Neitsikivi. Michael Mortimer

7

      Nad kõndisid edasi ja Ida pomises midagi vastu.

      „Või nii, sa oled rootslane,“ teatas Jenny. „Aga väga hea, siis räägime rootsi keeles. Mis su perekonnanimi on? Või tegelikult, oota korraks. Istume kuhugi. Siis räägime, mis juhtus.“

      Ida pea käis ringi.

      Viimaks istus Ida raekojaköögis kroomitud taburetil, õlgadel kollane fliis. Politseinik võttis taskust raadiotelefoni.

      Ida vaatas suures köögis ringi. Temast kiirustasid mööda mitu kelnerit, pabinas ilme näol ja valged vormisärgid lõdvaks lastud.

      Järsku tabas Idat esimene selge mõte.

      Laegas.

      Ta libistas kiiresti käe oma peokotti.

      Jah. Seal oli midagi kõva. Laegas. Ilmselt oli ta selle üles võtnud ja kotti pannud.

      Aga paber?

      Kirja oli ta ka kaasa võtnud. Lobovi varastatud paber oli samuti kotis. Hästi.

      Ära mine politseisse.

      Lobovi kähisev, korisev hääl: ära anna politseinikele midagi…

      Ida ei tundnud silmis ühtki pisarat. Kõigest tohutut tühjust.

      Mis juhtus?

      Silmad, kuidas said need plahvatada?

      Ja siis veel see katkendlikus vene-inglise segakeeles korratud fraas:

      Ütle Almale, et ma armastan teda.

      Jenny tuli tagasi, käes veeklaas.

      „Oota natuke aega siin.“

      Jenny näitas teed kahele kiirabiautojuhile, kes jooksid kohale, käes kokkupandud kanderaam. Veel kaks meest: üks tuli marmortrepilt ja pühkis käsi, teisel oli frakisärgi käis verine. Ilmselgelt oli tegu arstidega, kes esimesena kohale ilmusid.

      Ida kuulis, kuidas üks turvatöötaja rääkis köögi juhatajaga, et nad kerge hilisõhtuse eine ette valmistaksid.

      „Pidu peab jätkuma,“ ütles keegi.

      „Ärge rääkige külalistele midagi.“

      „Vedas, et see üleval lae all juhtus. Keegi ei saanud midagi näha, kui see valgusereguleerija välja arvata.“

      Mitu korda nimetati sõna „kaitsepolitsei“.

      Paistis, et Idale ei pööranud keegi tähelepanu.

      Ta sulges silmad, enesetunne üha kehvem.

      Need silmad… veri…

      Pean Almale helistama.

      Kui Ida toolilt tõusis, tuli Jenny kohe tema juurde.

      „Tahan, et sa siin istuksid. Kas kõik on korras?“

      „Mul on paha olla,“ suutis Ida vastata ning tundis kohe põlvis nõrkust.

      „Ma tulen sinuga kaasa. Lähme.“

      Ida aidati jalule ning Jenny rääkis rahulikul häälel, et nad lähevad nüüd need kümme meetrit koos köögi tualetti. Ida mõtles šokiolukorrale, nagu ta seda filmides oli näinud. Eemaloleva pilguga inimesed, mässitud hõbedasse fooliumtekki…

      Praegu elan ma vist ise midagi sellist läbi, šokk. Kas ma olen šokis?

      Šokis olemine ei anna tegelikult selgelt tunda, mõtles ta. Tunned end ainult keskendununa. Nagu muutuks kõik ümberringi endaga võrreldes aeglasemaks.

      „Ma ootan väljas,“ teatas Jenny ja tegi vetsuukse lahti.

      Ida riputas fliisi konksu otsa ja vajus istuli mustale prill-lauale. Halb enesetunne polnud kuhugi kadunud, oksendama aga ka ei ajanud. Ida jäi istuma, silmitsedes paberkäterätikute hoidikut, kuhu oli kirjutatud Katrin.

