Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

Nad pakkusid salaamit, juustu ja šampust. Pehmet leiba ja mahlaseid õunu. Me kontrollisime oma pileteid veendumaks, et oleme ikka õiges kohas.

      Julian istus meist paar rida eespool, lüües oma kahte tundi Thbilisini surnuks sööki ja jooki nautides. Ta oli astunud elavasse vestlusse ühe joobnud venelasega. Näis, et kumbki ei taipa teise jutust sõnagi. Mina ja Oleg trimpasime šampust ja piidlesime oma lõunaoodet.

      Mmmm. Kuni Pavlovi refleks võimust võttis, käisime üle oma varustuse nimekirja. Kuulivestid, kiivrid, kaamera akud ja laadija, statiiv, esmaabipakend, kuus pudelit vett ja … süüa mitte midagi.

      Uups.

      „Kõht on jube tühi.”

      „Ei noh.”

      „Sihuke toit Vene lennukis. Hämmastav.”

      „Raske uskuda, tõesti.”

      Me limpsisime huuli ja piloot rääkis lennuki kiirusest ja tuule suunast ja kui õnnelik ta on, et me lendame tema lennukiga Thbilisisse ja muidugi …

      „Prijatnovo apetita!”

      „Mis ta ütles?”

      „Ta ütles „head isu”.” Ja Oleg krabas söögi otse mu nina eest. „Aga me ei või süüa.”

      „Mh?”

      „Me peame selle tagavaraks hoidma.”

      „Mh?”

      Ta kühveldas mu kandiku tühjaks ja toppis toidu oma seljakotti.

      „Aga …”

      „Ehk saame Thbilisist leiba.”

      „Aga …”

      „Ma ütlen Julianile ka, et ta oma toidu alles hoiaks.”

      Oleg hiivas end läbi vahekäigu ja kiikas üle Juliani pea. Ja naasis, irve näol. „Mitte raasukestki pole järel …”

      Oli vähe asju, mis mahtunuks Juliani ja söögi vahele.

      „… ja ta nõuab veel šampust juurde.”

      „Ometi üks britt, kes ei saanud kätte memo Impeeriumi lõpu kohta.”

      Lennuk puudutas lõõmava Gruusia päikese all maad. Me kõndisime üle maandumisraja lennujaama poole pagasi järele. Kuumusest ilmus nähtavale sõdur justkui ilmutis. Roheline sinel, spordijalatsid ja Ray-Bani päikeseprillid. Ühes käes pudel brändit, teises Kalašnikovi automaat. Gruusia armee mustersõdur. Julian läks kaameravarustuse järele ja mina krabasin Olegil õlast. „Lähme vaatame seda sõpra seal.”

      „Ei noh … jah, seal.”

      Oleg kordas alati seda, mida oli äsja kuulnud. Ilmselt oli sel midagi pistmist viisiga, kuidas sõnad talle ajju imbusid.

      Me saime Gruusia sõduri kätte ühe teise laenatud Tupolevi tiibade ja ühe teise vabaturutehingu varjust. Seekord teatasid suured sinised tähed: ORBI. Saba peale oli kunstipäraste joontega maalitud kotkas.

      „Ei noh … uus Gruusia rahvuslik lennuliin.”

      Veel rohkem lennuki trepist üles-alla ronivaid sinelites mehi. Käed puhkamas automaatide mustal metallil ja puust kabadel. Brändi muudkui voolas. Lennuk ärkas vingudes ellu.

      „Suhhumi, da?”

      Sõdur peatus ja vaatas meid üle. Ta pilk fikseeris mu õlal rippuva kaamera. Ta leidis, et see on vinge.

      „Da! Suhhumi.”

      Oleg astus vahele, et päästa mind mu venekeelsetest ponnistustest. Rohkem kui korra oli ta olnud sunnitud seletama mõnele tähtsale venelasele, et Seltsimees Operaator ei kavatsenud „tere” öeldes koera kombel uriseda.

      Oleg ütles sõdurile, et me oleme Kompanija Televidenja Britanskaja, ja küsis, kas me saame nendega Suhhumisse, sest me tahame rääkida nende lugu kogu maailmale.

      Sõdur võttis Ray-Banid eest ja näitas meile oma üllatunud silmi. „Te tahate minna Suhhumisse?”

      „Da!”

