Neitsikivi. Michael Mortimer

järele mõtlevat, tal oli tütarlapsest kahju.

      „See pole minust kaugeltki tark tegu… Aga hästi-hästi natukene võid sa ikkagi piiluda. Sinu silmade pärast, Ida. Kui sa lubad, et sa sellest mitte iialgi kellelegi teisele ei räägi.”

      „Ma luban.”

      „Sa pead mõistma, et… laeka sisu on võimatu kirjeldada.”

      Pagana pihta, millest ta küll räägib, mõtles Ida.

      Lobov nokitses ettevaatlikult laeka kallal, nagu oleks see valmistatud mingist eriskummaliselt haprast materjalist. Ta hoidis seda kahe käega kinni ja hingas keskendunult.

      „Võid vaadata ainult paar sekundit. Kas oled valmis?”

      Ida noogutas ja tundis, kuidas pulss üha kiirenevalt tuksub. Ta nägi, kuidas laserprojektsioonid piki balustraadi alla jäävat seina üha lähemale hiilisid. Valgus peegeldus nüüd juba laes ja hakkas neid pimestama ning just sel hetkel urgitses Lobov väikse messingist pandla kallal ja tegi laeka kaane lahti.

      Ida pidi just laekasse vaatama, kui mingi ere valguskuma nende kohale kõrgus. Lobov võpatas – laserprojektsioonid olid hiilinud üle balustraadiserva, jõudes kohakuti nende kehaga. Samal hetkel kiirgus laekast tugev roheline valgus ning kõik oli järsku ümberringi kõle ja silmipimestavalt valge, nagu seisnuks nad hääletu valgusplahvatuse keskmes, ning Ida ei jõudnud millelegi mõelda ega isegi enda kaitseks kätt tõsta.

      Mis toimub?

      See valgus – kust see ometi tuleb?

      Kas tema peast?

Capitol Records Tower, Hollywood, Los Angeles17. november 1990

      Hommik oli lämbe. Intarsiatehnikas mosaiik suurel Eamesi kirjutuslaual säras silmanähtavalt, kui eredad päikesekiired tumepruunide ribakardinate ebatavaliselt laiade lamellide vahelt sisse piilusid. Laua taga nahktugitoolis istus tegevdirektor Joe Smith ja suitsetas Lucky Strike sigaretti. Tema vastas lamamistoolis istus Eliot Weisman.

      „Palun vabandust, see aeg on tema jaoks võib-olla liiga varane,” teatas Eliot.

      „Kas kõik pole mitte tema jaoks praegu natuke vara?” küsis Joe ja raputas suitsult tuhka. „Või õigupoolest: kas kõik pole mitte tema jaoks liiga hilja?”

      Akna tagant, kaksteist korrust allpool kostis nõrgalt Hollywood Boulevardi ja Vine Streeti tiheda liiklussumma kära. Eliot heitis pilgu kellale. Juba rohkem kui kakskümmend minutit üheksa läbi.

      Habeme ja vuntsidega Joe nõjatus laua kohale ja vajutas lauatelefoni üht nuppu.

      „Kas saaksime palun veel kohvi ja mineraalvett?”

      Valjuhääldist kahises vastu sekretäri hääl.

      „Jah, söör.”

      Hetkeks jäi kõik vaikseks. Eliot pidi just midagi ütlema hakkama, kui telefonist kostis veel üks piip ja sekretär edasi rääkis:

      „Härra Sinatra on siin.”

      Joe ümises.

      „Viimaks ometi… Laske ta sisse.”

      Uks tehti lahti.

      „Frank! Küll on alles tore sind näha!”

      Joe tõusis püsti ja tervitas Franki kättpidi, samal ajal kui sekretär sisse tuli, väikesel teraskandikul tassid ja kroomitud termos. Eliot tõusis samuti ja patsutas Franki seljale. Ta märkas, et Franki tupeeritud tukk hoiab natuke viltu, mees on päevitunud ja näeb reibas välja ning lõhnab ühtlasi alkoholi järele.

      „Kuidas sul läheb?”

      „Tänan – hästi!”

      Frank osutas Elioti poole ja naeratas Joele:

      „Eliot Weisman, maailma parim mänedžer – et sa teaksid!”

      Eliot naeratas ja köhis hääle puhtaks, sekretär pani kohvitassid puhvetkapile ning Joe palus Frankil Elioti kõrval istet võtta. Nad rääkisid kolmekesi veidi sõnu otsides palavusest ja sellest, kui oluline on kontoris üks korralik õhukonditsioneer, ajades sellist juttu seni, kuni sekretär välja läks.

