Neitsikivi. Michael Mortimer

nii endamisi mõnda aega, laegas põrandal.

      Siis võttis ta selle uuesti kätte ning uuris laeka kaant. Ta veendus taas, kui raske see on, ning tundis äkitselt ohjeldamatut viha, nagu tahtnuks ta selle purustada. Samas kihutas uudishimu laegast avama, justnagu olnuks tal selleks õigus.

      Kas Alma pole mulle mitte seda võlgu, et ma tohin laekasse vaadata pärast kõike, milleks ta mind eile sundis?

      Aga mõelda vaid, kui see äkki plahvatab?

      Ida mõtles veel tükk aega, kuni laegas ta käest kukkus, kaas allapoole, ja midagi veeres esiku vaibale.

      Ida karjatas ja varjas näo kätega.

      Aga midagi ei juhtunud.

      Aeglaselt vaatas ta järele, mis see on. Vaibal oli – pipratoos.

      Kuidas see laekasse sai?

      Ida mõtles natuke aega, Miranda nägu silme ees, kuni leidis viimaks selgituse.

      Panin pipratoosi oma peokotti. Pärast Loboviga juhtunut panin ilmselt laeka ka kotti. Nii sattuski pipratoos sinna sisse.

      Jah, nii ilmselt oligi.

      Ida tõstis pipratoosi üles ja asus laegast uurima.

      Selle sisemus oli kaetud pleekinud punase sametiga, mis oli kohati katki kärisenud, sameti alt paistis paks metallikiht. Järsku täitis esiku nõrk väävlit meenutav lõhn ning laekast tungis välja otsekui elektriline magnetväli. Ida tundis, kuidas rinnus surises, ning ta suutis mõelda vait üht: mis siis saab, kui see plahvatab?

      Aga sellegipoolest ei suutnud ta hoiduda laekasse vaatamast.

      Selle keskel õõnsuses lebas mingisugune – jah, kuidas seda nimetada? Nagu mingisugune kivi. Aga siiski mitte.

      Ida jõllitas ega julgenud seda kätte võtta.

      Fossiil? See koosnes matist tumehallist kivimist, mis meenutas basalti ja mida läbisid õrnad jooned. Viimased meenutasid lülisid või selgroogu. Samuti paistsid seal teatavad osakesed, mis läikisid õli meenutavalt, ning lisaks – Ida oli nii imestunud, et pillas kogu laeka maha – mitu vääriskivi, kõik sinakat tooni, ümmargused ja kühmliku pinnaga. Nende seest kiirgas valgust.

      Kas need on sinist värvi safiirid?

      Kuigi Ida oli laeka maha pillanud, polnud see sugugi mitte vääriskivide pärast.

      Kivi ühest lülidestruktuuri osast ulatus midagi välja.

      Üks väike terasekarva kühm, mille alumisel poolel olid narmad.

      Ida polnud kunagi varem midagi seesugust näinud.

      See paistis nagu mingisugune uime…

      … teravik.

      Mis asi see selline on?

      Ida sirutas ülimalt aeglaselt nimetissõrme välja ja puudutas seda kühmu. Metall tundus niisama tugev kui kivi, kui mitte veel tugevam, ja Ida tundis seda jälle – elektrilist impulssi.

      Ta keeras laegast, et fossiil oleks igast küljest näha, ning mõtles: siin on ainult üks osa loomast.

      Niisiis loom? Kuidas seda muidu peaks kutsuma?

      Aga kui see on fossiil, mis asi siit siis välja ulatub?

      Ida pani kiiresti laeka kaane kinni ning kohe leevenes rinnus ka see elektriline tunne. Ta istus tükk aega vaikselt ja vaatas otse enda ette, vandudes ning mõtiskledes endamisi.

      See on ju täiesti hullumeelne!

      Mis asi see paganama päralt on?

      Ida tundis sügavat hämmingut ning silmitses mõnda aega laeka suletud kaant, tundes nii imetlust kui ka hirmu.

      Ülemiselt korruselt kostis norse. Ida surus need mõtted eemale ning pistis laeka ja pipratoosi tagasi kotti.

      Ta vaatas trepist üles.

      Jaa, Paul. Paul. See jäletis.

      Peaksin üles tema juurde minema. See ilge tüüp peaks alles kahetsema, enne kui ma siit minema lähen.

      Või? Mõelda vaid, kui ta äkki mulle uuesti ligi tikub?