      Lennuki mootorid võtsid kõrgemaid tuure. Sõdur hüüdis midagi oma seltsimeestele trepil ja taevas täitus otsemaid rusikas käte, Kalašnikovide ja summutatud hõisetega. Ma ei kuulnud hääli, kuid tundsin märke. Iga sõdur igas armees üle kogu maailma tahab jääda pildi peale hetkel, mil ta lahingusse marsib. Kui ta surma saab, ütleb see pilt: „Ma elasin! Ma olin vapper! Ma olin televiisoris!” Sõdur osutas lobudikule lennuraja lõpus. Gruusia sõjaväelennuvälja kontrollpunkt. Meil oli vaja luba, et lennukile pääseda.

      „Kas piloot ootab meid ära?”

      „Da!” Ta viibutas oma automaati ja naeratas. „Või ma lasen talle kuuli pähe!” Naeratus kustus.

      „Oleg, ega ta päriselt seda kuramuse pilooti ei tulista?”

      „Jonka, ta on grusiin!”

      „Teeme parem kähku.”

      „Ei noh … jah … kähku.”

      Me jooksime üle lennuraja. Ta ähkis ja puhkis rääkida nõukogudejärgse lennunduse kehvast seisust, rohkem selleks, et vaim jalgadele järele jõuaks.

      „Ei noh … näe, praegu tahab igaüks oma lennuliini ja Boriss laseb kõigil neil nirudel uutel maadel krabada endale mis tahes lennukid, mis sel ajal maa peal seisid, kui Nõukogude Liit ära lagunes, ja vastvabanenud seltsimehed võõpavad need üle ja panevad neile nimeks Orbi. Ei plaane, ei kütust, ei korraliku väljaõppega piloote. Nagu vene anekdoot … aparatšik helistab parteibossile Smolenskisse …”

      Lennujaama ülem istus oma letis, vaadates alla kahe telefoni ja ühe raadiosaatja peale. Mitte ükski neist ei töötanud. Tema käed keerutasid lauaplaadil värskelt õlitatud Tokarovi püstolit, mis tiirles nagu karussell. Ta tõstis pilgu ja kutsus meid kohvile. See oli sedasorti sõda. Lennukitäis abijõudu ootamas õhkutõusu ja mahatapmist, ja meie lähme kohvile. Oleg ütles, et me peame kiiresti Suhhumisse saama. Ülem tõstis käe.

      Tuppa astus sõdur. Käes väike vaskkandik ja üle selja AK-47. Okei … kohvipaus. Üks neid krutskeid, mis lahutavad ida ja läänt. Tassike kohvi näitab, et aktsepteerite seda kultuuri ja neid kombeid. Keeldumine oleks solvang. Ma rüüpasin kohvi ja Oleg lobises ülemaga.

      „Me saadame sinna kaks lendu päevas,” ütles too. „Sinna püssid ja mehed, tagasi surnud ja haavatud.”

      Tema käed liikusid mustalt Tokarovilt tassile. Veel mõned karussellitiirud. Ta ei teadnud, kui kaua Gruusia armee vastu peab. „Asi on väga halb.” Rüüpasime kohvi. Otsisime sõnu. „Ma pean teile ütlema, et see on väga ohtlik.”

      Mu peas hakkas helisema kelluke. Operaator sõjatsoonis armastab mõelda, et kaamera teeb ta tükkideks lendamise suhtes immuunseks. Fantasy-ville … inimesed surevad. Adrenaliin ja hirm valguvad peale nagu kokaiinilaks. Täielik kaif.

      Ülem ütles, et lennuk läheb kümne minuti pärast. Ta tänas meid, et me Suhhumisse läheme, ja soovis meile kõike head. Oleg murdis esimesena uksest välja. Kaheksa vintpüssidega sõdurit hüppas meile teele ette. Mis nüüd? Kiire vene jutuvada. Olegi hämmeldunud naeratus.

      „Nad tahavad end koos meiega pildistada.”

      Üks sõdur tõstis amatöörfotoka.

      „Uskumatu.”

      Me ronisime koos paari poisiga pingi peale. Fotoaparaat valmis, rind kummis, püssid nagu peenised. KLÕPS!

      „Urraaa!”

      Me tormasime uksest välja.

      Tõsielusari „Rapi ja põleta”. Kogu kaadervärk laiali lammutada. Veepudelid ühte kotti. Varupatareid teise. Sidemed kuulivesti klapptaskusse. Siis kõik uuesti kokku.

      „Kaitseriietus jääb lennukis selga. Igaüks võtab oma kiivri.”

      „Jon, kas sul on nende jaoks ruumi?”

      Julian lükkas ette puhtad teksased, ühe korraliku Inglise triiksärgi