Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

tumedates nurkades. Kuum teekate higistamas neidsamu pateetilisi pisaraid. Noor politseinik eskortis meid läbi rahvahulga lennuki poole. Meid jälitasid kahtlustavad pilgud ja vihased mõtted.

      „Kuhu nad lähevad?”

      „Vaadake! Välismaalased lahkuvad!”

      Lootusetud hääled haarasid meie järele.

      Gruusia väed moodustasid lennuki ümber rivi, kui rahvamass peale pressima hakkas. Luugid suleti ja mootorid võtsid tuurid üles. Kurat! Piloot hakkab liikuma … nüüdsama! Naised heitsid ennast lennuki esirataste ette. Õhku tulistatud lasud ja püssipärad tõrjusid nad tagasi. Politseinik pööras ringi ja käskis meil oodata. Ta pressis end läbi rahvamassi sõduriterivi juurde. Ta osutas meie peale ja siis lennukile. Hääled meie ümber tõmbusid koomale. Kuum õhk nagu kruustangide haare.

      „Aidake meid.”

      „Ärge jätke meid siia.”

      „Vaadake mu last. Ta on suremas.”

      See asi ei tundunud minevat lihtsalt. Salk Gruusia sõdureid küünitas läbi häälte ja rebis meid edasi. Tumedad vihast moondunud silmad rahvamassis, needusi sülitavad hääled.

      „Häbi!”

      „Kuulge!” karjus politseinik. „Need on ajakirjanikud, nad peavad minema ja rääkima maailmale, mis siin sünnib!”

      „Argpüksid!”

      „Laske meil minna. Me räägime maailmale!”

      Veerev trapp kümmekond meetrit lennukist. Sõdurid tulistasid madalalt üle inimeste peade ja vabastasid tee trapini; noor politseinik osutas näpuga nagu kohanäitaja kinosaalis. Rahvamass surus uuesti peale, kui sõdurid trapi lennuki juurde veeretasid. Ma võtsin objektiivi lähedal olevad näod kaadrisse. Tunglemine ja paanika, välja sirutatud käed hoidmas õhus nutvaid ja karjuvaid imikuid, silmadest nõrgumas hullumeelsus. Trapp rammis lennukikeret. Üks sõdur tagus püssiga vastu luuki. Julian lajatas oma käe mulle õlale ja osutas kokpiti poole.

      „Jon! Piloot!”

      Panoraamvõte ülespoole. Piloot kummardub väikesest aknast välja, tema käed vehivad meid eemale.

      „Net! Net!”

      Vehkivad ja paluvad käed.

      „Need on ajakirjanikud! Sa pead nad peale võtma! Käsk!”

      Piloot osutab alla vihase rahvamassi peale.

      „Vaadake sinna! Kui ma ukse lahti teen, tambitakse meid sodiks! Me kõik saame surma!”

      Panoraamvõte allapoole. Tuhanded must-valged pildid täidavad kaadri vihkamisega. Naine, laps süles, sülitab ja kriiskab. „Miks nemad peaksid minema? Nad on mehed!”

      „Argpüksid!”

      Ja midagi kõva vihiseb mu pea lähedalt mööda. Kivi. Kohutav mürgel keeb otse meie jalge all. Ma lülitasin kaamera välja ja asetasin selle enda ette trapile.

      „Ei noh … arukas otsus,” ütles Oleg.

      Sõdurid üritasid ikka veel läbi rääkida, et meid lennukile saada; piloot vehkis veel paar korda kätega „käige kuradile” ja sulges akna. Trapp libises lennuki juurest ära. Mu süda oli mulle lõpuks linnast järele jõudnud ja vajus tagasi rindu … ja mu sisikonnas naeris taas hirmudeemon.

      „Kas tead mis, seltsimees! Ma arvan, et me oleme sügavalt pigis,” ütlesin ma.

      Ja Oleg lihtsalt seisis seal. Tal polnud midagi öelda, isegi mitte mõnd vene vanasõna. Noore politseiniku käsi puudutas mu õlga. „Teie oodake, palun.”

      „Jah, seda kindlasti.”

      Ta nihkus küljetsi astmetest alla ja tegi endale teed läbi rahvahulga, läbi löögiks tõstetud käte ja mürgiste needuste.

      „Reetur!”

      „Argpüks!”

