Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

ei maksa teil küll minna. Meie tiim tuli just eile sealt välja. Nad ütlevad, et verd on igal pool. Linn langeb iga minut.”

      KÕLL! Uued kellad ajus.

      „Tõsi või? Kas me võime kasutada teie satelliittelefoni?”

      Käputäis lennujaama töötajaid kogunes ümber Juliani, kui too Londoni numbrit valis. Igal pool maailmas arvavad kohalikud, et satelliittelefon on viimase peal tehnikaime.

      „Me lähme nüüd sisse … Pole kindel, millal me täpselt välja saame.”

      „Kuhu see välismaa mees helistab?”

      See mäng Olegile meeldis. „Mmm … Inglismaale.”

      Suured silmad.

      „Kuidas see käib?”

      Oleg köhatas kurgu puhtaks. „Hääl läheb kakskümmend kaks tuhat miili üles kosmosesse …”

      Veel suuremad silmad.

      „… ja põrkab sputnikult tagasi …”

      Mõistev mmmmm-mõmin.

      „… ja kukub siis kakskümmend kaks tuhat miili alla Londonisse.”

      Oleg hoidis parima alati viimaseks. Ta köhatas veel kord. „Ja see maksab viiskümmend Ameerika dollarit minut.”

      See nõudis sigaretti. Kahe kuu palk ühe kuradi kõne eest? Eemal lennuki juures ronisid viimased sõdurid trepist üles. Naised seisid lennuki kõrval rajal ja vaatasid väikestesse ümaratesse akendesse, mille tagant paistis kõikjalt tumedaid silmi. Oleg fikseeris selle pildi, seletades samal ajal oma telefonitunni õpilastele, et ei, ei saa helistada nõole Tadžikistani ja küsida, kuidas kitsed elavad.

      „Ei noh … jah … minek.”

      „Aeg minna, Julian!”

      On vaja kirurgi osavust, et eemaldada telefon reporteri kõrva juurest. Leebe veenmispüüe ja rahulik kehakeel ja seejärel …

      „LENNUK LÄHEB!”

      Vähetuntud saladus: telereporterite suurim hirm on Ärritunud Kaameramehed. Me jooksime lennuki poole. Satelliidioperaator hüüdis meile järele: „Te olete hullud, kui sinna lähete!”

      „Täname, et jagasite meiega oma muret!”

      Tema suhtumine polnud just parim viis meeldivat reisi soovida. Ta hüüdis uuesti, aga ma ei kuulnud enam ta sõnu. Mu aju tiirles kellalöökide, Iljušini lennumasinate möiratuste ja soojade adrenaliinivoogude rütmis. Sõjadroog valgus peale. Sõdurid hõiskasid:

      „Urraaa!”

      KLÕMM!

      Uks lajatas hermeetiliselt kinni ja lennuk suundus rajale. See oli meil siis korda läinud. Ja Gruusia vabatahtlikud naeratasid, valmis saama teletähtedeks. Ma koperdasin üle meeste ja püsside ja granaadiheitjate, otsides lapikest vaba ruumi. Kõik lesisid põrandal, istmed ja vaibad olid lennukist välja visatud, just nagu lendav pikap.

      „Nii on laipade jaoks tagasilennul rohkem ruumi,” usaldas üks sõdur mulle.

      „Ära märgi.”

      Oleg prantsatas laskemoonakastidele. Julian seadis ennast Vene meremehesärgis nolgi kõrvale. Kaks hallinäolist sõdurit koristasid oma püssid koomale ja tegid mulle nende vahel ruumi.

      „Halloo! Tere tulemast!”

      Nende hingeõhk lõhnas sibula ja alkoholi järele ja nad lükkasid mu nina alla pooltühja pudeli ploomibrändit. „Joo!”

      Ma pidasin aru, kui tark tegu on olla lennukis, mis on täis laskevalmis Kalašnikovidega vehkivaid purjus grusiine. Kui nüüd järele mõelda, siis … Ma sirutasin käe pudeli poole. Brändi voolas mööda mu nägu alla, kui Tupolev urahtas ja meid taeva alla heitis.

      „Söö!”

      Viil eemaletõukava väljanägemisega leiba mu näo ees. Ma olin näljane ja kusagil mu varustuses olid Imodiumi tabletid selle tarbeks, mis paratamatult järgnema pidi; niisiis ma sõin.

      „Joo veel!”

      Okei, olgu. Joon veel.

      „Hästi!”

      Ja sõdurid patsutasid mind seljale ja ulatasid mulle käe. Ma olin testi läbi teinud, ma olin üks nendest. Pudel läks Olegile ja Julianile. Täispunktid neilegi.

