Neitsikivi. Michael Mortimer

Joe. „Oleme rääkinud Anita Bakerist. Luciano Pavarottist. Julio Iglesiasest. U2 Bonost. Meil on muuhulgas ka plaadinimi juba olemas. Plaadi nimi võiks olla lihtsalt… „Duetid”.”

      Frank istus vaikselt paigal, paistis, et ta kuulas neid, telefonitoru endiselt kõrva ääres.

      „Salvestuseks saaksime ka tugeva meeskonna kokku,” ütles Eliot. „Ma arvan, et Phil Ramone suudaks väga hea produtsenditööga hakkama saada.”

      „Ja võiksime ka Don Rubinilt küsida,” teatas Joe, „ja Al Schmittilt…”

      „Tasa!” hüüdis Frank ja surus toru tugevasti vastu kõrva. „Mis sa ütlesid, Donald?”

      Ta oli vasaku käe välja sirutanud, justnagu selgitamaks, et keegi ruumis ei tohi midagi iitsatada.

      „Misasja… kas nüüd on aeg käes? Mis on esialgne hind? … Olgu, ole valmis!”

      Frank naeratas korraks Joe poole, võttis klaasist veel ühe korraliku lonksu ja rääkis taas sosinal edasi:

      „Te peate aru saama, et see on üks väga eriline asjandus, mida seal müüakse. Mis… see on nagu mingit sorti… kuidas nüüd öeldagi… tervistav kivi… üks… Misasja?”

      Frank tõstis häält ja ta pilk muutus eriti tungivaks.

      „Paku üle!“ hüüdis ta torusse. „Paku siis rohkem… jaa-jaa, paku aga üle… Ei, paku üle, paku kogu aeg rohkem! No limit!“ Viivuks vaikus. „Kui palju praegu pakkumine on? … Aga paku siis üheksa! Kas ikka veel keegi, kes…? Kurat võtaks… Okei, ma ootan!”

      Frank vaatas korraks Eliotile otsa, naeratas uuesti Joele ja hakkas siis jälle sosinal rääkima:

      „Te ei usu seda, poisid… aga see on oksjon, no… oksjon – Greta Garbo peale. Tema värgid on praegu New Yorgis oksjonil…”

      Eliot vaatas Joele otsa, kes tõi kuuldavale lühikese vile.

      „Kas varsti on asi ühelpool või kuidas… ?” küsis Eliot ettevaatlikult.

      „Tasa!” käratas Frank ja asus jälle keskendunult telefoni rääkima. „Jaa-jaa… paku üle, Donald! Paku nii palju, kui vaja!”

      Teiselt poolt toru kostis Donaldi kiire jutt.

      „Jah!” hüüdis Frank. „Jaa, muidugi. Tee pakkumine! … Jah, ma olen kindel. No limit! Ma pean selle endale saama. Nii see lihtsalt on.”

      Frank sirutas jälle tõrjuvalt vasaku käe välja. Eliot nägi, kuidas Joe eemal tugitoolis sigaretilt tuhka raputas ja ohates uue süütas.

      Frank istus endiselt, toru vastu kõrva surutud, ja kuulas pakkumisi, tuues aeg-ajalt kuuldavale lühikesi häälitsusi:

      „Jaa… jaaa… aa… ahhaa…”

      Järsku kargas ta püsti ja lõi käega vastu lauda, klaas paiskus ümber, viin voolas välja ja ümarad jääkuubikud veeresid punasele vaipkattele.

      „See on minu!” Frank naeris. „Mina võitsin! Kas pole mitte imeline? Ma võitsin GG kivi! Kaheksateist tuhat viissada dollarit! Mis te selle peale kostate, ahh?”

      Frank astus paar sammu edasi, nii et Eliotile tundus, nagu hakkaks ta tantsima. Frank aga naeris ainult, pilk aknast välja suunatud, ja hakkas siis joovastunult edasi rääkima:

      „Te ei saa aru, kui õnnelik ma olen. Niisiis see kivi… ma kohtusin ju Gretaga mitu korda. Ei-ei, meie vahel polnud mitte midagi, kui te nüüd seda arvate. Aga ma kohtusin temaga kord seitsmekümnendatel ühel heategevusõhtusöögil Waldorfi hotellis New Yorgis. Ja seal rääkis ta mulle ühest asjast, mis on mulle igaveseks mällu sööbinud.”