      „Nii, nagu öeldud,” teatas Eliot veidi ametlikumal toonil, üritades Franki tähelepanu püüda, „me istusime siin Joega – Joed oled sa ju varem kohanud – ja ajasime enne sinu tulekut natuke juttu. Ja meil on tegelikult enda arust üks tõsiselt hea idee.”

      „Või nii?” küsis Frank muiates ning pööras end, nagu otsinuks ta tugitooli tagant midagi teab mis erilist. „Ja missugune siis?”

      „No,” vastas Eliot ja naeratas kiiresti Joe poole, „mõtlesime, et enne sinu järgmist plaati… võiksime kutsuda kohale mõned tublid artistid, kes kõik salvestaksid…” – Eliot tegi retoorilise pausi – „igaüks sinuga dueti. Ühelt poolt võiksid need olla tuntuimad vanad lood, nagu „The Lady is a Tramp” ja „I’ve Got You Under My Skin” ja „Fly Me to the Moon”, ning teisalt vähem tuntud, ja siis saaksime teha nendega terve plaadi…”

      „Oot-oot üks hetk,” segas Frank vahele ja vaatas vilksamisi oma kullast Grueni käekella. „Kui palju on praegu kell New Yorgis?”

      Joe oli hetke vait ja heitis siis pilgu kelladele seinal, kus olid muuhulgas Billie Holiday, Miles Davise ja Nat King Cole’i portreed ning MC Hammeri ja Ice Cube’i kuldplaadid.

      „Kell on umbes pool neli.”

      „Oi, kurat,” kostis Frank ja tõusis püsti. „Kas sa saaksid korraldada otsekohe telefoniühenduse… selle numbriga?”

      Ta ulatas Joele visiitkaardi. Joe võttis selle vastu, ohkas peaaegu kuuldamatult ja teavitas telefoni teel sekretäri, vaadates kogu aeg kahtlustavalt Eliotti.

      „Kas saaksite ka topeltvodka organiseerida? Jääga?” küsis Frank ja vaatas silmi kissitades ribakardinate vahelt välja, suu kergelt naeratuseks kõverdunud. „Pean nimelt New Yorgis ühel asjal silma peal hoidma. Ühel oksjonil.”

      Eliot kehitas Joe poole õlgu ja nõjatus tugitooli seljatoele. Hetkeks oli kõik vait.

      Varsti oligi sekretär tagasi tahutud viskiklaasiga, mis oli peaaegu ääreni jääkuubikuid ja viina täis.

      „Ühendus New Yorgiga on valmis,” teatas sekretär enne äraminekut.

      „Suurepärane,” vastas Frank ja üritas tugitooli lauale lähemale nihutada.

      „Ei-ei,” teatas Joe ja tõusis püsti. „Tule minu kohale!”

      Frank naeratas esialgu, aga pärast seda kui Joe oli käega viisakalt viibanud, võttis Frank siiski tema toolil istet ja tõstis toru.

      „Halloo, Donald? … Kuidas sul läheb… Aga loomulikult…” Frank vaatas korraks Eliotile ja Joele otsa, enne kui oma jutuga edasi läks. „Jaa-jaa… muidugi… aga kuidas siis oksjonil läheb?”

      Mõnda aega oli kõik vaikne, kui Donald toru teises otsas rääkis.

      „Hästi… seda ei ole siis veel müüdud? … Ei, hästi! Küll on alles kena seda kuulda… Ei… ei, neid keraamikaasjandusi ma tõesti ei taha… ei, tõepoolest ma ei taha neid, seal oli nii palju värve ja paska… ei, ei… mitte Jawlenskyt… mitte Renoir’d… ei-ei… ma tahan ainult seda kiviasjandust.”

      Frank kattis mikrofoni käega, võttis klaasist tubli lonksu ja ütles Joele peaaegu sosistades:

      „Ainult kaks numbrit oksjonikataloogis on veel jäänud… enne kui see asjandus maha müüakse… Küll alles vedas või mis… et ma just nüüd helistasin!”

      Frank võttis taas toru ja Donald täpsustas veel midagi.

      „Arusaadav,” vastas Frank samasugusel toonil nagu ennegi. „Ma ootan!”

      Kõik olid vait, kuni viimaks sai Eliot Frankilt silmapilgutuse näol märguande.

      „Frank, kas võime edasi rääkida… nii kaua?” küsis Eliot.

      „Aga