      Peagi koputas keegi uksele, kuigi Idale tundus, et aega polnud sugugi möödunud.

      „Kuuled sa mind?“ kuulis Ida Jennyt küsimas. „Kuidas enesetunne on?“

      „Mitte eriti hea,“ vastas ta. „Paha on olla.“

      Samas kuulis Ida, et keegi rääkis Jennyga raadiotelefonis.

      „Vastus ei. Olen tunnistajaga sündmuskohal, ta on kinni võetud. Kuuldel.“

      Raadiost kostis ragisev hääl.

      „Jah. Aru saadud. Kuuldel.“

      Taas kragin.

      „Kuule. Mul on vaja üks asjatoimetus kiiresti korda ajada. Olen varsti tagasi. Ega sa kuhugi lähe?“

      „Ei. Mu kõht nii valutab.“

      „Ega see midagi tõsist pole? Äkki on vaja arst kutsuda?“

      „Ei. Nii hull ei ole.“

      „Olgu. Ära kuhugi mine. Oota kas mind või kedagi mu kolleegidest, kui ma pole veel tagasi jõudnud. Tahan, et arst sind läbi vaataks. Igaks juhuks.“

      Ida kuulis, kuidas taas kutsungeid vahetati, aga kragin jäi vaiksemaks. Jenny oli teel uksest välja.

      Ida võttis kohe mobiili välja ja vajutas „viimased kõned“. Seal Alma palindroomnumber oligi.

      Ida ei teadnud, mida öelda. Lihtsalt seda, et ta peab helistama.

      Vasta ometi, vanaema. Vasta ometi, kurat küll…

      10

      Alma vastas pärast üheksat kutsungit.

      „Jaa?“

      „Lobov on surnud,“ sosistas Ida.

      Korraks oli kõik vait.

      „Mida… mida…? Ida?“

      „Lobov on surnud. Õnnetus…“

      „Kus… kuidas ometi? Kus sa oled?“

      „Nobelil. Peol.“

      Ida rääkis sosinal edasi.

      „Ma ei saa aru. Mis juhtus?“ küsis Alma murtud häälel.

      „Ta vajus kokku. Minu jalge ees. Nad arvavad, et ma olen šokis. Politsei on siin.“

      Taas jäi kõik vaikseks. Kostis vaid mingi kahin – troostitu vaikus, mis saadeti telefonivõrgu loendamatute vasktraatide kaudu ühte Rootsi mobiilimasti; kahin, mis jõudis kuhugi Moskva vastuvõtujaama ja edastati Almale.

      Aga ta hingas – Alma hingas kuuldavalt.

      Siis kuulis Ida kuiva köhatust kuskil teisel pool Läänemerd.

      „Ida,“ alustas Alma. „Räägi rahulikult, mis seal juhtus.“

      „Ma olen rahulik… Ta pidi mulle laeka andma. Lobov ütles, et ta tundis, et teda jälitati. Ja ta andis mulle ühe salajase kirja. Ja siis käis järsku välksatus. Tugev valgus. Ta silmad, ta silmad, need lihtsalt… neist voolas verd. Prillidele. Ja siis varises ta kokku.“

      „Ma teadsin, et see õnnestub neil… lõpuks…“

      Uuesti vaikus.

      „Kus laegas on?“ küsis Alma.

      „Mis sa sellega öelda tahad?“

      „Sa kuuled ju, mis ma räägin. Kus laegas on?“

      „Ta ütles, et ta armastab sind. Need olid tema viimased sõnad.“

      Veel kord vaikus.

      Kui Ida uuesti seda karedat häält kuulis, vaheldus see juba nuuksetega.

      „Kus on laegas?“

      „Minu käes.“

      Kuidas ometi saab ta praegu laekast mõelda.

      Veel hetkeks vaikus.

      „Mida sa veel ütlesid, üks salajane kiri?“

      „Jah. Lobov oli seda täna lugenud. KI-s. Salajase tekstiga tundmatu kiri. Ta ütles, et see võib viia imeliste asjadeni. See pidi olema