Neitsikivi. Michael Mortimer

väidab, et on hukkunu isiklik arst.

      Mine sealt ära!

      Ida tundis peapööritust ja oleks tahtnud hea meelega karjuda. Marmortrepi kümnendal astmel jäi ta seisma.

      Jenny tegi niisamuti ja küsis sõbralikult:

      „Mis lahti on?“

      Järsku andis Ida Jenny suunas ühe sihikindla löögi, nii et naine kukkus karjatades tagurpidi üle käsipuu põrandale. Prantsatus oli ühteaegu nii kõva kui ka summutatud. Raadiotelefonist kostis raginat, kui see puruks kukkus ning tükid põrandale laiali veeresid.

      Ida jooksis läbi telliskoridori otse edasi, edasi, üha edasi. Tal polnud mingit suunataju enne, kui ta jõudis tagasi sinisesse saali, kus kelnerid ikka veel laualt nõusid koristasid.

      Ida ei kuulnud, et keegi teda hüüdnud oleks. Keegi ei teinud temast ka välja. Ta võttis tempot maha ja suundus kõige alumise balustraadi juurest ühest kitsast trepist üles kuldsesse saali.

      Ta sattuski otse tantsupõrandale. Kuld säras seintel silmipimestavalt ning frakid ja õhtukleidid keerlesid ühes suures virvarris, orkester mängimas Glenn Milleri lugu „Chattanooga Choo Choo“. Ida rajas omale teed ühe nurga suunas, kus ta arvas olevat väljapääsu, aga seal oli hoopiski baar. Ta palus ruttu klaasi vett ja jäi seisma, selg tantsusaali poole, ning vaatas aknast üle mustendava Riddarfjärdeni. Märganud, et ta käed ja kogu keha värisevad, oli Ida taas valmis kisendes nutma puhkema. Kuskilt sisimast leidis ta siiski tasakaalu.

      Šokk, mida ma tegema pean?

      Mida ma tegin? Mida ma Jennyga tegin? Pean välja saama, siit minema. Ma ei saa ju peasissekäigust minna, kust veel välja saab? Pean end lihtsalt kokku võtma, välja hingama ja maha rahunema… nii, vot nii…

      Siis tundis Ida kellegi kätt enda vastas.

      „Küll sa oled alles higine! Tegid vist tantsupõrandal paar korralikku tiiru?“

      See oli tema, see seitel ja need pruunid silmad.

      Mis ta nimi nüüd oligi? Paul.

      Ühes käes hoidis mees galantselt konjakiklaasi.

      „Kuhu sa enne kadusid?“ küsis ta.

      Ta naeris ja paistis rõõmus. Ida ei vastanud, vaid võttis Pauli klaasi ning tühjendas selle ainsa sõõmuga.

      „Ma ei tunne end kuigi hästi,“ vastas ta. „Pean vist koju sõitma.“

      „Ja sellepärast siis joodki rohkem?“ küsis mees naerdes.

      Ida ei vastanud ning Paul silmitses teda pikalt.

      „No kuule, ära nüüd jama! Mis viga? Igatahes peame siin vähemalt korra tantsima? See on ju ometi Nobeli auhinnatseremoonia!“

      Ida raputas pead ning vaatas seda trompetite ja saksofonide helisse mattunud inimmerd. Ta heitis pilgu sissepääsule, aga Jennyst ega mõnest teisest frakki peitunud politseinikust ei olnud ikka mingit märki.

      Kas ma päriselt ka tegin seda? Kas ma tõukasin teda…?

      Ida seisis paigal, üritades mitte kisama pista.

      Kas kõik täna toimunu juhtus päriselt ka?

      „Aga järelpidu,“ ütles Paul naeratades. „Pagan, ära nüüd jama. Siia ei saa ju kogu ööks jääda.“

      Siis asetas mees käe ümber Ida piha ja juhtis ta rahvamassist minema. Ta tundus nii rahulik ja muretu.

      Mitte millelgi pole enam mingit tähtsust, mõtles Ida. Šokk, lähen temaga lihtsalt kaasa, ma ei jaksa enam, lähen kaasa…

      Sinisesse saali viival trepil komistas Ida järsku, maandudes marmorkäsipuu vastas.

      Ja siis nägi ta neid, üle Pauli õla – kaht frakis meest ja siis veel kaht.

      Politseinikud. Trepist üles sörkimas. Ida üritas neile mitte otsa vaadata ning tõmbus vaistlikult Pauli vastu, peitudes tema selja taha.

      Paul sai vihjest kohe aru ja kallutas end ettepoole. Nende huuled puutusid kokku ja Ida lasi sel juhtuda, nagu oleks ta ühteaegu pime, kurt ja kõigest väljalülitatud. Jõuline niiske konjakisuudlus, mis pani Ida pea veelgi rohkem ringi käima, taustal lugu „The Girl from Ipanema“ ja mööda tormavate politseinike lakk-kingade klõbin.