      Uurisin nägusid enda ümber. Pruuniks põlenud ja tuulest pargitud. Nagu määraks puu vanust aastaringide järgi. Pehmed jooned kahvatupruunil näol, võib-olla kahekümneaastane. Sügavad kurrud tumedate silmade ümber, hilised viiekümnendad. Kõigil neil oli seljas midagi rohekat. Mitte ühtegi terviklikku mundrit. Need siis olid mehed, kes vastasid Eduard Ševardnadze palvele päästa Suhhumi. Relvastatud jõuk seilamas läbi õhu 580 miili tunnis.

      Ma sobrasin püssikuhilas ja tirisin sealt välja oma kaamera. Lüliti klõps ja elekter sööstab läbi vooluringi ja lint kerib end ümber salvestuspea ja valgus tulvab läbi objektiivi ja tabab sensorit ja maagilised bitid muudavad valguse 750-ks videoribaks. Aeg oli tööle hakata. Viibides ise värvilises maailmas, libiseda sellest kuidagi välja ja vaadata läbi pildiotsija, kus must-valged elektroonilised kaadrid hakkavad jutustama lugu.

      Sõdurid hakkasid naeratama ja poseerima. Aeg öelda tši-i-i-i-s. Ma seisin, kaamera õlal, ja toetusin vastu vaheseina. Ma kadreerisin üldplaani ja pöörasin kaamerat aeglaselt küljelt küljele. Päris pikkamööda. Iga mees tahtis tunda, kuidas objektiiv talle silma vaatab. Hõisked ja naer, kerkivad püssid ja brändipudelid, võidumärki näitav sõrmemeri. Ma langetasin pildiotsija ja tõstsin pöidla püsti. Mehed hõiskasid uuesti. Ma läksin lennuki tagaossa ja üritasin nähtamatuks muutuda. Külitasin põrandale ja otsisin midagi … ükskõik mida, mu silmad püüdsid selekteerida tegelikkust. Kus on pilt? Kus on kaader?

      Seal. Kaks meest hoiavad teineteisel käest kinni. Käte vahel AK-47 must toru. Nad vaatavad mind, lai naeratus näol. Mu aju viskas välja nii mehed kui naeratuse. Mu silme ees olid vaid käed ja automaadi toruots. Ma suumisin ja võtsin need fookusesse. Veel lähemale … mitte liiga palju … nõnda. Mu pöial kobas väikest nuppu objektiivi taga. Kerge vajutus ja võte. Käes. Relvavennad.

      Vana õigeusu preester teispool vahekäiku. Pikad hallid lokid langevad musta preestrimütsi alt pika musta preestrirüü õlgadele. Ärakulunud mustad palvehelmed liiguvad preestrisõrmede vahel.

      Võte.

      Objektiiv panoraamib mustadelt helmestelt preestri näole. Huuled, mis palvetavad Gruusia sõdurite eest. Ja äkki vaatavad tema preestrisilmad otse objektiivi ja minu silmadesse. Huuled palvetavad endiselt ja pea noogutab nüüd kaasa, nagu teaks ta mingit kohutavat saladust. Nagu palvetaks ta minu eest.

      Ma langetasin kaamera. „Mitte minu eest, isa. Mina olen siin pigem nalja pärast.” Tagasi objektiivi taha.

      Kiiver, mis keerleb püssitoru otsas, püüdes tasakaalu hoida. Auguliste taldadega saapad. Kaks meest kaelakuti vaheseina ääres. Raketimürsud nende jalge ees. Teine sõdur üksi oma mõtete ja sigaretiga. Ta tõmbab pikki mahve ja hoiab suitsu kaua kopsus. Ta langetab pea ja suleb silmad ja suits immitseb tasakesi suust välja. Akendest tulvab pärastlõunast valgust ja väikesed raudhallid suitsupilved keerlevad õhus rippuvates päiksekiirevihkudes.

      „Jon!” möiratas Julian.

      Ta osutas triibulises särgis tüübile enda kõrval. See oli esimene kord, kui ma nägin Eddie Parkerit.

      „Ta on Manchesterist.”

      Eddie Parker. Töötu briti löömamees ja sõjaturist. Kõhn keha ja kõhn nägu, kõige otsas blond hitlerjugendisoeng. Kõhnu kintse katvad Horvaatia sõjaväepüksid. „Horvaadid! Kamp idioote! Ei saa paberkotistki välja rabeldud!”

      Näis, et Eddie oli läinud Bosniasse, et võidelda serblaste ja moslemitega. Peagi sai tal aga sealsest distsipliinist kõrini ja ta rändas Armeeniasse, et näha sõda Mägi-Karabahhis.

      „On see alles üks perseauk, Jon!”

      Siis pisut etnilist konflikti