Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest. Jon Steele

Buss kihutas üle Ülemnõukogu väljaku otse haigla poole. Pidurid kiunusid taas ja jälle kostis kriiskeid ja karjeid. Naised mustas, hirmunud mehed, kaos ja paanika. Pildid … palju pilte.

      Õde juhib nägemise kaotanud sõdurit haigla poole; veri niriseb mööda sõduri nägu. Mehed kanderaamidel anuvad vett. Kurnatud arst jookseb ühe raami juurest teise juurde, katsudes haavatuid. Suurt muud ta teha ei saakski. Liiga palju on neid, liiga palju. Autod keeravad vingudes ümber nurga, kandes kohale uusi haavatuid, uusi surnuid. Ja üle kogu haiglahoovi valgetesse, tumeda verega määritud linadesse mässitud kehad. Uued karjed, uued kriisked.

      Ma astusin üle kehade ja filmisin läbi paanika, neelates objektiivi nii palju pilte, kui vähegi suutsin. Mind ei huvitanud surnute väärikus, ma tahtsin lihtsalt pilte. Musta salliga vana naine, rasked pisarad mööda nägu voolamas. Tüdruk, käed suu peal; noored silmad keeldumas mõistmast, mis toimub; kogu tema maailm suremas.

      Filmi!

      Veriste surilinade kõrval leinas maha kükitanud sõdurid. Millise nurga alt on kõige parem filmida? Mu pilk tabas ühe sõduri, kes komberdas üle kehade ja hoidus soomustransportööri varju. Ma hüppasin nagu jänes läbi pisarate ja valu ja torkasin objektiivi talle näkku. Klaas imes tema hirmu sisse ja see purskus mulle silmadesse.

      Filmi! … Filmi!

      Murtud mees, iga hetk kokku varisemas, pea langetatud, jõllitab maapinda. Paar tundi tagasi oli ta hüpanud bussi peale, valmis sõtta minema. Ta oli sidunud bandaana ümber pea. Ta kihutab vaenlase minema ja päästab oma kodumaa. Ta elab edaspidi aupaistes. Nüüd tõusid objektiivi poole … tulvil kohutavat tõde … punased ja paistes silmad. Vasturünnak oli nurjunud. Suhhumi oli kaotatud. Kõik nad surevad. Läbi mu vere jooksis soe surin.

      „Jon!” röökis Julian. „Otsereportaaž!”

      Ma ulatasin talle mikrofoni. Surnukehad ja haavatud bussi peal, mis valmistus suunduma lennujaama.

      „Sinna, bussi kõrvale! Okei … läheb!”

      „… Nüüd, kui paljud sõdurid on paanikas, on üksnes Ševardnadze kohalolu, tema tahtejõud, tema julgustav sõna neile see, mis hoiab linna grusiinide käes. Kuid praegusel hetkel ei tea ka tema enam, kui kaua nad veel vastu peavad.”

      Juliani hääl püüab kinni selle hirmuhetke. Grusiinide ja meie enda oma. Ma arvestasin taas oma peas … stand-up Šev’iga, madin rindel, hunnik laipu, nutetud silmadega tsiviilisikud … see on juba päris lugu. Nüüd oli meil vaja veel üksnes linnast välja saada. Me hääletasime ennast väeosa staapi. Mürsutuli lakkas. Tsiviilisikud ja sõdurid jooksid ringi tormijärgses vaikuses.

      „Ma arvan, et meile kuluks ära mõni võte purukslastud majadest.”

      „Jahah?”

      „Ja meri on ka kohe nurga taga.”

      „Jahah?”

      „See toetaks mu stsenaariumi.”

      „Ah soo?”

      See polnud sugugi veenev, aga kurat temaga. Uus laks sõjadroogi oleks ju lahe.

      „Lähme siis.”

      Ja me läksime. Ilupilt Musta mere rannajoonest. Lähivõtted puruks lastud kodudest. Läbi suitsuse kaadri kõndivad põgenikud. Läbi tuule lõikav õhuhäire. Vilisedes maha langevad miinid …

      „Pikali!”

      … ja kõikjal ümberringi plahvatavad mürsud ja plahvatuste vaibuv heli.

      „Okei!” ütles Julian, ennast sillutiselt kokku korjates.

      „Okei.”

      Me jooksime läbi tänavate tagasi staabi poole. Iga natukese aja tagant surusid mürsud meid teetolmu. Ma kuulsin mürsu väljatulistamise nõrka kõma, siis vilinat üha lähemal ja lähemal ja siis trahhh! KRŠŠŠ! Püsti ja jooksuga edasi, kuni järgmise kõminani.

      „Tead, Jon, sul hakkab see asi juba päris hästi välja tulema!”

      „Ma tahan tänada oma treenerit ja oma isiklikku päästjat JeesuskuradimaKristust.”