      Frank jätkas, nägu naerul:

      „See kõlab võib-olla natuke far out, aga see on sulatõsi. Ta rääkis, et tal on mingisugune kivi. Mida ta ahjus soojendab. Ja et ta hoiab seda voodis termopadja sees ja see meenutab ilmselgelt maagilist kivi, sest see on kaetud mingisuguste juveelidega. Ja see on ka nagu mingit moodi ära nõiutud, ütles ta, sest see hoidis kohutavalt kaua sooja. Ta lisas veel, et tundis end tänu sellele kivile palju paremini. See ravis – nojah, peaaegu ükskõik mida: peavalu, külmetust ja isegi pohmelli. Ja mis kõige olulisem, suitsuköha! See lihtsalt haihtus. Jõuab see teile kohale? Tähendab ta ütles, et see kivi on täiesti uskumatu. Ma rääkisin siis talle, et tahan omale ka sellise osta ja küsisin, kus neid müüakse. Ta vastas aga, et neid pole kuskilt saada, et tema oma on ainulaadne, et ma parem unustagu see lihtsalt ära. Nojah, igatahes…”

      Frank tõmbas hinge ja naeris uuesti. Eliot istus paigal ja ootas, mõeldes, et ta peab laskma Frankil oma jutu lihtsalt ära rääkida.

      „… ja siis rääkis ta veel üht asja, see on võib-olla natuke üles kruvitud, aga Garbo oligi ju natuke eriline või mis… kõige leebemalt öeldes. Igatahes ta ütles, et ta hoiab oma – jah, hoidke nüüd kuskilt kinni – et ta hoiab oma Oscari kujukest kivi juures voodis ja et siis säilitab kivi soojust veelgi kauem, mitu ööpäeva, no ma ei tea… Me olime ju natuke purjus või nii, aga see kõlas kõik täiesti uskumatult ja ta tundis end tõesti tänu sellele kivile palju paremini, selles polnud kahtlustki. Ma kohtusin temaga üks kord veel, mitu aastat hiljem, ka New Yorgis, ja siis ma küsisin, kas tal on see maagiline kivi veel alles ja siis ta lihtsalt naeris. Garbo laughs, haa-haa… Jah, igatahes… Aga ei, ta ei tahtnud enam sellest kivist rääkida. Paistis, nagu oleks ta juba eelmine kord kõik välja lobisenud. Aga ma sain aru, et see on tal endiselt alles, surmkindlalt. Ja siis ma mõtlesin, et mul tuleb esile tükkida siis, kui teda siinilmas enam pole, loomulikult suurima austusega – et kui ta asjad ametlikult maha müüakse, mõtlen ma… Ja… kas see pole mitte uskumatult imeline?”

      Eliot naeratas ja ootas natuke. Kui ta aga uuesti Franki ülemeelikut pilku nägi, mõtles ta, et peab natuke rohkem huvi üles näitama.

      „Ma ei saa aru. Miks ta Oscari kuju voodis hoidis?” küsis ta.

      „Njaa,” ütles Frank ja naeris. „Ta rääkis sellest tegelikult ka. Kuigi hiljem, seal Waldorfi õhtusöögil, kui me juba nii veidike vintis olime… Nojah, ta rääkis, et hoiab oma Oscarit voodis ja kallistab seda aeg-ajalt. Ta oli ju Hollywoodis nii pettunud, nagu te teate… talle anti see kuju alles tükk aega hiljem, mitte tema hiilgeajal. See oli ju nagu solvang… aga igatahes. Ma võisin temast küll valesti aru saada, aga ta ütles, et ta hoiab seda kivi termopadja sees. Pluss veel see Oscari kuju voodis… Ja ta tundis end siis nagu printsess. Ta ütles, et see on parem kui kõik maailma uimastid…”

      Frank turtsatas naerma.

      „Ja nüüd on see minu! See kivi on minu oma. Nägin seda eelmisel nädalal Christie’si kataloogis ja siis ma taipasin kohe, et see ongi ju see kivi – see peab olema seesama kivi, ma pean selle iga hinna eest endale saama! Sest mul on ju ka Oscar – kas te saate aru? Saan seda kivi õhtul soojendada ja siis pole enam kunagi hommikuti suitsuköhaga mingit muret, või mis te arvate? … Ja ma tunnen end reipana isegi järgmisel päeval, ma võin oma Oscarit ja kivi soojenduspadja sees hoida … haa!”

      Frank hakkas ruumis ringi tammuma ja laulma „You Make Me Feel So Young”, silmitsedes rahulolevalt Mondriani maalide musti jooni ja värvikirevaid välju.

      „Ja isegi kui ta nüüd tõesti natuke liialdaski seal Waldorfis – ja mis siis sellest? See on ju ikkagi Greta Garbo kivi! Mahub see teile pähe? Nagu Garbo enda oma! Kas te olete kunagi näinud kedagi, kes on niisama ilus kui tema? Olete te näinud kunagi kedagi, kel on sama imelised silmad?”

      Ta sirutas käed välja, pööras end mõlema mehe poole ja naeris laialt. Kuigi Eliotile tundus, et Franki kortsud tema päevitunud nahal olid nüüd sügavamad kui viimati, oli tema helesinine pilk pehmelt võlvjate kulmude varjus tavapärasest veelgi kristalsem.

      „Aa, muideks! Mis plaat see nüüd oligi, millest me siin rääkima pidime?”

      9

      Ida tundis kellegi kätt oma õlal. Keegi oli ta küll püsti aidanud, aga jalad tundusid täiesti elutud. Keegi oli juhatanud ta ettevaatlikult trepist alla.