      Ja me seisime trapil, mis oli ümbritsetud sõduritest ja AK-47 rünnakurelvadest, mis pidid kaitsma meid vanadest meestest, leskedest ja emadest koosneva vihase rahvahulga eest. Pöörane paanika sööstis nagu metsik jõgi läbi iga hinge sellel lennurajal. Mu aju tegi uusi liitmistehteid. Oli vaid aja küsimus, kui mässulised lennujaama ründavad. Minu kehakaal oli kulla hinnas. Kaks naist, võib-olla neli last võiksid minu koha võtta. Ma liitsin sellele oma aju läbivad kõrgelennulised ideed ajakirjanduse väärtusest. Aga nüüd oli mu kaamera minu jalge ees maas. Mul polnud ennast millegi taha peita. Ma olin nagu iga teinegi põgenik. Ja mul oli hirm, kuradima suur hirm. Ma tahtsin siit ära. Ja kohe, kurat!

      Oleg müksas mulle külge ja tema silmad vaatasid pinevalt üle prilliraamide lennuki poole. Käte siluettide poole, mis haarasid lennuki järele. Teiste õlgadele tõstetud tüdruk kobab ja klammerdub tagaukse lingi külge. Ta leiab selle, tõmbab kõvasti, trepp vajub lahti nagu taevavärav ja hinged trügivad sisse, kuni lennuk on pilgeni täis. Sõdurid jooksevad kohale ja tulistavad päris kuulidega. Iga valang põgenike peadele üha lähemal. Rahvahulk pudeneb laiali ja taevaväravad langevad taas pauguga kinni.

      „Meie mees on seal,” ütles Julian.

      Noor politseinik trapi jalamil viipab meid maha astuma.

      „Ei noh … nii palju siis sellest.”

      „Neetud.”

      Me kõik ohkasime ja rajasime teed läbi rahvahulga. See lasi meid probleemideta läbi, enam ei kujutanud me endast ohtu. Politseinik suundus terminali poole. Niisiis eskorditakse meid tagasi kapteni kantseleisse ja pakutakse kohvi asemel ohtralt vabandusi. Seal me siis ootame, kuni ta suitsetab oma Vene sigarette, ja kuulame lugusid tema hullumeelsetest surmanägemustest, ajal kui ta ruumi suitsuga täidab. Tõepoolest, neetud! Noor politseinik jäi seisma ja asetas käed suure vana Kamazi kapotile. „Istuge sisse, palun.”

      „Oleg?”

      Kiire venekeelne jutuvada.

      „Ei noh … ta mõtleb, et ronige ette.”

      „Miks, kuradi pärast?”

      „Ei noh … tehke seda!”

      Põgenikud kogunesid meie ümber. Esimest korda nägin ma noore politseiniku silmades paanikat.

      „Kiirustage, palun!”

      Neli meest ja kaameravarustus hüppasid autosse ja see põrutas keset rahvahulka, suundudes lennuki parema külje poole.

      „Kas keegi saab aru, mis toimub?”

      „Pole vähimatki aimu.”

      Rahvahulk läheb kahtlustavalt puhevile, auto liigub kiiremini. Ma tundsin, et hakkan maha libisema, ja hoidsin kaamerat tihedalt vastu rinda. Olegi käed haarasid mu kuulivesti seljast ja kinnitasid mu paigale nagu akutrelliga. Hullunud hääled jälitasid meid. Kakskümmend meetrit, kümme meetrit.

      „Ei noh, pea vastu, Jon. Meil on selleks ainult üks võimalus.”

      „Milleks kuradiks täpsemini?”

      Lennuki parempoolne uks lendas lahti ja käed viipasid meile, et me peale tuleksime. Ma vinnasin kaamera üles, käed haarasid mu kuulivesti õlgadest ja hiivasid mu pardale. Haarasin kaamera, lülitasin selle sisse ja pöörlesin sellega ringi. Oleg ja Julian ja politseinik ja pööraselt karjuv rahvahulk … kõik see sööstis läbi objektiivi. Siis tillukesed poisikäed ja ühed suuremad käed, mis ta sisse tirisid, siis veel üks poiss, siis naine mustas. Siis näod all, karjumas, et nad päästetaks, anumas, kriiskamas … ja uks paiskub kinni.

      Vaikus.

      Meeskond suunas meid tahapoole, pimedasse laoruumi kokpiti taga. Selle õnnistatud lennukikere sisemuses segunesid higi ja hais ja kuumus mootorite mürinaga. Meeskond nipsutas lüliteid ja rääkis lennukeskusega. Ma hingasin sügavalt välja pimedusse. Maailm pööras end jälle õigetpidi.

      Oleg leidis meie varustuse hulgast pudeli vett ja saatis selle ringi käima. Pikad sügavad sõõmud. Janused suud vaatasid pealt. Naine palus juua. Tema laps oli haige selles kuumuses. Ma loksutasin viimast veepiiska pudelis ja vaatasin, kuidas