Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

viis aastat elu oli andnud Eddiele küünilise ja otsekohese elufilosoofia. Briti noorsoo õis, kes jõlgub sõjatsoonides lootuses keppi saada.

      „Ma palkasin Eddie saja dollari eest päevas!” möirgas Julian.

      Asjas oli iva. Üks lisakätepaar, et varustust kanda ja meid võimalikest jamadest välja tirida. Eddiel oli oma fotoaparaat. Ta lootis teha mõned pildid ja äkki me saame aidata tal need avaldada.

      „Miks mitte,” ütlesin mina.

      Mootorid võtsid tuure maha ja lennuk hakkas läbi taeva allapoole vajuma. Sõdurid vakatasid, kui vanemad hääled laulu üles võtsid. Sügavad hääled ja aeglased ortodokssed toonid täitsid lennuki leina ja kurbusega. Ma vaatasin poiste ja meeste nägusid sõja serval. Homme on paljud neist surnud.

      Oleg küürutas minu kõrvale.

      „Ei noh … Lähme nüüd kokpitti.”

      „Õigus.”

      Ta juhtis mind läbi kõlksuvate ja klõpsuvate viimast kontrolli läbivate vintpüsside vahelt. Ülal kokpitis oli meeleolu tõsine. Pilootidel oli vaid üks kitsas ligipääs Suhhumile. Lennata Thbilisist üle mägede läände ja välja Musta mere kohale, pöörata ringi ja maanduda. Väikesest linnast mere piiril tõusid suitsusambad.

      „Otšamtšira. Linn, mis jääb Suhhumist otse lõunasse,” ütles Oleg. „Mässulised vallutasid selle täna hommikul.”

      Saabumine Suhhumisse muutus üha käegakatsutavamaks. Piloodid vaatasid alla suitsu ja nüüdseks surnud sõprade peale. Järsk kaldapealne suunas meid maandumisraja poole. Uued suitsusambad ja põlengud silmapiiril. Abhaasid olid jõudnud Suhhumi väravatele. Millegipärast vaatasin ma oma käekella: 4:47 pärastlõunal. Ma olin maandumas sõtta kaotajate poole peale.

      Veel üks sõjadroogi laine läbi mu vere.

      Soe surin.

      Piloot maandus mürtsatusega ja lennuk sööstis maandumisrajale. See oli nagu iga teine lennujaam Nõukogude Liidus. Pügamata rohi ja murenev asfalt, siin-seal päevinäinud Aerofloti lennukid. Ma libistasin end parempoolse lükandukse juures asuvale lisaistmele ja käivitasin kaamera. Lennuk pidas terminali juures hoogu ja kaks meest paiskasid lükandukse lahti. Sisse tulvasid kalk valgus ja niiske õhk ning ühes nendega automaadivalangute tärin.

      Sõdurid hoidusid lennuki seina ligi, kui see peatumiseks pidurdas. Ma kallutasin end uksest välja, töötav kaamera käes. Tuhanded meeleheitel inimesed pressisid end vastu Gruusia sõdurite kitsast rohelist rivi. Naised imikutega, vanad mehed väikeste poistega, lesed üksipäini. Mootorid vaikisid vingatades, andes maad kriisetele, karjetele ja paanikale, kui rahvahulk lennukile lähemale murdis. Paar sõdurit sööstsid rahvahulga poole ja tulistasid kaheksa valangut mõne sentimeetri võrra üle peade. Hirmunud inimlaine taandus hetkeks, kuid valgus kohe uuesti peale.

      Krakk! Krakk! Krakk!

      Taas karjed ja päästmist anuvad välja sirutatud käed. Julian kummardus üle minu, et näha, mis põrgu seal lahti on. „Issand halasta!”

      Ma vaatasin pildiotsija kohalt üles. Julianil oli kuulivest seljas ja kiiver peas. Šikk, väga šikk.

      „Julian, kas sa ikka saad aru, et kui me siit lennukist välja lähme, ei pruugi me enam tagasi saada.”

      Krakk! Krakk!

      „Mis sa ette paned?”

      Uus soe surin.

      „Eks lähme ja lõbutseme väheke.”

      Julian, Oleg ja Eddie korjasid oma kompsud kokku. Mina tõmbasin kuulivesti selga ja trügisin trapist alla otse keset paanikat. Paar meetrit eemal oli teine trapp. Ma jooksin astmetest üles ja fokuseerisin lainurkvõtte. Hirmunud laine murdis läbi kitsa rohelise rivi ja piiras lennuki ümber nagu mädasoo.

