Inferno. Dan Brown

silme ette kerkis taas kummaline nägemus looritatud naisest, keda ümbritsesid väänlevad kehad. Otsi, ja sa leiad. “Ma nägin halba und.”

      “Millest?”

      Langdon jutustas talle.

      Märkmeid tegeva doktor Brooksi ilme ei muutunud. “On teil aimu, mis võis selle hirmuäratava pildi esile kutsuda?”

      Langdon soris mälus ja raputas siis pead, mis hakkas protestiks uuesti tuikama.

      “Olgu, härra Langdon,” ütles naine ikka veel kirjutades, “nüüd veel paar rutiinset küsimust. Mis nädalapäev täna on?”

      Langdon mõtles hetke. “Laupäev. Ma mäletan, kuidas ma läksin läbi ülikoolilinnaku… pärastlõunasele loengule ja siis… see ongi vist viimane, mida ma mäletan. Kas ma kukkusin?”

      “Me jõuame selle juurde. Kas te teate, kus te viibite?”

      Langdon pakkus loogilise vastuse. “Massachusettsi üldhaiglas?”

      Doktor Brooks pani midagi jälle kirja. “Ja kas me peaksime kellelegi helistama? Teie naisele? Lastele?”

      “Mitte kellelegi,” vastas Langdon instinktiivselt. Ta oli alati nautinud üksindust ja sõltumatust, mida enda valitud poissmeheelu talle pakkus, kuigi tuli tunnistada, et praeguses olukorras oleks ta eelistanud, kui tema kõrval olnuks mõni tuttav nägu. “Võiksin helistada mõnele kolleegile, aga minuga on kõik korras.”

      Doktor Brooks lõpetas kirjutamise ja vanem arst astus lähemale. Puhmaskulme siludes võttis mees taskust väikese diktofoni ja näitas seda doktor Brooksile. Naine noogutas mõistvalt ja pöördus uuesti patsiendi poole.

      “Härra Langdon, kui te täna õhtul siia jõudsite, siis te aina pomisesite ja pomisesite midagi.” Naine vaatas doktor Marconi poole, kes vajutas digitaaldiktofoni nupule.

      Salvestus hakkas käima ja Langdon kuulis omaenda jõuetut häält, mis pomises korduvalt üht ja sedasama fraasi: “Va… ss… di. Va… ss… i.”

      “Mulle tundub,” sõnas naine, “nagu te ütleksite: “Väga süüdi. Väga süüdi.””

      Langdon nõustus ja ometi ei mäletanud ta sellest midagi.

      Doktor Brooks uuris teda häiriva pinevusega. “Kas teil on aimu, miks te seda ütlesite? Kas te kahetsete midagi?”

      Mälu pimedates soppides sorides nägi Langdon jälle looritatud naist. Naine seisis veripunase jõe kaldal, ümberringi väänlevad kehad. Jälle tundis ta surmalehka.

      Äkki haaras meest instinktiivne ohutunne… mitte ainult enda… vaid kõigi pärast. Südamemonitori piiksumine kiirenes järsult. Langdoni lihased tõmbusid pingule ja ta üritas ennast istukile ajada.

      Doktor Brooks pani kiiresti kindla käe Langdoni rinnale ja surus mehe uuesti pikali. Siis heitis naine pilgu habemikule arstile, kes astus lähedalseisva kapi juurde ja asus midagi ette valmistama.

      Doktor Brooksi hääl alanes sosinaks. “Härra Langdon, ärevus on ajuvigastuste puhul tavaline, kuid te peate oma pulssi vaos hoidma. Ärge liigutage. Ärge erutuge. Lihtsalt lamage vaikselt ja puhake. Teiega saab kõik joonde. Teie mälu tuleb aegamisi tagasi.”

      Arst naasis nüüd süstlaga ja ulatas selle doktor Brooksile. Naine süstis selle sisu Langdoni kanüüli.

      “Lihtsalt nõrk rahusti, et te maha rahuneksite,” selgitas ta, “ja see aitab ka valu vastu.” Naine tõusis, et lahkuda. “Teiega saab kõik joonde, härra Langdon. Magage nüüd. Kui midagi vajate, siis vajutage nupule voodi kõrval.”

      Naine kustutas tule ja lahkus koos habemiku arstiga.

      Pimeduses tundis Langdon, kuidas rohi peaaegu otsekohe läbi ta keha voogas, vedades ta uuesti sügavasse kaevu, millest ta oli äsja välja pääsenud. Mees pani tundele vastu, sundis end pimedas toas silmi lahti hoidma. Ta püüdis end istukile ajada, kuid keha tundus nagu tsemendist.

