Neitsikivi. Michael Mortimer

on tormi süda – see, mida füüsikud nimetavad singulaarsuseks. See on ekstreempunkt, mis esitab väljakutse füüsikareeglitele – väidetakse, et aeg ja ruum vahetavad seal koha. Gravitatsioon on seal nii tugev, et kokku ei imeta mitte üksnes valgus, vaid ka kõik teised meile teadaolevad dimensioonid – ida, lääs, põhi, lõuna – kiilutakse kokku üheks ainsaks – tulevikuks.

      Just seda tulevikku ma kujutlesingi, kui kõik tundus nii lootusetu. Tulevik, kus olen terve ja kus saaksime näha, meie sinuga. Kus saan võtta sind oma sülle, nagu siis, kui sa alles sündisid ja kui oleme peaaegu üks ja sama keha. Taas kauge unistus, et tulevik oleks minevik.

      Iva peitub selles, et olen avastanud ühe probleemi, mis oli matemaatikute endi nina ees, mida aga keegi uurinud ei ole. See meenutab teatud kvantfüüsika osade korral natuke nagu keisri uusi rõivaid. Saad sa aru, ei ole võimalik väita, et on olemas selline asi nagu singulariteet! Singulariteet on matemaatikute süntaktiline viga. Kui jõuan oma arvutustes singulariteedini, tähendab see, et olen valesti arvestanud. Üks pluss üks ei saa anda tulemuseks „midagi imelikku“ ainult sellepärast, et matemaatikaõpik on topitud kuhugi salajasse universumi auku. Siiski usuvad seda paljud, sest nad imetlevad neid musti auke. Ja et kaitsta Einsteini ja Stephen Hawkingit ning selgitada neid musti auke, leiutavad nad selliseid asju nagu tumeenergia ja singulariteet – et meie arusaam universumist kokku sobituks. Jama.

      Just nii ongi need kuulsad mehed teinud, kui miski on nende elutööd ohustanud. Rääkimata muidugi sellest Carl von Linnést, keda Alma kirus ikka tublisti, ise näost punane. Ta sülitas iga kord üle õla, kui temast räägiti. Ma saan temast aru. Lillekuningas, parukaonu meie sajakroonisel rahatähel. Taksonoomia isa, kes avastas taimede seksuaalsuse ja andis naisele tema ♀ ning mehele tema ♂. Kes pühendas kogu oma elu töötamisele ja korrastamisele, korrastamisele ja töötamisele ning kes saatis oma õpilased maa suurimale teadusprojektile, et ka nemad töötaksid ja looksid korda ning koguksid kõiki liike ja kategoriseeriksid neid.

      Kui Almalt küsida, siis üks haletsusväärne teadlane. Nojaa. Ma ei taha sellest enam rääkida. Ja ma loodan, et Alma tüdines viimaks oma vandenõudest. Kui sul kunagi igav peaks olema, võid Almalt tema saladuste kohta küsida. Küsida Linné kohta! Küsida tema jüngri Daniel Solanderi kohta! Loodan, et ta hakkab naerma ja tunnistab omaenda rumalust, aga ilmselt tabab sind hoopis tema tumedaim pilk.

      Neis mustades aukudes on igatahes kõik omavahel läbi põimunud, selles on Stephen Hawkingil õigus. Ja nii juhtub ka täna öösel pärast selle kirja kirjutamist – ja kõigi nende tunnete ülesäratamist, mis muidu on püsinud varjul. Öösiti on kogu mu elu põimunud. Isegi kui päeval olen end hästi tundnud, löövad mälestused kogu sellest vaevast unenägudes välja nagu põlevad lilled. Seal keerleb meie üksik Jämtlandi talu sügis-talve-kevadvalguses. Koolibuss, mida ma lapsena puude vahelt möödumas nägin ja mis minu jaoks ei peatunud kordagi. Manfredi haletsusväärsus, Lasse vaikimine ja Alma püha laboratoorium, seal, kus ta sikutas liblikaid, needis teadust, ja siis veel need kivid, tema kinnisidee. Tema jäle sovetlik saladus, mille eest mina oma tasu olen maksnud. Mu unenäod põimuvad öösiti meie tülidega ja siiasõiduga puupüsti täis praamil keset tormi. Nad põimuvad soomaastike ja pimedate ööde ja metssigadega, kes on hakanud mu aeda tuhnima ja kes ajavad mulle hirmu nahka, kui välikäimlasse lähen.

      Ja seal sügaval oled sina nagu üks suur arvutusviga. Üks süntaktiline viga, mis paiskab segi kõik rehkendused selle kohta, kuidas universum on loodud. Ainuüksi seetõttu, et sa oled puhas kild armastust, see, mis seljatab kogu pimeduse. Jah, see, mis on pimeduse vastand.

