Neitsikivi. Michael Mortimer

minutit tagasi:

      Mis on juhtunud? KUS SA OLED? Kas sina oled see “naisüliõpilane”, keda politsei taga otsib (pruunid krunnis juuksed, lilla õhtukleit)? /Mures!!!

      Ida luges sõnumi uuesti läbi, saamata aru, mida see tähendab.

      Jumal hoidku.

      Naisüliõpilane?

      Igatahes pean end politseile üles andma.

      Absurdne. Ma tõukasin politseinikku ja põgenesin õnnetuspaigast. Ma olen ju kurjategija.

      Aga ma poleks saanud midagi teisiti ka teha!

      Paanika võttis maad ja Ida surus lõualuud nii kõvasti kokku, kui suutis.

      Pean lihtsalt kõigepealt laeka ära peitma ja siis… pean Almale helistama!

      Ta ei mõelnud sellele enam pikemalt, displeil oli aga veel üks sõnum, ja mis kõige kummalisem, inglise keeles:

      Hi! I feel so sorry for you. We are all shocked. What happened? Call me if you need someone. I won’t tell anyone. Yours truly, Miranda9

      Ida võbises ja oleks hea meelega telefoni käest heitnud.

      See naine – kust ta mu numbri sai?

      Kas Alma pole üldse endast kuulda andnud?

      Ei, kõigest kaks muud teadet – esimene tavaliselt numbrilt, saadetud 04.20:

      Tere! Võta meiega viivitamatult ühendust, et saaksime asjad selgeks rääkida. Helista mulle otse sel numbril või jaoskonda 114 14. Heade soovidega Mats Arvedsson, Stockholmi politsei.

      Ja siis, umbes tund aega tagasi:

      Tähtis teadaanne: see telefon tuleb tuua esimesel võimalusel politseijaoskonda. Helistage 114 14 ja teatage seerianr 76-98. Heade soovidega, Stockholmi lääni politseijaoskond.

      Ida tardus paigale.

      Mis siin teoksil on?

      Ülevalt kostis endiselt Pauli norskamist. Kell oli täpselt pool üksteist – pean siit minema saama! Ida haaras kiiresti köögist Myrani toolilt oma jaki ning heitis korterile viimase pilgu, otsustades, et peaks midagi segamini ajama. Kuidagi kätte maksma. Midagi varastama?

      Ei, ma ei jõua, ma lihtsalt ei taha. Ida suundus esikusse. Kummuti peal oli must Volvo võti, rahakott ja roosa kattega mobiiltelefon. Võib-olla ta naise oma? Ukse lähedal oli veel raamitud fotosid Paulist ja ta naisest. Igatahes siis see naine, keda ta tüssas. Kus iganes ta ka parasjagu poleks. Ta nägi nagunii tohutult õnnelik välja. Kas arstide naised polegi mitte tavaliselt sellised? Loodetavasti seksib tema ka kellegi teisega, mõtles Ida.

      Ma saan ju oma kättemaksu sellegipoolest teoks teha. Annan ta politseijaoskonnas üles ja siis see abielu enam kuigi kaua ei kesta.

      Samal hetkel nägi Ida välisukse juures ringikujulisest aknast, et raekojale viivale tänavale sõitis aeglaselt üks sinine BMW.

      Auto peatus ja välja ronis keegi naisterahvas.

      Ida seisis liikumatult paigal ja vaatas ringi, tundes, kuidas pulss kiireneb ja külmavärinad piki selga üles ronivad.

      Naine tänaval oli Miranda. Temaga kaasas oli blond ihukaitsja, keda naine oli üritanud Nobeli tseremooniale sisse sokutada. Miranda hoidis mobiiltelefoni enda ees käes, nagu oleks see kompass. Ta rääkis midagi ihukaitsjaga ning nad heitsid kõigepealt pilgu ridaelamutele, mis jäid teisele poole tänavat.

      Siis pöörasid nad ringi ja vaatasid otse Pauli aknasse välisukse kõrval.

      Ida ei julgenud end liigutada. Ta pilk kohtus Miranda omaga, kes hüüdis midagi, nii et ihukaitsja pööras end ringi ja võttis miskit oma jaki sisetaskust.

      Ida ei suutnud ikka paigast liikuda, pea käis ringi – blond mees hoidis käes revolvrit.

      Lobovi surm oli küll vaevalt õnnetusjuhtum, mõtles ta.

      Ida seisis endiselt paigal. Kuidas nad mind leidsid? Kuidas?