      Niheldes oli Langdon end jälle näoga akna poole keeranud. Tuled olid kustutatud ning tema peegelpilt oli tumedalt klaasilt kadunud, selle asemel paistis kauguses valgustatud horisont.

      Tornide ja kuplite kontuuri keskel domineeris Langdoni vaateväljal üks majesteetlik fassaad. See oli aukartustäratav kivikindlus sakilise laskeavadega kaitsevalli ja kõrge torniga, mis laienes tipu lähedal sakmeliseks rinnatiseks.

      Langdon ajas end tikksirgelt istukile ja tundis, kuidas valu peas plahvatab. Ta tõrjus tulised valusööstud ja põrnitses ainiti torni.

      Ta teadis seda keskaegset ehitist hästi.

      See oli maailmas ainulaadne.

      Paraku asus see Massachusettsist tuhandete kilomeetrite kaugusel.

      Langdoni akna taga Via Torregalli varjudesse peitunult ronis võimsa kehaehitusega naine vaevata oma BMW mootorrattalt maha ja liikus edasi oma saaki jälitava pantri pinevusega. Naise pilk oli terav. Ta lühikeseks pügatud juuksed, peas pulkadena püsti, kerkisid mustast nahast mootorrattakuue üles keeratud krae taustal selgelt esile. Naine kontrollis summutiga relva ja vaatas üles akna poole, kus Robert Langdoni palatis oli valgus äsja kustutatud.

      Naise tänaõhtune missioon oli läinud kohutavalt nässu.

      Üksainus tuvikudrutus muutis kõik.

      Nüüd oli ta tulnud seda heastama.

      2. peatükk

      Ma olen Firenzes!?

      Robert Langdoni pea tuikas. Ta istus sirgelt oma haiglavoodis ja surus sõrme kutsenupule. Rahustist hoolimata tagus ta süda maruliselt.

      Doktor Brooks kiirustas tagasi palatisse, hobusesaba seljal hüplemas. “Kas teiega on kõik korras?”

      Langdon raputas jahmunult pead. “Ma olen… Itaalias?”

      “Tore,” sõnas naine. “Teile hakkab meenuma.”

      “Ei!” Langdon osutas aknast kauguses kõrguva silmatorkava hoone poole. “Ma tundsin ära Palazzo Vecchio.”

      Doktor Brooks pani tule uuesti põlema ja Firenze siluett kadus. Naine astus Langdoni voodi juurde ja sosistas vaikselt: “Härra Langdon, pole põhjust muretseda. Teil on kergekujuline amneesia, kuid doktor Marconi kinnitas, et teie ajufunktsioonid on korras.”

      Nüüd kiirustas sisse ka habemik arst, ilmselt oli temagi kella kuulnud. Ta heitis pilgu Langdoni südamemonitorile, samal ajal kui noor naisarst rääkis temaga kiires ladusas itaalia keeles midagi selle kohta, et Langdoni oli “agitato”, saanud teada, et viibib Itaalias.

      Ärritunud? mõtles mees vihaselt. Pigem juhmistunud! Kehasse tulvanud adrenaliin võitles rahustitega. “Mis minuga juhtus?” nõudis ta. “Mis päev täna on?”

      “Kõik on korras,” kinnitas doktor Brooks. “Praegu on varahommik. Esmaspäev, kaheksateistkümnes märts.”

      Esmaspäev. Langdon sundis valutavat pead kerima tagasi viimaste piltideni, mida ta mäletas: need olid külmad ja pimedad, ja kuidas ta kõndis üksi läbi Harvardi ülikoolilinnaku oma laupäevaõhtust loengusarja lugema. See oli kahe päeva eest? Meest tabas veelgi teravam valu, kui ta püüdis meenutada midagi loengust või sellele järgnenust. Mitte midagi. Südamemonitori piiksumine kiirenes taas.

      Vanem arst sügas habet ja jätkas tehnika sättimist, doktor Brooks aga istus uuesti Langdoni kõrvale.

      “Teiega saab kõik korda,” kinnitas naine leebelt. Me diagnoosisime teil retrograadse amneesia, mis on peatraumade puhul väga tavaline. Teie mälestused viimasest paarist päevast võivad olla segased või üldse puududa, kuid püsivat kahjustust ei tohiks olla.” Naine vaikis hetkeks. “Kas te minu eesnime mäletate? Ma ütlesin teile, kui sisse astusin.”

      Langdon mõtles hetke. “Sienna.” Doktor Sienna Brooks.

      Naine naeratas. “No näete? Teil kujunevad juba uued mälestused.”

      Valu Langdoni peas oli peaaegu