Armastan sind nii vägaE

      14

      Kui Ida üles ärkas, mõistis ta, et lamab kuskil diivanil. Ühes hästi korda tehtud ja minimalistlikult sisustatud elutoas. Tugitooli vastas suure seinateleri kohal rippus kaks suurt pleekinud pastelltoonides abstraktset maali. Ta lebas seal alasti, selles polnud kahtlustki, üleni higine.

      Järsku kuulis ta midagi, hääli – õues mängivad lapsed.

      Ida kergitas pead ning tundis, kuidas kõik ringi käib, aga see polnud seesama purjus olemise tunne.

      Ma ei joonud ju eile nii palju?

      Ta tundis end kummaliselt raskelt, eriti kuklast. Ta pea oli toetunud vastu kõva Josef Franki stiilis ilupatja, mille lillede keskel olid suured süljelärtsakad.

      Ida tõusis aeglaselt püsti.

      Ma olen ilmselt kuskil ridaelamus?

      Päike heitis oma madalad liuglevad kiired äsja sadanud lumele lasteaia mänguplatsil. Laste kilked tungisid kõrvu, kuigi rõduuks oli kinni.

      Mis kell on? Kus mu riided on?

      Siis sai ta aru.

      Midagi ebamäärast kleepus jalge vahel.

      Ei, ma olen…

      Ei, ei…

      Seks.

      Järsku tundis Ida end väga halvasti.

      Pikkamisi meenus talle kõik: eilne õhtu, pidu, Lobov, laegas, politseinik Jenny, alkohol, öö, Paul…

      Ta vabises ning surus kõik mõtted eemale, kõik peale ühe, sest see ei kadunud.

      Kas ma seksisin? Pauliga?

      Kuidas sai see juhtuda? Ma pole ju iialgi niimoodi kellegagi maganud, mitte esimesel õhtul… Kurat võtaks!

      Juba tikkusidki pisarad silma. Mis oli juhtunud?

      Ida tundis end veelgi halvemini ning tõusis ruttu püsti, et püksid ja rinnahoidja selga panna. Pean vetsu üles leidma, ei saa siia vaibale oksendada!

      Köögist läbi minnes nägi ta pingil kaht punase veini klaasi – mõlemad olid pooltäis – ja mingit juustutükki. Köök oli puhas, kroomitud pindade ja valge Jenseni lauaga, mille kohal rippus üks Taani disainlamp. Sealset minimalismi rikkus vaid üks ese: seinakalender, mille külge oli kinnitatud kellegi kena naise foto. Naisel oli peas päkapikumüts ja ta hammustas seksikalt oma alahuult.

      Ida tõstis detsembrilehe üles ja uuris teisi pilte. Ikka seesama naine. Augustikuupildil seisis naine purjepaadi reelingu ääres, taustal vihmametsaga kaetud kaljusaared, ilmselt kuskil Tai saarestikus, ning tema kõrval naeratas see paganama unelmarmas mees, kelle korteris Ida praegu viibis.

      Paul.

      Ida vandus. Mida ta minuga eile tegelikult tegi? Mida ta mulle andis? Kas hulga alkoholi?

      Pisarad kippusid uuesti silmi valguma, aga Ida sai neist võitu.

      Esiku põrandal lebas mingi asi.

      Üks kott.

      Peokott.

      Kott!

      Ta jooksis sinna, et üle kontrollida.

      Lobovi kiri oli alles. Laegas ka.

      Ta hingas välja ja vajus kükakile.

      Kuidas võisin ma need unustada?

      Pohmell, šokk ja siis veel see, et ma seksisin Pauliga…

      Ei, kurat võtaks, kui jube!

      Ida kuivatas pisarad. Ma ei saa sellele praegu mõelda!

      Ta vaatas laegast.

      Mida Alma oma sõnumis nüüd kirjutaski?

      ÄRA tee laegast lahti.

      Ida vaatas endiselt selle kaant – roheline, kulunud ja robustne.

      Selle Lobov lahti tegigi, mõtles Ida, enne plahvatust.

      Aga mis seal sees on?

      Ida hoidis laegast ettevaatlikult käes. Selle sisu on hindamatu.

      Seal sees oli midagi rasket, aga midagi muud kolisevat veel.

      Kogu maja oli haudvaikne, ainult metallkülmkapp köögis undas nõrgalt.

      Ida märkas, kuidas ta hingetõmbed kiirenesid ja ta istus hetke lihtsalt niisama, sundides end kokku võtma: ma pean vaatama, mis asi see on. Pärast kõike juhtunut. Ma pean.

      Aga