      Ta surus oma käekoti ruttu kapisahtlisse ja lükkas selle kinni. Seejärel sirutas ta kohmakalt käed välja, justnagu kaitseks, kuid suutis üksnes esikulaualt oma mobiili haarata.

      Ida pidi just kisendama hakkama, et Paul üles ajada, kui ukselink vaikselt alla vajutati ja uks lahti läks.

      Uks polnud isegi mitte lukus. Ihukaitsja astus sisse, revolver Ida poole sihitud. Ta ei lausunud midagi, mõõtis teda lihtsalt hetkeks pilguga ja vaatas siis korteris ringi. Seejärel tegi mees uuesti ukse lahti ja sisse astus Miranda.

      „Good morning, Ida,“ ütles Miranda madalal häälel, peaaegu sosinal oma aktsendiga inglise keeles. Ta silmad olid mustad ja ilmetud. „Long night? Sa näed väsinud välja.“

      Ida ei vastanud. Miranda pilk liikus piltidele esikuseintel, sellele rangele sisustusele ja kahele pooltäis veiniklaasile köögilaual.

      Ta saab kindlasti kohe kõigest aru, mõtles Ida. Inimesed, kes ärkavad pärast Nobeli auhinnatseremooniat juua täis, ei pane ilmselt enam peokleiti selga, kui seda just ilmtingimata vaja pole.

      „Kus ta on… su kavaler?“

      Miranda naeris. Ida osutas külmalt ülakorruse poole.

      „Magab,“ vastas Ida ja tundis, kuidas kehas võtab võimust jõuetus ja hirm.

      Miranda pomises midagi vene keeles, mispeale ihukaitsja takseeris uuesti Idat, kes tundis juba pisaraid silma tikkumas. Mees võttis põuetaskust väikse riidekoti.

      „Ära muretse. Las ta magab natuke veel,“ ütles Miranda, suu naerul.

      Ihukaitsja tõi ettevaatlikult kotist nähtavale süstla ja klaaspurgi mingi läbipaistmatu vedelikuga. Miranda võttis mõlemad oma kätte ja vajutas süstla nõela vedeliku sisse, ihukaitsja aga sihtis püstoliga Idat.

      „Täna õhtul ärkab ta hilja,“ ütles Miranda ja ulatas süstla ihukaitsjale. Mees hiilis seejärel trepist üles, püstol ühes käes ja süstal teises.

      Ida jäi oma kohale ja lõi pilgu maha, oodates, mis edasi saab.

      „Lobov andis sulle eile õhtul midagi,“ teatas Miranda aeglaselt. „Või mis?“

      Ida ei suutnud vastata.

      „Muide, kuidas sa teda tunned?“ küsis Miranda.

      Kõik jäi korraks tasaseks. Ülevalt oli kosta, kuidas ihukaitsja vaikset tubadesse vaatas.

      „Ma… ei tunne… teda…“ suutis Ida sosistada, kuigi oleks tahtnud karjuda. Ta mõtles endamisi, kas tal õnnestuks vajutada mobiilil 112, ilma et Miranda seda märkaks.

      „Ära valeta,“ lausus Miranda. „Anna mulle ainult see, mis Lobov sulle andis, ja ma jätan sind rahule. Sa oled sattunud millessegi, millega sul pole mitte mingisugust pistmist. Kõige mõistlikum on sellest väljuda, elada kaua õnnelikku elu. Kus see asi on, mille sa Lobovilt said?“

      Ida ei vastanud.

      „Vasta kohe!“

      „Ma ei tea… Mida sa sellega silmas pead, et sain?“

      Miranda näoilme muutus. Ta osutas Ida telefonile.

      „Anna see mulle.“

      Ida ulatas oma mobiili.

      „PIN-kood?“

      „… 46 …48“

      Põrand nende pea kohal nagises korraks. Hetkeks kostis heitlemist, aga peagi oli kõik jälle vaikne.

      „Kes on Marina?“ küsis Miranda, lugedes mobiilis leiduvaid sõnumeid.

      „Üks sõber.“

      „Ja see number…? See on vene number. Kelle oma see on?“

      „Mis… tähtsust sel on?“ tihkus Ida nutta.

      Miranda ilme polnud enam nii salvav, vaid seal oli see õelik naine-naise-poolt-pilk, mida Ida oli ka peol näinud.

      „Kuule,

9

Hei! Mul on sinu pärast nii kahju. Oleme kõik šokis. Mis juhtus? Helista mulle, kui tuge vajad. Luban, et ei räägi kellelegi. Sinu Miranda. Tlk.