      „Siin on vist midagi teoksil,“ ütles Paul.

      Nad suundusid võlvkäigust edasi garderoobi. Jennyt ei olnud seal väiksel marmortrepil näha, kus ta kõige rohkem viis minutit tagasi oli lebanud. Põrandal lebas ainult üks raadiotelefoni plasttükk. Ida tundis taas pööritust.

      Mida ma ometi teen, mis toimub?

      Garderoobi juures oli veel kaks meest, kes paistsid olevat frakki riietunud politseinikud. Mõlemad näisid mures ja närvilised ning rääkisid oma raadiotelefoni.

      „Vastus ei,“ ütles üks. „Ootame endiselt kirjeldust… Ei, kolleeg ei saanud tõsiselt vigastada… Teda plaasterdatakse. Kas piirame kogu ala sisse? Kuuldel.“

      Kas te ei võta mind kinni? mõtles Ida. Kobakäpad, mis te teete? Siin ma ju olen!

      Paul võttis Idalt garderoobinumbri ja nad said ilma sekeldusteta oma üleriided kätte.

      Ida vaatas kogu aeg maha, süda rinnus pekslemas. Politseiraadiost kostis uus kahin:

      „Noorem naisterahvas… Üksinda… Ilmselt kollane fliis. Okei. Side lõpp.“

      Kui nad pidid hakkama juba välja minema, andis politseinik neile märku peatuda.

      „Kas midagi on juhtunud?“ küsis Paul, hääles peaaegu lapselik uudishimu.

      Politseinik vaatas neile hoolega otsa ja tõstis raadiotelefoni. Kostis ragin.

      Aga ei midagi enamat.

      „Ei midagi hullu. Üks väike õnnetus kõigest.“

      Ja siis astusid nad välja madalale trepile, jahedasse raeõue. Viimasena kuulis Ida politseinikku, kes uue kutsungi saatis:

      „Kas on õigesti aru saadud, et välja lubame vaid need, kes kirjeldusele ei vasta? See tähendab, kirjeldus pole selge… Kuuldel.“

      Ja siis politseiniku hääl nende selja taga kadus. Ida nõjatus Pauli vastu ja lasi mehel enda ümbert kinni hoida. Peagi olid nad Hantverkargatanil ja Paul andis talle viskit plaskust, mis oli ilmselt põuetaskus peidus. Ja Idale tundus, et tume Stockholmi taevas nende pea kohal keerles nagu üks ilmatuma suur sätendav mänguvurr.

      13

      Ülejäänud õhtu kulges vahelduva sündmustejadana, milles on raske selgust luua. Mõtted laekast ja Lobovi verisest näost vaheldusid stseenidega, kus ühel hetkel pakuti Idale Fridhemsplani lähedal 7-Eleven poes kabanossi ja järgmisel hetkel istus ta juba puupüsti täis Volkswageni erabussis kuskil Stockholmist väljas, kaks hüsteerilist inimest esimesel pingil napsiviise laulmas. Ning Paul andis talle mingi tableti, pärast mida laulis juba Ida ise Lady Gaga ma-ma-ma-ma-laulu. Seejärel võeti plasttopsidest kangeid viinadrinke kuskil kogunemiskohas, kus paar eelmise aasta Nobeli preemia laureaati kargas põrandal „Små grodorna“8 taustal. Ja järgmine lüli selles ahelas on Pauli küsimus, miks Ida nii imelikult kurb ja ärritunud on ja mis seal peol tegelikult juhtus. Ida oli laenanud Pauli mobiili, et üritada Almale helistada, kuna enda telefonil oli aku tühi, aga Alma ei vastanud. Ja siis andis Paul talle veel ühe sellise tableti ja sellele järgnes pikk mälulünk. Ja siis istus ja nuttis ta kuskil kellegi köögis ning lamas selili millelgi hästi pehmel ja hästi punasel, ilmselt fliisi peal, ja tundis, kuidas keegi – ilmselt Paul – surus oma riista tema kehasse, ning nad mõlemad liikusid üheskoos kiiresti, kuni viimaks sosistas Paul, et kell on peaaegu pool seitse hommikul ja et nad mõlemad peavad magama jääma, selg selja vastas.

Paradiis, 31. oktoober

      Armas Ida Nordlund?

      Kallis Ida?

      Mu kallis Ida?

      Mu kallis laps?

      Anna

8

„Väiksed konnad“ on tuntud Rootsi laul ja tants, mida esitatakse jaanipäeval ümber meiupuu. Tantsuga jäljendatakse kehaosi, mis konnadel puuduvad – kõrvu ja sabasid. Tlk.