Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

ja kulistan priske eine juurde õlut.

      Teisel pool tänavat haigla ees peatub soomustransportöör. Selle tagaluugist hüppab välja üks Gruusia sõdur ja samal ajal tormavad kohale kaks valges kitlis meest kanderaamiga. Siis vinnatakse tagaluugist välja üks teine, verine sõdur ja pannakse raamile. Arstid suunduvad temaga operatsioonisaali poole. Elutu käsi langeb alla ja jääb õõtsuma. Liiga hilja.

      „Kuradi türapead siuksed!”

      Julian tuli tagasi, Oleg naeratades tema taga. Seltsimees Korrespondent oli raevunud, et Gruusia armee meile autot ei andnud. Ja veel rohkem raevunud, et noile seal ei avaldanudki kustumatut muljet Julian Manyoni viibimine nende keskel.

      „Nende sõnul on kogu linnast bensiin otsas!”

      Näis, et Oleg oli vedanud Juliani väeosa staapi, kus keegi marutõbine koer nimega kindral Adamia hakkas parajasti koormat rindele viima. Kui tahtsime kaasa minna, olime teretulnud.

      „Me, raisk, lihtsalt peame sinna saama. Kuradi türapead!”

      „Too, kurat, papp lagedale.”

      Patakas Ameerika krabisevaid võlus välja nii kütuse kui rattad. Julian, Oleg ja Eddie ronisid igivanasse Ladasse. Mina hüppasin vana Vene mootorratta külgkorvi. Me kihutasime läbi Suhhumi purustatud tänavate prahi.

      Väeosa staap oli veel rohkem puruks pekstud kui Ülemnõukogu hoone. Siiski kribis üks babuška selle ees luuaga klaasikilde kokku. Uksehoidja oli rõõmuga valmis valvama meie varustust, mida meil parasjagu vaja ei läinud. Gruusia vabatahtlikke täis buss popsutas staabi ette ja me ronisime peale. Naer ja naeratused.

      „Hei! Kas keegi siin oskab mingeid sõjalaule?”

      Nad ei saanud minust aru, aga hõiskasid sellegipoolest vastu.

      „Jon! Seal on kindral.”

      Hoonest rammis end välja väeosa ülem kindral Adamia, sajakilone jässakas poksija ninaga bullterjer, seljas valge pintsak. Ma hüppasin bussist maha ja jooksin teda filmima. Ma sattusin liiga lähedale. Ta urises: „Arrrgghh!” ja viibutas mu nina all oma Kalašnikovi.

      „Brggrrup grzzlski!”

      Sõdurid jooksid kokku.

      Marukoer Adamia jagas käsklusi ja mingil veidral kombel said sõdurid temast aru.

      „Arrgghh! Rggle arrrgghh!”

      „Da, moi general!”

      Kindral rebis lahti halli BMW ukse ja ronis sisse. Ta lehvitas käega ja urahtas juhi peale. Jalg põrutas vastu põrandat ja auto läks liikvele. Marukoera Kalašnikovi toru kõlkus aknast välja nagu ratsaväeohvitseri mõõk. Buss popsus ja kriuksus ja püsis tal tihedalt kannul. Gruusia Armee Suur Vasturünnak oli alanud.

      „Urraaa!”

      Me vihisesime ümber tänavanurkade ja mäest üles linna põhjaosa suunas. Puudega ääristatud tühjad tänavad, soe päike paistmas roheliste lehtede vahelt. Ma istusin ühe ohvitseri selja taga bussi eesotsas. Too haakis pikka padrunipidet oma Kalašnikovi külge. Plõks ja plõks … lukk ja laadimine. Kellegi sõrmed koputasid selja tagant mu õlale. Noor sõdur naeratas puuduvate hammastega naeratust. „Kas sa kardad?”

      Ma püüdsin välja mõelda vene vastet sõnadele „Kuramuse õige! Oleks ma kusel ära käinud, aga nüüd ma ilmselt lasen ennast täis; selline kuradima hirm on mul! Aga noateral kõndimine on asja lõbusam osa. Õigus, seltsimees?”.

      Kuid ma nägin, kuidas ta kõhnad sõrmed püssilaadi mudisid. Kulunud Adidase spordikingad, ilma sokkideta. Liiga suured püksid põlve kohalt katki. Ta oli vaevalt üle kuueteistkümne. Ma hoidsin suu lukus ja sirutasin käe. Ta haaras sellest kinni ja pigistas kõvasti. Kindral Adamia ja meie võlubussi tee ristus Gruusia soomustransportööri omaga. Sõdurid selle peal osutasid teeotsa suunas. Marukoer viibutas oma püssi ja karjus veel mingeid käsklusi. „Rggle arrrgghh!”

