Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

Katkine kaamera tema kõrval maas … ikka veel käimas.

      „Hästi, me siis läksime!” ütles Rory. „Õnn kaasa!”

      Nad viskusid rahva hulka, et võidelda välja koht lennukis tagasi Thbilisisse. Meie surusime end Gruusia sõdureid täis bussi ja võtsime suuna Suhhumile.

      Päike oli madalal ja täitis taeva pehme merevaigukumaga. Suhhumi oli kunagi Nõukogude Liidu Côte d’Azur. Võrratu ilm. Soe vesi, soojad tuuled. Nüüd olid teed ääristatud vaikselt sammuvate meeleheitel inimestega, tolmu ja hirmuga. Sügaval mu sisikonnas tagus hirmudeemon vastu oma puurivarbu. Ma vajasin uut laksu sõjadroogi. Midagi, mis mind käigus hoiaks. Me jõudsime Suhhumisse just enne päikeseloojakut. Prahti täis tänavad. Puruks lastud põlevad majad ja muud hooned. Mürsutulel näis puuduvat igasugune muster. Lihtsalt taevast kukkuv häving Gruusia tsiviilelanikke surnuks hirmutamas. Iga langev mürsk kui kriiskav õudus.

      Viuuuuh … Krrššš! „Ruttu välja!”

      Ja olgu täpsustatud, et abhaasid tapsid ära iga Gruusia abikaasa ja isa, kelle nad rindelt kätte said. Mässulised tahtsid rohkemat kui Ševardnadze surma. Nad tahtsid puhastada oma maa kogu gruusia kõntsast. Ainult siis oleks Abhaasia saanud täide viia oma saatuse. Etniline puhastus. Lihtne ja selge.

      Ülemnõukogu hoone asus avaral väljakul. Viieteistkümnekorruseline heledast Kaukasuse kivist sihtmärk, üks tiib puruks lastud ja maha põletatud. Ülejäänud kivi oli mürsukildudest ära kratsitud ja leekidest kõrbenud. All väljakul lehvis kõikuvas lipumastis see, mis oli alles jäänud Gruusia lipust. Üleni kuuliauke täis.

      „Ei noh … mässulised näikse lähedal olevat.”

      „Neetult lähedal, Oleg.”

      Paugud kajasid linna ümbritsevatelt mägedelt vastu. Raskekahurvägi ja katjuušad kolme-nelja kilomeetri kaugusel. Julian ja Oleg suundusid Ülemnõukogu hoonesse Eduard Ševardnadzet otsima. Eddie püsis omas elemendis ja seletas grupile Gruusia sõduritele, et nood peaksid minema ja noil seal väljas näod üles peksma. Mina läksin eemale ja üritasin mõned pildid saada.

      Ümber nurga Ülemnõukogu hoone taga. Pikk rivi hüljatud nõukogude stiilis kortereid. Kitsas allee nende vahel ja vana mees, kes maadleb kahe raske veeämbriga. Ta peatub, et hetkeks puhata, kuivatab kulmu ja käsi; seejärel langevate rakettide vilin.

      Viuuuh … Krahhhh! Krššš!

      Ulguv häiresignaal, kui teine mürsk sealsamas lähedal kärgatab. Ma viskusin maha ja katsin pea kätega. Lööklaine, tolm ja kiviklibu lendasid minust üle. Vana mees vaatas, kuidas ma end püsti ajan. Ta lappas taskurätiku kokku, korjas ämbrid üles ja kõndis edasi.

      Ma jooksin tagasi Ülemnõukogu hoone ette. Sõdurid ja tsiviilelanikud tormasid läbi purunenud klaasi pimedasse fuajeesse. See tundus hea mõte olevat, niisiis sööstsin ma neile järele. Julian, Oleg ja Eddie olid klaasist kaugemal, tagumise seina ääres. Jällegi hea mõte.

      „Ševardnadze on ülakorrusel,” ütles Julian. „Ta on nõus meiega rääkima, aga me peame ootama.”

      „Kas pressist on veel keegi kohal?”

      „Kõik nad on Vene kasarmute juures. Siit kolm kilomeetrit.”

      Kiired arvestused minu peas. Kui mürsutule taga on venelased, siis on Vene kasarmud kõige turvalisem koht linnas. Ja kuna meil olid Vene pressi volitused, oli võimalik, et nad lasevad meid sisse. Ainult et sinna ei saanud kuidagi ligi ja taevast sadas alla vastikuid asju. Nii et kokku tegi see tõsiasja, et olime plindris. Veel kolm mürsku langesid tänavatele. Hoone värises.

      „Hmmm,” ütles Julian.

      „Ei noh,” kommenteeris Oleg.

      „Jepp,” kostsin mina.

