Neitsikivi. Michael Mortimer

Hästi. Ja kus sa oled?“

      „Vetsus. Raekojas. Jenny aitab mind.“

      „Kes on Jenny?“

      „Politseinik.“

      „Ida. Nüüd on asjad nii: sa pead sealt ära minema. Põgene nii ruttu, kui saad. Hoia Jennyst ja teistest politseinikest eemale. Luba seda mulle.“

      „Aga mida see kõik tähendab?“

      „Ma selgitan sulle, kui on rohkem aega.“

      Alma hääl tundus otsusekindel, keskendunud ja kõigutamatu.

      „Kas sa nägid kedagi, kes Lobovi peo ajal jälitas?“

      „Ei. Aga ta rääkis ühest naisest, Mirandast. Mulle tundus ta tore.“

      „Miranda?“

      „Jaa.“

      „Kas sa oled rääkinud kellegi Mirandaga?“

      „Jah. Me istusime samas lauas.“

      Alma vandus kõvasti vene keeles. Uuesti vaikus. Siis pomin.

      „Vanaema, mis sa räägid? Ma ei saa aru.“

      „Ida. Mul on kohutavalt kahju, et sa oled sellesse kaasatud. Ja et ma sind sellesse mässin. Sul lasub nüüd mõõtmatult suur vastutus. Ürita otsekohe sealt minema saada.“

      Ida tardus vetsupotil paigale, halb enesetunne oli ühtäkki haihtunud. Ta tundis midagi muud – tundus, nagu tõmbuksid seinad koomale ja tualett muutuks üha väiksemaks.

      „Mida sa selle all mõtled?“

      „Sa pead mind usaldama. Pead sealt ära minema, ilma et Miranda sind näeks või keegi teine, kes sind jälitada võib. Laegas ja kiri tuleb mõlemad peita. Ja siis… võid sa ilmselt politseisse minna ja rääkida, mida nägid.“

      „Ma ei saa aru. Ma olen ju juba politseiniku juures. Tunnistajana. Nad ootavad tualetiukse taga. Nii et, vanaema. Ma ei saa aru.“

      „Kas politseinikud teavad, et laegas on sinu käes?“

      „Ei.“

      „Politsei ei tohi seda omale saada. Saad sa aru?“

      Alma hääl oli järsku murelik:

      „Ma saan aru, et sa oled šokis, Ida, aga ma loodan, et sa kuuled mu juttu. Mine sealt ära. Nii kiiresti, kui saad.“

      „Ma ei tea, kas saan.“

      Ida märkas, et nutab, ja pani telefoni käest põlve peale. Alma hüüdis midagi. Ripsmevärv valgus silmi, Ida tõmbas käeseljaga üle põskede, pesi jäljed kraaniveega puhtaks ja võttis taas telefoni kätte.

      „Ma räägin seda su enda heaolu mõttes,“ teatas Alma. „Sa pead mind usaldama. Mine sealt ära, peida laegas ja kiri ja siis lähed sa politseisse. Su enda turvalisus sõltub sellest.“

      „Mida sa öelda tahad?“

      Korraks jäi kõik vaikseks, enne kui Alma edasi rääkis:

      „Kui Miranda on peol, teen ma omad järeldused. Pean otsekohene olema, Ida, et sa mõistaksid, kui tõsine see olukord on. Kui Miranda saab teada, et sul on laegas, siis…“

      Alma jäi vait.

      „Ma ei saa mitte millestki aru,“ suutis Ida kosta ja mõistis, kui haledalt see kõlas.

      „Nii,“ ütles Alma veel tõsisemal toonil, „Lobov on surnud. Siin on vaevalt tegu õnnetusega. Saad sa nüüd aru, mida ma mõtlen?“

      Kõik käis ringi. Idale tundus, et ta kukub kohe pikali.

      „Aga see oli loomulikult õnnetus. Ma olin ju seal. See oli mingi plahvatus. Ta ütles, et armastab sind, tema viimased sõnad… Aga sulle läheb vist ainult mingi laegas korda?“

      „Ida, tee nii, nagu ma ütlesin. Väldi Mirandat, väldi politseid, luba mulle…“

      Keegi koputas kõvasti tualetiuksele.