      Relvad laadida!

      Buss pingutas üle oma võimete, et autol kannul püsida. Ma pöördusin Olegi poole, kelle peas loksus metallist kiiver.

      „Nad põrutavad linnast päris välja,” ütlesin ma.

      Oleg noogutas nagu purjus seen.

      Meie protsessioon peatus kriiksudes. Buss tühjenes hetkega. Ma lülitasin kaamera sisse ja jooksin marukoer-kindrali kõrvale. Fokuseerimine ja võte. Marutõbine pilk tema silmades. Sülg huultelt nirisemas. Ta rebib end üle tee ühe grupi sõdurite juurde, kes jooksevad tagasi linna poole. Medalitega bullterjer lõriseb ja põrgib ja ajab suust vahtu välja. Taganevad sõdurid tarduvad paigale ja anuvad, et neil lubataks seletada. Kindral möirgab: „Argpüksid! Argpüksid, raisk!”, uriseb ja teeb hüppe, paks kämmal rebib rühmaülemalt tema AK-47. Ülem püüab hetkeks vastu panna. Ränk viga.

      „Arrrgghh!”

      Kindral lajatab oma hiigelsuure saapa rühmaülema ribidesse. Too pillab relva käest. Rabatud ja häbistatud.

      „Põrgu päralt. „Patton 360º.””

      Rühmaülema püss ulatatakse ühele teisele sõdurile ja kindral röögib ja kamandab ülema ilma relvata tagasi rindele. „Argpüks, raisk!”

      Taamalt tänava otsast kostab kiire automaadivalang ja langevad miinid kuulutavad meie teekonda tabanud kurja. Kindral Adamia koondab oma sõdurid. Ta kavatseb säästa nende Gruusia vendi ja kindlustada eesliini.

      „Ärge kartke, mehed! Mina olen teiega!”

      „Urraaa!”

      Lahing möirgas järjest lähemal. Sõdurite rivi liikus puude juurde ja silkas üle tee.

      „Kas sa lähed neile järele, Jon?” hüüdis Julian.

      „Jepp.”

      Kaamera võttis end rivi taha ja neelas endasse pilte saabastest ja jalgadest ja tolmustest vintpüssidest. Üle väikese künka ja otse tulejoonele. Kuulid käristasid õhku kiirusega 1200 meetrit sekundis. Zing-Zing. Heli, mis imeb kopsudest õhu välja. Sõdurid liikusid edasi, varjates end teeäärsete suurte puude taha. Ma keskendusin võtteks …

      Zing, zing. Viuuhviuuhplaks!

      … puukoore tükid lendasid mulle näkku.

      „Pikali!”

      Zing, zing. Minu taga. Julian ja Oleg maoli maas … pöidlad püsti. Nendega oli kõik korras. Eddie roomas minu kõrvale.

      „Läheb lõbusaks, eh?”

      Ümber nurga pööras veoauto. Auto platvormile olid grusiinid hiivanud hiiglasliku tankitõrjekahuri. Pidur põhja, tagasikäik ja kaks pikka toru võtavad sihikule abhaaside kõrid. Eddie röökis rõõmust. „Uskumatu, kurat!”

      „Tõepoolest.”

      Ma jooksin drenaažikraavi peitunud püsside juurde ja hüppasin sisse, kahe Gruusia sõduri kukile.

      „Päevast!”

      Nad ägasid.

      Õhk plahvatas, kui kolmkümmend tankitõrjemürsku rindejoone suunas lendasid; suits ja kordiit hõljusid meist üle. Laskur hüüdis midagi juhile ja veoauto läks sõitu enne, kui Abhaasia miinipildujad õige laskekauguse leidsid. Kaks Gruusia sõdurit hüppasid püsti, et ühineda sõdurite riviga, ja mina roomasin nende taga. Tont teab kust prahvatas raskekuulipilduja. Me viskusime tagasi kraavi ja kontrollisime, ega me pihta ei saanud – ei midagi muud kui leheprügi ja oksaraod, mis meile pähe pudenesid.

      „Kõva trügimine!” naersin mina.

      Nad ägasid uuesti.

      Siis lendas üle taeva mürsk … lähemale … lähemale, üle meie peade rinde suunas … ja lajatas viimaks tee peale. Gruusia suurtükivägi valmistus vasturünnakuks. Abhaasia kuulipilduja jäi vait ja sõdurid roomasid kraavist välja oma seltsimeeste suunas. Mina tormasin tagasi ülejäänud ITN-i kamba juurde. Eddie viskus mulle järele. Me kukkusime üksteise otsa hunnikusse, neli nägu vastu maad.

      „Ei tea, kas jätkame või?” küsis Julian.

      Ma