Provintsiarst. Peeter Urm

pole tast kunagi pidanud, ehk annaks talle keretäie?” pakkus militsionäär. Aga tema ilme oli seejuures tüdinenud. Militsionäärgi oli muutunud. Enam polnud temas seda jõhkravõitu enesekindlust. Rõsked kiviseinad, rauduste raske krigin ning valvurisaabaste monotoonsed asted murendasid hingetrotsi, uhtsid räbuks kivikindlana tundunud lootust selles pikkade päevade hallis kobrutavas jões. Kooliõpetaja köhis. Oli köhinud varemgi, aga nüüd tuli see köha kuskilt rinna sügavusest, kõhetu keha rappus sest üleni ning eile käis ta esimest korda vanglaarsti juures. Nad kõik olid muutunud.

      Esimesena lahkus nende hulgast kooliõpetaja. See toimus ootamatul viisil, mis rabas neid kõiki. Oli toimunud mingi totakas kohus, õpetajale määrati kakskümmend viis koos alalise asumisele saatmisega.

      „… See käis nii kiirelt, et ma ei saanud arugi,” seletas kooliõpetaja kambrisse naastes neile murelikult. Ta näis hämmeldunud ja segaduses.

      „Polegi kõige hullem,” püüdis toimetaja teda lohutada, „varem lasti selle eest enamasti maha.”

      Kooliõpetaja vaikis, korjas naripäitsist oma vähesed asjad ja asetas enda kõrvale. Istus siis köhahooga võideldes nariserval ja ootas.

      „Igal pool saab elada,” arvas militsionäär. „Ja kui end hästi ülal pead ja korralikult töötad, saab hakkama küll.”

      „Ma olen alati korralikult tööd teinud.”

      Kooliõpetaja vaatas militsionääri poole. Tema hääl oli korraga vali ja nõudlik. Aga silmad ei paistnud kedagi nägevat. Tuhmide osavõtmatute hallide kildudena püsisid need tardunud, justkui millestki tühjaksjooksnud näos.

      „Igatahes saab seal kindlasti paremini süüa,” pomises militsionäär tusaselt, jälgides ahne pilguga nurgas omaette muretult koni pahvivat Fomitšit.

      „Kurat, mida mõni mees siit tahab, et tal sakslastega semmimise eest pead silitatakse või?” lisas militsionäär järsku miskipärast vihastades.

      „Õiglust tahan …” Kooliõpetaja kahvatus, haiglase jumega näos elavnes miski. Silmadessegi valgus hetkeks mingi sina. „Olen oma lastele alati õpetanud õiglust. Tõde ja ausus peavad inimeste vahel valitsema, aga kuidas peavad nemad seda suutma, kui riikki seda ei suuda?”

      „Õiglus pole juriidiliselt korrektne termin. Tähendab, sa tahad head seaduste kogu, head õigust.” Toimetaja seisis õpetaja ees ning vaatas teda, käed seljal. „Õigusi on palju, häid nende hulgas kah. Kasvõi vana Hiina või palun väga klassikaline rooma õigus. Aga õigus on ikka säärane asi, et iga riik peab paremaks kohendada teda oma maitse järgi. Ja ta sätib nii, et kultuur inimest päriselt ära ei rikuks, et ta oma elu oma peaga liiga korda ei seaks ja et tas püsiks hirm. Riigi abil võimutseb vägivald inimese üle ja veel rohkem tema mõistuse üle.”

      „Mul pole midagi korra vastu ja seaduse vastu, ainult olgu ta õiglane.” Kooliõpetaja kehitas tusaselt õlgu.

      „Kord ongi kõige suurem vägivald, korratus reguleerib end alati ise üsna hästi.” Toimetaja muigas. „Korratus saab iseendaga suurepäraselt hakkama, kui ainult seadus vahele ei segaks.”

      „Ptüi, siukest putru võib ainult sinusugune intelligent välja mõelda,” sekkus militsionäär. „Teile anna jah muudkui anarhia kätte, seda te seal oma paberite vahel jah välja haute … aga mina ütlen, kui inimene ei karda, on ta viimane siga, ohtlikum igast metsloomast. Hirm teeb tast inimese.”

      „Ilus kell, päris hõbedast, mis? Näita siia …”

      Mustlane Fomitš oli oma koniga jõudnud lõpule ning tiirutas juba mõnda aega ümber kooliõpetaja nari. Tema mustade silmade ärevil pilk püsis kiindunult asjadel kooliõpetaja kõrval. Need näisid teda vastupandamatult enda poole tõmbavat. Nüüd, suutmata end valitseda, nõjatudes poolküljetsi reiega vastu narinurka, puudutas ta oma kitsa tõmmu käega hellitades pika keti ja hõbekapsliga tasku-uuri, võttis selle pihku ning uuris asjatundlikult.