      „Kuidas palun?”

      Kõmin …

      „Pikali!”

      … KRŠŠŠ!

      Tsiviilisikud trügisid staabi fuajeesse. Nuuksuv ja last enda vastu suruv naine, laps lihtsalt vaatamas ainiti oma ema pisaraid. Oleg korjas meie kompsud kokku. Vana uksehoidja ei kavatsenudki raha võtta. Ta tahtis vaid oma kortsulise käe meile pihku pista.

      „Aitäh tulemast. Aidake meid, palun!”

      Väljas seisis külmikfurgoon ja ka selle juht oli tänulik, et me tulnud olime. Kuid käepigistuse asemel tahtis ta meie lennujaama viimise eest paarsada dollarit. Kõlas hästi. Me jätsime hüvasti Eddie Parkeriga. Too tahtis veel ringi jõlkuda ja mõne foto teha. Thbilisi Habetunud Neidised pidid ootama. Eddie Parker oli segane tüüp, kellel liiga suur hulk sõdu oli katuse sõitma pannud. Aga ta oli kõik see aeg meie kõrval püsinud. Ma kaisutasin teda kõvasti.

      „Sa vaata ette. Hoia oma pagana pea vähe madalamal,” ütlesin ma.

      „Ära sa, raisk, minu pärast muretse, Jon! Ma võtan püssi ja lihtsalt tulistan endale tee vabaks, kui vaja! Võib-olla ma lõpetan mingi kuradi Gruusia kindralina!”

      „See mind ei üllataks.”

      Me viskasime oma kompsud külmikusse ja ronisime furgooni kabiini. Pärast mõningast pusimist läks mootor käima ja me suundusime Suhhumi poole. Mööda sadadest kadunud hingedest tee peal, kes otsisid pääsu jõhkra lõpu eest. Ševardnadze ja tema armee võisid ju edasi võidelda, aga inimesed põgenesid elu eest. Ma tundsin, kuidas Abhaasia laskurid seda väljarännet mägedest jälgisid. Täis kui tina ja rõkates naerda koos oma Vene nõuandjatega: „Ennäe, Ivan! See etnilise puhastuse värk töötab täiega!”

      Ma kuulasin, kuidas ülekandemehhanism kolksub ja kriuksub ja mind mürskudest eemale kannab. Ma vaatasin hilise pärastlõuna valgust läbi puude. See oli üks mu suurimaid rõõme, soe valgus ja tagantpoolt valgustatud puulehed. Pistsin pea aknast välja ja hingasin sügavalt jahedat õhku. Mu süda jooksis ikka veel mööda Suhhumi tänavaid. Hirmudeemon võttis mu oma haardesse. Ei, mitte praegu. Palun, mitte praegu.

      Lennujaama piirasid tuhanded lootuse kaotanud tsiviilelanikud, kes kõndisid tühjal pilgul kuhugi või eikuhugi, tammudes ringi ja teades, et pääsu ei ole. Julian maksis juhile tema raha ja tahtis, et Oleg nõuaks kviitungit. Juht oli segaduses. Mina olin segaduses.

      „Sa tahad kviitungit, Julian … praegu?”

      „Oh, Jon, palun. Sa tead ju neid kuradi tähenärijaid!”

      Nagu oleks selle eest auhindu jagatud. Kõige Põhjalikum Kulude Aruanne Kogu Sõjatsoonis. Aplaus.

      Me kõik oleme väga uhked, Julian.

      Aitäh … suur aitäh.

      „Oh, kurat. Lähme.”

      Me trügisime läbi rahvahulga ja leidsime administratsiooni büroo. Väsinud Gruusia armee kapten istus, AK-47 põlvedel, sigaret käes ja sõrmed rütmiliselt vastu päästikut toksimas. Ta juba teadis meie tulekust. Talle oli antud korraldus panna meid järgmisele Suhhumist väljuvale lennukile. Eduard Ševardnadze võis küll kaotada kogu oma maailma, kuid ta mõistis siiski veel televisiooni mõjujõudu. Tuppa astus noor politseinik, keda tutvustati meile läbi sigaretisuitsu pilve.

      „See politseiohvitser aitab teil lahkuda.”

      Me surusime tal kätt. Ma unustasin tema nime silmapilk. Politseinik seisis tõsiselt ja rahulikult, kuulates korraldusi, kuni kapten tal käeviipega minna lasi. Kapten soovis meile kõike head ja süütas uue sigareti. Mina soovisin ka talle head. Ta andis au, imes sigaretist pika mahvi, vajus siis tagasi toolile ja puhus kopsudest välja sinise pilve. Otsekui näeks suitsu sees hullumeelseid nägemusi.

      „Ärge raisake sõnu. Te võite siiski veel Suhhumis surma saada.”

      Uued