      Viha sai taas võitu ja Ida hakkas nutma.

      Mida ta minuga tegi? Ma tunnen end nii räpasena…

      Ida oli raevunud ja võttis kiiresti köögist ühe väiksema praenoa – juhul kui ta uuesti peaks üritama, kulub see mul ära! – ning hiilis siis trepist üles.

      Üleval oli tualett ja kolm magamistuba. Ühest neist tubadest kostiski mehe norskamist, enne aga otsustas Ida pisut ringi vaadata. Üks tuba oli lihtsalt koli ja kaste täis, lisaks veel golfikomplekt ja ülesriputamata maalid. Teine oli töökabinet, kus oli mitu riiulit FASS-i apteegiväljaannetega, seinal aga rippus mitu diplomit, mille ülaosas ilutses ussi ja saua kujutis.

      Jaa, täpselt nii. Ta on ju arst.

      Siis meenus Idale kõik.

      Tabletid, mis ta mulle andis! Esimene juba ilmselt selles Volkswageni bussis?

      Ja teine hiljem. Kuidas ta nüüd ütleski: pool? Jaa, pool võid alati võtta!

      Ida tundis meelekohtades punetust, ta tundis ühteaegu raevu ja häbi, millele lisandusid veel pohmell ja halb enesetunne.

      See. See, millest igal pool on räägitud. Piirjoon purjus peaga seksimise ja vägistamise vahel, millest on meedias mitu aastat juttu olnud. Kuidas sain ma nii kuradi loll olla? Võtta mingilt lipitsevalt arstilt vastu tabletid, nii et ma muutusin lolliks ja lodevaks ja tema võis mind ära kasutada, kuidas vaid heaks arvas.

      Ida tundis kohe hirmu.

      See neetud kurat.

      Kasutas mind ära! Samal ajal hiilis Ida sinna tuppa, kus Paul endiselt magas. Ta paistis nagu egoistlik lõviisand, jalad harkis, lodev peenis karvaadrul puhkamas nagu kleepjas merihobuke.

      Ida vandus uuesti. Nüüd räägime sinuga sellest, Paul, mõtles Ida, ning valmistus perefotosid seintelt maha rebima ja pildiraame tema alasti keha vastu pilduma.

      Siis aga tõmbus Ida tagasi. Ta tundis end liiga väiksena, tal polnud piisavalt julgust. Kui ta minuga eile nii tegi, siis mida võib ta minuga täna teha?

      Ida vajus põlvili ja nuuksus. Kogu keha vappus.

      Nii räpane, mõtles ta, ja nii üksik… kõik, mis on juhtunud, nii lühikese ajaga… enamaga ma praegu toime ei tule!

      Pean ainult siit minema saama. Annan ta üles. Aga hiljem.

      Ja jälle tabasid teda kõik need mälupildid: politseinikud raekojas, Jenny trepil maas, Lobovi silmad, plinkivad lambid, silmist voolav kleepuv veri… koht, kus jumala raev kunagi ei vaibu… Ja siis: see kleepuv löga jalge vahel. Ei, ei…

      Ida tõusis kiiresti püsti ja läks trepist alla vannituppa. Ta istus prill-lauale, keeras kraani lahti ning pesi end jalge vahelt märja vetsupaberiga üha uuesti ja uuesti. Ta istus nii tükk aega ning puhastas reied, kõhu ja rinna – kõik oli räige! – ja keeras siis dušikraani lahti. Ta seebitas end igalt poolt ning nuttis uuesti, tundes, kuidas alakeha pingule tõmbus ja kõrvetas, ning muudkui pesi end.

      Siis ronis ta duši alt välja, enesetunne mõneti parem.

      Nüüd siit kohe minema.

      Ta tõmbas selga oma ballikleidi ja sukad, mis olid diivani taha libisenud, ning märkas ühteaegu, et ta mobiil laadis köögiakna all.

      Kas ma panin selle täis peaga laadima? See oli minust igatahes tark tegu.

      Väljas olid lasteaialapsed sisse läinud. Aknad mustendasid päikesevalguse käes.

      Ida lülitas mobiili sisse, ekraanil oli teade:

      Sul on 6 uut sõnumit.

      Seal oli mitu kõnet tundmatult numbrilt, pluss mitu sõnumit.

      Esimene SMS oli Marinalt.

      Kuidas läheb? Pea meeles: iga teine klaas vett/kalli kombluspolitseilt

      Saadetud 23.35. Teine