      „Kas sa oled seal? Tunned sa end paremini?“

      Jenny hääl. Ida vajutas otsekohe telefoni kinni ja peitis selle oma kotti.

      „Jah, natuke.“

      Ta pani fliisi uuesti õlgadele ja tõmbas aeglaselt ukse lahti. Jenny naeratas, aga see ei tundunud siiras naeratus.

      „Kuule. Istume kuhugi natukeseks ajaks. Kõigepealt peab arst sind üle vaatama ja siis tahab üks mu kolleeg sind juhtunu osas küsitleda. Ja siis võid koju sõita. Kas keegi saab ööseks sinu juurde tulla?“

      Ida juhiti taas kööki tolle ebamugava tabureti peale. Sinna jõudnud, lasi Ida pilgul ruttu ringi käia.

      Kus on väljapääsud? Kuidas ma siit välja saan, ilma et keegi mind näeks?

      Sanitarid läksid tühja kanderaamiga trepist alla. Köögist ruttas kiiruga läbi üks tsiviilrõivais politseinik, kaasas sinakasvalged plastrullid eralduslindiga.

      Jenny kükitas liikumatult Ida ees ja vaatas talle ainiti silma.

      11

      Ida püsis liikumatult paigal. Kelnerid tunglesid kööki, käes magustoidutaldrikute virn. Kiirabitöötajad ja politseinikud üritasid köögipersonali eemale suunata, keset teed seisis aga too ümaralõugne härra, keda Ida oli näinud kuninganna seltsis trepil. Mehel oli kaelas helesinine pael taskukella meenutava kullatükiga ja nüüd lõpuks tundis Ida ta ära. See mees kuulus Nobeli preemia komitee hulka – mis ta nimi nüüd oligi? – ning parasjagu rääkis ta politseinikuga.

      Peagi otsustas üks politseiametnik, et kelnerite käimine tuleb ümber korraldada. Jennyle anti uued juhised, nii et ta pöördus uuesti Ida poole, kes istus ikka veel taburetil.

      „Nagu näha, on siin kõik natuke rahutu. Peame mujale minema. Sõidame jaoskonda, seal saame rahulikult rääkida. Mis sa arvad?“

      „Muidugi,“ vastas Ida, mõeldes endamisi: ei, ei, mitte jaoskonda, minema siit.

      Samal hetkel jäi Ida pilk pidama köögi sissekäigul.

      Üks naine. Koheva juuksepahmakaga.

      Parukaga.

      Miranda, see on tema. Mida tema siin teeb?

      Ida vabises ning liigutas end, just nagu sätiks end valmis.

      Kas ta nägi mind?

      Ei.

      Miranda näitas oma isikut tõendavat dokumenti sissepääsu juures seisvale politseinikule, kes pöördus seepeale oma ülemuse poole.

      „Ta ütleb, et on venelane ja hukkunu isiklik arst,“ teatas politseinik.

      Ülemus raputas pead.

      „Mul on kahju. Ta ei saa tema heaks enam midagi teha. Ja siin on kõik ümber piiratud.“

      „Aga lubage mul ta läbi vaadata!“ hüüdis Miranda inglise keeles. „Palun teid!“

      Just siis peatus Miranda pilk Idal.

      Miranda tardus paigale, näost tulipunane. Siis aga kogus end ja manas taas esile selle sooja pilgu nagu õhtusöögilauas. Ida sai kohe aru, et ta teeskleb.

      „Kuidas sa end tunned? Mis juhtus?“ hüüdis Miranda, aga politseinikud viisid juba Ida eemale.

      „Kuhu te ta viite? Ma tean teda ka!“ Rohkem Miranda midagi hüüda ei jõudnud.

      Jenny pani oma kinnastatud käe Ida õlale.

      „Kas lähme nüüd? Pakun sulle jaoskonnas tassi teed.“

      12

      Ida ja Jenny läksid sealtsamast uksest välja, kust Miranda oli minema aetud. Enam teda näha ei olnud. Nad suundusid koos võlvkäikude alt läbi garderoobi poole, et Ida saaks oma mantli võtta. Ülevalt kuldsest saalist kostis tantsuks mängitavat džässi.

      Iga samm tundus uskumatult raske, mõtles Ida, ning kogu