      Sõdurid taganesid trappidest üles lennuki usteni, püssid laskevalmis. Silmad pinevil ja tõmblevad sõrmed päästikul. Otse minu all kantakse läbi rüseleva inimsumma kahte kanderaami. Ühel mehel jalad sidemeis, teisel kuulihaav rinnus. Inimsumm ei tee katsetki kõrvale tõmbuda. Suhhumis on haavatud lihtsalt järjekordne pagasiühik koos kõigi teiste räbaldunud kompsude ja rebenemiseni täis topitud takuste kottidega.

      Krakk! Krakk! Krakk!

      Üks tüdruk ronib trepist üles ja kaotab tasakaalu. Ta ripub õhus. Tema meeleheitel käed haaravad kinni sõdurite jalgadest nagu köiejuppidest. Üks trepil seisvatest sõduritest kummardub ja hiivab ta üles. Rahvahulk hullub ja ründab ägedamalt. Kehad kerkivad ja neelduvad hoovusse. Kriiskavad lapsed, kriiskavad naised … kogu maailm kriiskab. Ja mina pean aru, mis saaks siis, kui me üritaks lahkuda.

      „Kurat ja põrgu!”

      „Jon!”

      Julian hüüdis mind lennuki nina alt ja üritas endale läbi rahvahulga teed teha. Ma jooksin alla keset anuvaid ja nutvaid ja kaamera poole pöörduvaid nägusid.

      „Aidake meid! Aidake meid!”

      Ma sirutasin käe ja puudutasin ühte õlga …

      „Vabandust.”

      … ja trügisin läbi palujate hulga.

      Oleg ja Eddie olid samuti Julianini jõudnud.

      „Tere tulemast Suhhumisse,” ütles Oleg.

      Rahvahulk kogunes meie ümber. Meeleheide, hirm ja higi. Noor naine, imik rinnal. „Meil pole leiba! Ma olen siin kolmandat päeva, vaadake! Mu laps on haige!”

      Ja veel üks. „Mu mees läks rindele. Mitte keegi ei aita mind!”

      Seejärel üldine häältekõmin.

      „Sõdurid lasevad ainult oma sõpru pardale! Meie sureme siia!”

      „Mu poeg nuttis kogu öö voodi all: „Ärge tulistage! Ärge tulistage!””

      Ja taas objektiivi poole sirutuvad ja paluvad käed, taas ja taas.

      „Kuulake meid! Aidake meid!”

      „Vaadake meid! Nad on teinud meist loomad!”

      Terminalis sees. End möllu eest peitvad varjud pimedates nurkades. Ei vett, ei toitu, ei elektrit, ei väljapääsu, ei lootust. Varjud surma ootel.

      Väljaspool terminali. Pidev vool ustest sisse trügivaid põgenikke, kes ei tea, milline lootusetus ootab neid seespool. Ja ma pidasin uuesti aru, kuidas põrgut me siit minema saame.

      Meie juures peatus džiip ja sellest väljus Thomas Roth Saksa televisioonist. Kui juba tema siin oli, siis järelikult olime õiges kohas. Ta oli olnud terve igaviku Venemaal ja oli üks parimaid kogu kambast. Otsige üles lint 1991. aasta augustiputšiga Moskvas. Jeltsin jalutab välja Ülemnõukogu hoonest, marmorkolossist, mida venelased kutsuvad Valgeks Majaks, ronib tanki otsa ja ajalukku. Vaadake kaadri alumisse vasakusse nurka … seal on Thomas, kes kritseldab midagi oma märkmikku.

      Teiselt poolt astub džiibist välja Rory Peck. Tema Majesteedi Vahtkonna endine ohvitser, nüüd täiskohaga videokauboi. Aastaid tagasi võttis ta Afganistanis kaamera kätte ja sukeldus löömasse, nii sügavale, kui andis. Teised istusid paigal ja sosistasid: „See tüüp on püstihull.” Ta oli nagu Evelyn Waugh’ tegelane. Tuli ühest neist õige hääldusega perekondadest. Käis kõigis õigetes koolides. Teda sai kas armastada või vihata.

      Minule meeldis ta kohe esimesest hetkest Aserbaidžaanis. Me jooksime koos mässulistega mööda rannaäärset teed Bakuu poole. Rory haugatas ühtelugu midagi sellist nagu „Armas taevas, mees!” ja „Ütle nüüd!”. Ja hoidis oma sigaretti täiuslikult inglaslikul kombel.

      Viimasena väljus džiibist Rory ilus abikaasa Juliet. Nad olid tutvunud Pakistanis Afganistani sõja ajal, mõlemal murtud südame tõttu elu sassis. Mõne aja pärast nad abiellusid ja kolisid Moskva lähistele datšasse. Nad ümbritsesid end hobuste ja eelmise elu lastega. Väga Britilik Paar Kesk Maaidülli, kes ei nautinud midagi rohkem kui võimalust lennelda korraks mõnda armsasse väiksesse sõjakoldesse.

      Me rääkisime