrge ukseava ning istus rusuhunnikule õue sisemuses. Hea oli nii istuda nende tuulevaiksete katuseta müüride vahel. Päike paistis otse tema põlvedele. Kunagi oli see olnud peasaal suure altari, sadade lampide ning lühtritega. Ta nägi seinal jämedaid roostes konkse nende tarvis. Uks, veidi kooldunud, aga tugev, seisis üsna tema lähedal. Hinnov tõusis ning silmitses seda. Mitte kedagi polnud näha. Park oli olnud inimtühi. Ta teeb seda, teeb praegu, otsekohe. See on lahendus, lahendus kõigele ühe hoobiga. Ta astus seina juurde ning seisis otse konksu all. Otsaesiselt nirises higi, aga see oli päikesest, mis siin tuuletus vaikuses ergas ning pimestas silmi. Ta lasi käed alla ning vabastas aeglaselt püksirihma. Konks oli siiski liiga kõrgel. Ta ulatus seda vaevu puutuma. Tuli kuhjata seina äärde kive. Peaaegu masinlikult tegigi ta seda, puhates seejuures mitu korda. Lõpetanud, istus ta kivihunnikule ning ootas jõu taastumist. Eemal krabisesid kivid. Siis nägi ta koera. Too tuli nuuskides piki seina, pruunikas pulstunud karvaga nahk pingul teravate roiete ümber. Hinnovit märgates seisatus ta valvsalt ning uuris teda pikalt. Lähenes siis ettevaatlikult mehele ning istus veidi eemale maha. Hinnov uuris uuesti konksu. Tema otsus polnud enam nõnda kindel. „Võib-olla oleks nii parem?” pomises ta omaette. Aga miski temas oli muutunud, ta tundis ennast justkui kainenevat mingist uimast. Ta kutsus tasakesi koera ning too tuli ja istus tema kõrvale. Sirutanud käe, silitas ta koera. Too urises tasa, aga lasi sel siiski sündida. „Sinagi pole harjunud,” pomises mees omaette. Päike oli laskunud, vari müüri taga ulatus nüüd tema jalani. Hea ja soe oli siin istuda. Ta peab midagi ette võtma, mõtles Hinnov. Kuidagi tuli oma elu hakata uuesti seadma. Aga ta mõtles sellele loiult, esialgu oli see tahe temas veel liiga nõrk.

      See oli väike, tubakasuitsu täis püstijala õllesaal. Laudade ümber seisis tihedalt mehi. Nende vahel saalisid tüsedad higist leemendavate nägudega ettekandjad, kandikud täis õllekruuse ning käsivartel määrdunud rätikud, millega vahetevahel kiirustades pühiti õlleloike laudadelt. Hinnov seisis seinaäärse laua ääres ning lõpetas teist kannu. Teisel pool lauda jõid oma õlut veel kaks meest. Suurem neist oli turske punakaspruuni juuksepahmakaga mehekolakas. Mees oli kolmekümne ringis, elava lõbusa tedretähnilise näoga ning väga jutukas. Hinnovi laua juurde tulles oli ta teda hetkeks teraselt silmitsenud. „Tulid sealt, külmalt maalt, mis?” oli ta teadval ilmel tähendanud. Ning kui Hinnovil õlu lõppes, tellis punapea kohe uued. „Lasti enne kella, mis? Siis kümme või viisteist? Kahekümneviielised veel istuvad … Kümme, noh siis vedas nagu minul. Lennuväe abiteenistus, sihukese kerega raske uskuda, eks, aga ma tõestasin neile ära. Neilegi võib tõestada ära, kui sa peenike vend oled. Tuberkuloos, mutt koonerdas ja vanamees köhis, aga hoidis kõik mu paberid alles. Mutt jooksis nendega sakslaste vahet ja pärast venelaste juures, näitas ette, kus tarvis. Mina muidugi hädaldasin kaasa, kümme aastat prii lobi, aga muu kombes. Sõbrad-velled, kes mättas või Siberi keltsas, aga mina elan.” Punapea toetas küünarnuki lauale ning naeris valjult, aga tema rohekad merekarva silmad hõredate heledate kulmude all sihtisid teraselt Hinnovit. „Sinagi võid tänada õnne, tulid sealt ja kohe pidu püsti. Mina, vennas, loen sinust nagu raamatust, tahad või ei taha, kõike loen, midagi ei varja. Panid tähele, ma ei ütle sulle seltsimees, ei ütle ka kodanik nagu nemad, vaid vennas. Kõik, kes me sealt tuleme, oleme vennad, ei kodanikud ega seltsimehed, vaid vennad. Millega siis vend tegeleb või milleks ta arvab endal andeid olevat?”

      „Õlut joon,” vastas Hinnov tusaselt, „aga olin … kunagi olin arst …”

      „Õieti ütlesid, täpselt silmaauku, nimelt olid.” Punapea noogutas elavalt.

      „Kõik me olime, see või teine, aga elada on tarvis. Peab edasi elama, vennas. Täpselt silmaauku, praegu mitte keegi, aga varsti oi, oi, vingerdasime sealt läbi, vingerdame ka siit.”

      Punapea plõksutas tähendusrikkalt nimetissõrme vastu pöialt. „Praegu jah, mitte keegi. Koer kah tõstab jalga sinu peale, aga kui nutti on, hakkad elama. Võib-olla isegi hästi elama. Kas mul pole õigus, härra Nebel?” Punapea pöördus nende laua ääres seisva kolmanda mehe poole, kes toetus küünarnukkidega lauaplaadile ning näis seistes tukkuvat. Mees oli