      Läbi purunenud klaasi kumas hääbuvat päevavalgust. Jäänud on umbes kakskümmend minutit. Sony 200 ei töötanud nõrgas valguses kuigi hästi ja mul polnud öövaate objektiivi. ITN-i kukrunööre kontrollivad kitsipungad ei paistnud taipavat, et nelja sõda pidav büroo võiks vajada korralikku kaameravarustust. See mõte pani Eddie Parkeri raevust särisema. „Jon, raisk! Laseme need kuradi raamatupidajad maha! Värdjad siuksed! Vedagu siia oma kuradi persed! Värdjad! Nad situvad ennast siin kohe kaelani täis.”

      „Ma usun, et see on üks võimalus olukorda lahendada.”

      „Võib-olla peaksid sa järgmist lepingut tehes Eddie appi võtma, Jon.”

      „Küllap vist.”

      Paugud vasardasid läbi saalide. Klaasikamakad kukkusid põrandale. Ootamine tegi mind närviliseks. Ma vaatasin Olegi poole. „Oleg …”

      „Ei noh …”

      „ … aga katus.”

      „ … katus.”

      Ta leidis Gruusia ohvitseri, kes juhtis meid üles pimedate treppide lõputust reast. Ei, ta ei lubaks meid katusele. Otselasud olid tapnud juba seitse tema meest. Me leidsime ülakorrusel puruks tulistatud akna.

      Suurepärane vaade. Sõbralikel küngastel alla ranna poole rulluv linn. Kahvatu valgus, karmiinpunased pilved ja mustadesse lainetesse vajuv matsakas päike. Automaadid, mis krigisesid nagu kilgid, ja suitsu- ning tuleornament, mis tõusis tänavatelt, kus koerad ulgusid raevust ja hirmust. Ma käivitasin kaamera ja imesin pildi sisse. Ohvitser piilus akna ääre tagant välja.

      „Õhtu on alati hea aeg hirmutegudeks, da?”

      „Küllap vist.”

      Ta pidas ohtlikuks kauemaks sinna jääda. Suur kaamerakolakas statiivi peal on snaiprile ahvatlev sihtmärk.

      „Okei. Ainult üks võte veel.”

      „Ega’s midagi. Kui on aeg surra, siis on aeg surra.” Lai naeratus. Suitsuplekilised hambad.

      Ma nõjatusin tahapoole ja ootasin seda üürikest hetke, mil päevavalgus maheneb, värvitemperatuur muutub ja teeb võimalikuks valgusega mängimise. Pöörasin filtrid päevavalguselt hõõglambivalgusele ja fikseerisin värvitasakaalu eelseadistatud režiimil. Võte.

      Päikeseloojang Suhhumis. Sügavsinine taevas, suitsu ja pilvede kuninglik hõõgus põleva linna kohal. Õhutõrjekahurite tuli rebestamas tulilindudena taevast. Ma lugesin mõttes aeglaselt kolmekümneni. Lastes pildil joosta. Sõjadroog vallutas mu uuesti ja ma lasin sellel võimsalt kobrutada.

      „Okei … käes. Lähme.”

      Oleg aitas mul statiivi kanda ja me jooksime läbi pimeda saali treppide juurde. Uued arvestused mu pekslevas ajus. Õhutõrje trasseerivad mürsud olid kahekümne viie sentimeetrised. Aga märklauaks ei olnud lennumasinad. Need tulilinnud jahtisid liha ja verd. Ja kui nad selle leidsid, ei jäänud sealt midagi järele.

      „Aidake! Aidake!”

      Paar trepivahet alla Ševardnadze punkrisse. Elektriniret välja pumpav väike generaator ja läbi tuhmide valguslaikude kõndivad sõdurid. Liivakottidega pimendatud aknad. Rõske higilõhn. Välimises kontoris on kakskümmend meest seadnud end sisse järgmiseks pikaks ooteööks. Küljelt küljele jõnksuv vana ventilaator puhub higilõhna näost näkku. Põrandal kortsus pakk L&M-i sigarette. Liisunud suits, mis triivib ringi nagu kummitus. Kalašnikovid süles ja bandaanad ümber pea.

      „Nagu mingi kuramuse casting „Rambo VII” jaoks.”

      „Ei noh … praegu pole sul küll aeg oma filmikiiksudega tegelda,” urahtas Oleg.

      Võib-olla tõesti. Need olid Eduard Ševardnadze ihukaitsjad, tema viimne kaitseliin. Musta polsterdatud ukse ees seisis kahetonnine hiiglane, kuulivöö ümber rindkere ja tohutute kämmalde vahel päevinäinud AK-47. Viimne Mees Viimsel Rindel. Ta on valmis surema, kaitstes seda meest selle ukse taga, ja kõik me olime kahtlustatavad. Kaasa arvatud kaameramees. Me jäime saali ootele. Raskekahurvägi kõmises juba lähemal.

      Must uks avanes ja kakskümmend sõdurit tõusid püsti. Mõned vanemohvitserid andsid hooletult ja vabalt au. Seejärel Eduard Ševardnadze aeglased sammud. Ta nägi ikka veel välja nagu Nõukogude