      „Ilus kell, šveitsi oma … kuule, vahetame ära, nagunii võtavad vagunis päris muidu ära … väga head asjad annan vastu, vaata …”

      Ärevusest kergelt hingeldades toppis Fomitš käe endale kiirustades taskusse ning kraamis välja selle sisu. Fomitši tasku näis üsnagi põhjatu. Lagedale ilmus tüse kaardipakk, mitu kortsunud rahapaberit, rull peenikest niiti ja kaks nõela ning lühikese varrega lusikas. Mustlane ladus need võidukalt naeratades hunnikusse kella kõrvale.

      „Kümme rubla, nõel ja niidirull kah, väga head asjad.”

      Mustlane lükkas asjad suuremeelse liigutusega õpetaja poole.

      „Võta, hea vahetuse teed, oled õnnelik. Kella pole seal tarvis, aga niit-nõel väga vajalik, ja raha eest sööd mitu korda kõhu täis …”

      Nad kogunesid nari ümber uudistama mustlase varandust. Enamikku neist asjadest nägid nad esimest korda. Militsionäär võttis võidunud narmendavate servadega kaardipaki ning soris seda osavalt sõrmede vahel.

      „Vaata kus kuradi mustlane, meie muudkui igavleme siin, aga tema varjab varandust … Noh, paberimäärijad, võtke platsi ja rahad lagedale, koorin teid nii, et lähete siit aluspükste väel välja.”

      „Tea, kas nendega bridži kah mängida saab?” tundis lähemale astunud toimetajagi huvi. Hinnovi tähelepanu köitis Fomitši lühikese varrega lusikas. Selle ots oli imetlusväärse osavusega noateravaks ihutud. Ta proovis tera küünel, tõepoolest ei jäänud see skalpellilegi alla. Aga kooliõpetaja ei paistnud millegi vastu huvi tundvat. Lõdvalt nari serval istudes vaatas ta ükskõikselt Fomitši varandust. Too aga uuris vaimustust varjamata uuesti kella.

      „Sina annad ainult kella, aga mina annan vaat kui palju asju … hea vahetus sinule.” Fomitš laksutas heameelest keelt. „Vahetad, mis? Vagunis võtavad nagunii ära, kindlapeale võtavad, sihukest ei peida. Võtavad ära ja peksavad pealekauba, aga mina pakun vaat kui palju.”

      „Ei saa anda, kingitud asi.” Kooliõpetaja raputas pead. „Peaminister ise kinkis. Käis kolmekümne üheksanda talvel meil koolis, ta ju sealt pärit. Kiitis kooli ning jäi minuga väga rahule …”

      Õpetaja rahulikus hääles murdus järsku miski.

      „Kindlapeale võtavad ära.” Mustlase pilukile tõmbunud silmad vaatasid kahjutundes kella. Ta uuris seda ihalevalt oma pihul. „Oota …” Ta asetas kella ettevaatlikult tagasi, läks kärmelt nari juurde ning otsis midagi kummargil selle kohal. Nad ei näinud ta käsi, sest ta varjas end osavalt seljaga. Tagasi tulles oli tal peos väike hoolikalt kokku murtud riidetomp.

      „Vaata …” Fomitš asetas riidetombu narile ning harutas selle lahti. Tomp osutus kaheks paariks jalarättideks. Ja mitte tont-teab millisest juhuleitud pudedast riidest käristatud, vaid hoolikalt välja lõigatud kvaliteetsest langevarjusiidist. Kaks paari uhiuusi jalarätte oli terve varandus. Nad olid juba küllalt targad teadmaks nende hinda.

      „Ilma jalarättideta saad sa hukka,” kinnitas mustlane nende hämmeldusest ilmselt mõnu tundes. „Ma õpetan sulle, kuidas neid peita nii, et keegi sisse ei vehiks. Kell minu, rätid sinu … loll oled, kui ei nõustu, viimane loll.”

      Õpetaja murelikku näkku näis tõesti siginevat mingi kõhklus. Aga tema pilk libises jalarättidelt üsna kähku teritatud varrega lusikale, mida Hinnov ikka veel enda käes hoidis, õpetaja nihutas end nari serval justkui ebamugavust tundes, aga sirutas siis käe äkitselt Hinnovi suunas.

      „Näita siia, mis tore asi see sihuke on?”

      Õpetaja võttis lusika ning silmitses seda igatkanti.

      „Vaat kus mihklid, teinud lusikast noa valmis. Kas sihukesega liha lõigata või pliiatsit teritada kah annab?”

      „Liha ja pliiatsit, kõike võib,” kinnitas Fomitš kärmelt, nähtavalt rõõmustades õpetaja huvi üle. „Habetki võib ajada ja inimese ära tappa, kõike võib sihukese riistaga.”

      „Tühja selle vargasuslaga, lolli kriimustab, aga õige mehe ajab ainult vihale.” Militsionäär